Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Rootsis kasumi teenimiseks poleks tarvitsenud lihapalle isegi kodumaisteks nimetada. Taani omad käivad küll, leidis Šeff, aga kompanjon ei tahtnud selles äris osaleda. Tema arusaamise järgi kõlbas formaliin laipade palsameerimiseks, mitte lihapallidele igavese elu andmiseks.

      Niisiis läksid nende teed lahku ja hiljem jäi formaliinilihapallide äri ka Šefi poolt katki. Selle asemel tuli tal mõte tõmmata mask pähe ja röövida oma tõsiseltvõetava konkurendi, puuviljaimportija Stockholm Fruktimport AB kassat.

      Abiks matšeete ja vihane röögatus „Raha siia, või muidu…!”, sai ta ühe silmapilguga ja enda suureks üllatuseks neljakümne ühe tuhande krooni võrra rikkamaks. Milleks mingi impordiga jännata, kui peaaegu üldse ilma tööd tegemata oli võimalik nii kena kopikas teenida?

      Sellele teele ta hiljem asuski. Enamasti läks kõik hästi, kui mõned sundpuhkused ligi kahekümneaastase eraettevõtjast röövli karjääri jooksul välja arvata.

      Kuid paarikümne aasta pärast oli Šefi arvates aeg hakata mõtlema laiemalt. Ta organiseeris omale mõned tunduvalt nooremad alluvad ja andis alustuseks igaühele piisavalt totaka hüüdnime (ühte hakati kutsuma Poldiks, teist Pangeks) ning viis seejärel koos nendega läbi kaks õnnestunud sularahaauto röövi.

      Kolmas rahaauto rööv lõppes aga kõigi kolme jaoks nelja ja poole aastaga Halli kinnipidamisasutuses. Seal tuligi Šeff mõttele asutada Never Again, ja tema plaanid olid suurejoonelised. Esimeses etapis pidi klubi koosnema umbes viiekümnest liikmest, kes olid jaotatud kolme tegevusala järgi: „rööv”, „narkootikumid” ja „väljapressimine”. Nimi Never Again sündis Šefi nägemusest luua kuritegevuse alal nii professionaalne ja vettpidav struktuur, et enam mitte kunagi ei kerkiks päevakorda võimalus sattuda Halli või mõnda samalaadsesse asutusse. Never Againist pidi saama organiseeritud kuritegevuse Real Madrid (Šefile meeldis jalgpall).

      Alustuseks edenes värbamisprotsess Hallis vägagi edukalt. Aga siis sattus kinnipidamisasutuses kogemata ringlema Šefi ema kirjutatud ja pojale saadetud kiri. Ema kirjutas muu hulgas, et tema kulla Per-Gunnar hoiduks vanglas halvast seltskonnast, hoiaks oma tundlikke mandleid soojas, ja et ta ootab, millal poeg vabaneb ning saab jälle temaga lauamänge mängida.

      Pärast ei aidanud enam seegi, et Šeff oleks sööklajärjekorras äärepealt paari jugoslaavlast pussitanud, ega ka muus mõttes laamendamine. Tema autoriteet oli õõnestatud. Kolmekümnest seni värvatust hüppasid kakskümmend seitse alt ära. Peale Poldi ja Pange jäi ustavaks ka üks venetsueellane, José María Rodriguez; too sellepärast, et oli Šeffi salamisi armunud, seda ei julgenud ta aga kunagi isegi mitte endale tunnistada.

      Igatahes anti venetsueellasele tema kodumaa pealinna järgi hüüdnimeks Caracas. Kuidas Šeff ka ei ähvardanud ega vandunud, rohkem liikmeid oma klubisse ta Hallist enam ei saanud. Siis saabus päev, mil ta koos oma kolme käsilasega vanglast välja lasti.

      Algul mõtles Šeff kogu Never Againi mõtte maha matta, kuid Caracasel juhtus vabaduses olema paindliku südametunnistuse ja kahtlaste sõpradega kolumbialasest semu, üks asi viis teiseni ja lõpuks sai Rootsist tänu Never Againile Kolumbia narkootikumikartellide Ida-Euroopa transiitmaa. Äri muudkui kasvas ja tegevusharude „rööv” ning „väljapressimine” käivitamiseks polnud ei põhjust ega inimressurssi.

*

      Šeff alustas Stockholmis Pange ja Caracasega kriisinõupidamist. Poldiga – kobakäpaga, kellele oli tehtud ülesandeks viia läbi klubi ajaloo seni suurim tehing – oli midagi juhtunud. Šeff võttis enne lõunat venelastega ühendust ja nood vandusid, et olid kauba kätte saanud ning raha üle andnud. Kui Never Againi kuller pärast seda kohvriga jalga laskis, siis polnud see enam venelaste probleem. Aga kui Never Again tahtis sellepärast mingit tantsu ja tralli korraldada, siis palun väga. Küllap venelased juba tantsida oskavad, kui vaja peaks olema, kas või valssi ja masurkat.

