Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ õnn kaupmees Gustavssonile enam nii kaua, nagu ta ise oleks soovinud. Ühel 1925. aasta augustikuu pühapäeval läks ta pärast jumalateenistust autoga sõitma, põhiliselt küll selleks, et ennast näidata. Õnnetuseks juhtus ta valima Allan Karlssoni Yxhulti majast mööduva tee. Allani tare ees kurvis oli Gustavsson nähtavasti närviliseks muutunud (või juhtis sündmusi jumal või mingi muu saatuse sõrm), sest käigukang hakkas jupsima ja Gustavsson ning automobiil sõitsid lauge parema kurvi võtmise asemel otse tare taha kruusaauku. Allani maavaldusse sattumine ja selle kohta hiljem võimalike selgituste andmine oli Gustavssoni jaoks juba piisavalt halva maiguga lugu, aga asi läks veelgi hullemaks, sest täpselt siis, kui Gustavssonil õnnestus oma perutav automobiil pidama saada, õhkis Allan tolle pühapäeva esimese lõhkelaengu.

      Allan ise kükitas õuekempsu taga ning ei näinud ega kuulnud midagi. Sellest, et midagi oli viltu läinud, sai ta aru alles kruusaaugu juurde prooviplahvatuse tulemusi hindama minnes. Pool kruusaauku oli täis kaupmehe automobiili rususid, siin ja seal vedeles tükke ka kaupmehest endast.

      Kaupmehe pea oli pehmelt maandunud maja lähedale murulapile. Silmad vahtisid hävitustööd tühja pilguga.

      „Mis sul minu kruusaauku asja oli?” küsis Allan.

      Kaupmees ei vastanud.

*

      Järgnenud nelja aasta jooksul oli Allanil laialt aega lugeda ja ühiskonna arenguloo kohta teadmisi omandada. Ta pandi kohe luku ja riivi taha, ehkki konkreetset põhjust polnud sugugi lihtne välja selgitada. Igatahes segati pikkamööda asjasse ka Allani isa, vana riigikukutaja. See juhtus siis, kui Uppsala rassibioloogia professori Bernhard Lundborgi noor ja näljane õpipoiss otsustas Allani najal karjääri teha. Pärast pikka edasi-tagasi solgutamist sattus Allan Lundborgi küüsi ja steriliseeriti otsekohe sunniviisiliselt „eugeenilistel ja sotsiaalsetel näidustustel”; see tähendab, et Allanit peeti arengus nähtavasti kergelt mahajäänuks ja nii või naa oli temas liiga palju oma isa geene, et riik oleks saanud lubada Karlssoni suguvõsal end taastoota.

      Steriliseerimise asi Allanit ei häirinud, vastupidi, tema meelest koheldi teda professor Lundborgi kliinikus hästi. Aeg-ajalt tuli tal vastata kõikvõimalikele küsimustele, muu hulgas ka sellele, miks ta tundis vajadust asju ja inimesi õhku lasta ning ega tema soontes teadaolevalt ei voola neegriverd. Selle peale vastas Allan, et kui silmas peetakse rõõmu dünamiidilaengu õhkimisest, siis oli asjade ja inimeste vahel teatud erinevus. Tee peale ette jääva kivi lõhkamine andis hea tunde. Kui aga kivi asemel oli tegemist inimesega, siis piisas Allani meelest palvest, et mainitu oma asukohta vahetaks. Kas professor Lundborg ei arvanud samamoodi?

      Kuid Bernhard Lundborg ei kuulunud nende hulka, kes oleks asja eest, teist takka oma patsientidega filosoofilistesse aruteludesse laskunud, vaid kordas küsimust neegrivere kohta. Allan vastas, et polnud küll kindel, kuid mõlemad ta vanemad olid olnud ihu poolest sama kahvatud nagu ta isegi, kui professor selle vastusega lepib? Ja Allan lisas, et ta tahaks kangesti hea meelega mõnda päris neegrit näha, kui professoril juhuslikult mõni selline peaks kuskil olema.

      Professor Lundborg ja tema assistendid ei vastanud Allani küsimustele, kuid nad tegid märkmeid, pomisesid endamisi ja jätsid seejärel Allani rahule, vahel mitmeks päevaks järjest. Need päevad pühendas Allan lugemisele. Loomulikult luges ta ajalehti, kuid samuti ka haigla märkimisväärse suurusega raamatukogust pärit kirjandust. Siia tuleks lisada juurde söök kolm korda päevas, siseruumides asuv tualett ja oma tuba. Elu sundravipatsiendina meeldis Allanile. Üldist meeleolu süngestas korra ainult see, kui Allan professor Lundborgilt uudishimulikult küsis, mis neegri või juudi juures halba on. Seekord ei vastanud professor vaikimisega, vaid röögatas, et härra Karlsson hoolitsegu oma asjade eest ja ärgu toppigu nina sinna, kuhu pole vaja. Olukord meenutas veidi toda mitme aasta tagust vahejuhtumit, kui Allani ema teda vastu kõrvu andmisega ähvardas.