      Šeff lähtus esialgu sellest, et venelased rääkisid tõtt (peale selle oli ta üsna kindel, et nad „tantsisid” temast paremini). Oli välistatud, et Polt oleks omal algatusel rahaga jalga lasknud, selleks oli ta liiga loll. Või siis liiga tark; olenes, mispidi asja vaadata.

      Jäi üle võimalus, et keegi teadis kavandatud tehingust, ootas ära õige hetke Malmköpingis või siis, kui Polt oli teel tagasi Stockholmi, ja pani kohvrile käpa peale.

      Aga kes? Šeff esitas selle küsimuse kokkutulnutele ega saanud mingit vastust. See teda ei üllatanud; ta oli juba ammu veendumusele jõudnud, et kõik kolm alluvat olid idioodid.

      Igal juhul kamandas ta Pange tööle, sest tema arvates oli Pang siiski veidi vähem idioot kui Caracas. Seega olid idioot Pangel veidi paremad eeldused leida üles idioot Polt või koguni rahakohver.

      „Pang, sõida Malmköpingisse ja vaata veidi ringi. Aga pane tsiviilid selga, seal on praegu palju politseinikke. Mingi saja-aastane olla kaduma läinud.”

*

      Julius, Allan ja kadunuke veeresid läbi Sörmlandi metsa. Vidkärri lähedal tabas neid ebaõnn ja nad sattusid ühe talumehe peale, kelle nime Julius ei teadnud. Kui kolmik dresiiniga sealt mööda sõitis, inspekteeris talumees parajasti oma põlde.

      „Tere hommikut,” sõnas Julius.

      „Kena ilm täna,” lisas Allan.

      Kadunuke ega talumees ei öelnud midagi. Kuid viimane vaatas kolmikule pikalt järele.

      Mida lähemale …keri suurtükitehasele dresiin jõudis, seda murelikumaks Julius muutus. Ta oli lootnud, et nad mööduvad teel mõnest jõest, kuhu kadunuke sokutada. Kuid sobivat veekogu ei jäänudki ette. Ja enne kui Juliusele mingi muu mõte pähe jõudis tulla, oli dresiin veeremas juba suurtükitehase alale. Julius tõmbas pidurit ja sai masinavärgi õigel ajal pidama. Kadunuke kukkus ettepoole ja lõi pea vastu raudkangi ära.

      „Muudel asjaoludel oleks see võinud päris valus olla,” ütles Allan.

      „Surmal on kah mõned head küljed,” sõnas Julius.

      Julius ronis dresiini pealt maha, läks ühe kasetüve taha ja piilus tehaseõue. Töökoja hiigelsuured uksed olid lahti, kuid kogu ümbruskond näis inimtühi. Julius vaatas kella – kümme minutit kaksteist läbi. Lõunaaeg, taipas ta, ja märkas suurt konteinerit. Julius ütles, et kavatseb minna väikesele luureretkele. Allan soovis Juliusele kivi kotti ja palus tal mitte ära eksida.

      Seda ohtu eriti polnud, sest Julius läks vaid kolmkümmend meetrit edasi, konteineri juurde. Ta ronis sinna sisse ja kadus umbes minutiks Allani vaateväljast. Siis tuli ta jälle välja. Dresiini juurde tagasi jõudnud, ütles Julius, et teab nüüd, mida surnukehaga peale hakata.

      Konteiner oli poolest saadik täis laaditud mingeid silindreid, nende läbimõõt oli kindlasti meeter ja pikkus vähemalt kolm meetrit, kõik silindrid olid ühekaupa pakitud kaitsvasse, lahti käiva kaanega puukasti. Allan oli omadega täiesti otsas, kui nad raske surnukeha lõpuks ühe silindri sisse said. Aga eluvaim tuli tagasi niipea, kui ta kasti luugi kinni pani ja sellel aadressi nägi.

      Addis Abeba.

      „Ta saab maailma näha, kui silmad lahti hoiab,” ütles Allan.

      „Kähku nüüd, vanamees!” vastas Julius. „Me ei tohi siia jääda.”

      Operatsioon õnnestus hästi, taadid olid kaskede varjus tagasi aegsasti enne tehase lõunatunni lõppemist. Nad istusid dresiini peale puhkama, ja peagi hakati tehaseõues taas tegutsema. Tõstukijuht täitis konteineri ääreni silindritega. Siis lukustas ta selle, tõi uue ja jätkas oma tööd.

      Allan küsis, mida seal СКАЧАТЬ