      Aastad läksid ja vestlused Allaniga muutusid üha harvemaks. Siis moodustas parlament komisjoni „bioloogilises mõttes vähemväärtuslike” steriliseerimise uurimiseks ja kui lõplik raport kõnealuse küsimuse kohta valmis sai, andis see professor Lundborgi tegevusele niisuguse hoo sisse, et ootamatult vajati Allani voodikohta kellegi teise jaoks. Seepärast tunnistati Allan 1929. aasta varasuvel ühiskonda naasmiseks kõlbulikuks ja ta saadeti haiglast tänavale, taskus nii palju raha, et sellest piisas rongipileti ostmiseks kõigest Flenini. Viimased kümme kilomeetrit Yxhulti pidi ta jala minema, aga Allani meelest polnud sellest lugu. Pärast luku ja riivi taga veedetud nelja aastat oligi vaja veidi jalgu sirutada.

      5. PEATÜKK

Esmaspäev, 2. mai 2005

      Kohalik ajaleht pani uudise oma sünnipäeval kaduma läinud vanast mehest kiiresti kodulehele üles. Kuna ajakirjanikul oli kohalike tõeliste uudistega kitsas käes, siis lisas ta umbropsu ka mõne lause, et välistada ei saanud inimröövi. Tunnistajate sõnul oli saja-aastase mõistus selge ja äraeksimist peeti vähe tõenäoliseks.

      Sajandal sünnipäeval ärakadumine on ju üsna iselaadne uudis. Kohalik raadio haaras leheuudisest kohe kinni, sellele järgnesid üleriigiline raadio, uudisteagentuur TT, teksti-TV, üleriigiliste ajalehtede veebileheküljed ja pärastlõunased ning õhtused teleuudised.

      Fleni politsei ei tihanud teha muud, kui anda asi üle lääni kriminaalpolitseile. Sealt saadeti kohale kaks raadiosaatjatega patrullautot pluss tsiviilriietes kriminaalkomissar Aronsson. Peagi liitusid nendega mitmed reporterid, et aidata alevikku ja selle ümbrust pahupidi pöörata. Meediatähelepanu andis lääni politseiülemale omakorda põhjuse asuda tööd kohapeal juhtima ja jääda sel moel ehk ka mõne kaamerasilma ette.

      Politseitöö seisnes esialgu selles, et patrullautod sõitsid alevikus edasi-tagasi, kriminaalkomissar aga kuulas hooldekodu inimesi üle. Volikogu esimees seevastu oli koju Fleni sõitnud ja kõik telefonid välja lülitanud. Seotus ühe tänamatu vanuri kadumisega ei tõotanud tema arusaamise järgi küll midagi head.

      Saadi ka üksikuid vihjeid, alates sellest, et Allanit olla nähtud Katrineholmis jalgrattaga sõitmas, kuni selleni, et ta olla Nyköpingis apteegi sabas ebasõbralikult käitunud. Kuid need ja muud taolised tähelepanekud võis erinevatel põhjustel kõrvale heita. Näiteks pole inimesel võimalik viibida Katrineholmis, kui on olemas tunnistajad, kelle väitel sõi ta samal ajahetkel Malmköpingi hooldekodus lõunat.

      Lääni politseiülem organiseeris sadakonna kohaliku vabatahtliku kaasabil aheliku ja oli siiralt üllatunud, kui otsimine tagajärjetuks osutus. Seni oli ta olnud üsna kindel, et hoolimata tunnistajate ütlustest vanuri hea tervisliku seisundi kohta oli tegemist tavalise dementsusest põhjustatud kadumisega.

      Esialgu ei jõudnud uurimine algfaasist kaugemale, kuni õhtul kella poole kaheksa paiku saabus Eskilstunast välja tellitud jälituskoer. Koer nuuskis natuke Allani tugitooli ja akna alla võõrasemade vahele tallatud jälgi ning hakkas siis liikuma pargi poole, jooksis läbi selle ja sisenes üle tänava asuva keskajast pärit kiriku aeda, hüppas üle kiviaia ega jäänud seisma enne kui Malmköpingi bussijaama ootesaali ukse ees.

      Ootesaali uks oli lukus. Fleni kassast sai politsei teada, et bussijaam suletakse tööpäeviti kell 19.30, kui Malmköpingi kolleeg oma tööpäeva lõpetab. Kuid, lisas müüja, kui politseil kohe kuidagi polnud võimalik järgmise päevani oodata, siis võivad nad ehk Malmköpingi kolleegi juurde koju minna. Tema nimi on Ronny Hulth ja aadressi ning telefoninumbri peaks leidma telefoniraamatust.

      Samal ajal kui lääni politseiülem seisis vanadekodu õuel kaamerate ees ja kuulutas, et õhtu ning öö jooksul vajatakse üldsuse abi täiendavate ahelike korraldamisel, sest saja-aastane oli õhukeselt riides, välistada ei saanud ka ajutist vaimutegevuse häiret, sõitis kriminaalkomissar Göran Aronsson Ronny Hulthi koju ja andis ukse taga kella. Koer oli ju bussijaama ootesaali ukse juures selgelt vanuri jälgi haistnud, ja piletimüüja Hulth peaks oskama öelda, kas ehk vanur Malmköpingist lihtsalt bussiga ära СКАЧАТЬ