Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kriminaalkomissar lõpuks tegigi. Osalt sellepärast, et uskus sama, mida ta ülemus nähtavasti juba teadis – küllap eksles vanur kuskil lähikonnas ringi –, teisalt aga mõtles ta, et kui taat tõesti bussi peale läks, siis polnud tal ju häda midagi. Nähtavasti oli too Ronny Hulth mõne pruudi poole läinud. Järgmisel hommikul tuli ta esimese asjana töö juurest üles otsida. Juhul muidugi, kui vanur pole selleks ajaks välja ilmunud.

*

      Kell 21.02 võttis lääni sidekeskus Eskilstunas vastu järgmise kõne:

      „Ee, minu nimi on Bertil Karlgren ja ma helistan… ma helistan oma naise nimel, kui nii võib öelda. Või… jah, minu naine Gerda Karlgren oli mõned päevad Flenis meie tütrel ja tema mehel külas. Nad saavad pisikese ja nii… Sellega on ju alati palju igasugust toimetamist, eks ole. Aga ta pidi täna koju tulema ja ta läks, Gerda, tähendab, Gerda läks varasema pärastlõunase bussi peale, tähendab, see oli täna, ja buss sõidab ju läbi Malmköpingi, meie elame siin Strängnäsis… Jah, sellel pole võib-olla mingit tähtsust, mu proua arvates vähemalt pole, aga me kuulsime ju raadiost saja-aastase kadumise kohta. Te olete ta võib-olla juba üles leidnud? Ei? Nojah, proua rääkis, et Malmköpingist tuli peale üks hirmus vana mees ja tal oli kaasas suur kohver, nagu hakkaks ta kuhugi kaugemale sõitma. Proua istus bussi tagaotsas ja vanake ees, nii et ega ta vist nii väga hästi ei näinud, ja ta ei kuulnud ka, mida papi ja bussijuht omavahel rääkisid. Mis sa ütlesid, Gerda? Jah, Gerda ütleb, et ega ta pole nagunii selline, kes teiste jutte pealt kuulaks… Aga igatahes oli imelik see… Jah, imelik… või… jah, papi läks juba poole tee peal maha, ta sõitis oma suure kohvriga ainult mõnikümmend kilomeetrit. Ja paistis, et ta oli kohutavalt vana. Ei, Gerda ei tea, mis selle bussipeatuse nimi oli, see oli kuskil metsa sees… kusagil poole tee peal. Ühesõnaga Malmköpingi ja Strängnäsi vahel.”

      Kõne lindistati, tekst prinditi välja ja saadeti faksiga Malmköpingi hotelli kriminaalkomissarile.

      6. PEATÜKK

Esmaspäev, 2. mai – teisipäev, 3. mai 2005

      Kohver oli ääreni täis viiesajakrooniste pakke. Julius tegi kiire arvutuse. Kümme rida kõrvuti, igas reas viis pakki ülestikku. Igas virnas viisteist pakki, igaühes kindlasti oma viiskümmend tuhat…

      „Kolmkümmend seitse ja pool miljonit, kui ma õigesti arvestasin,” ütles Julius.

      „Abiks ikka,” ütles Allan.

      „Kurat, laske mind siit välja!” undas nooruk külmutusruumist.

      Nooruk jätkas laamendamist; ta karjus, tagus vastu seinu ning hakkas uuesti karjuma. Allanil ja Juliusel oli sündmuste ootamatut käiku arvestades vaja mõtteid koguda, aga lärmi tõttu polnud see võimalik. Lõpuks leidis Allan, et noorukile kuluks ära väike mahajahutamine, ja ta pani külmutusseadme tööle.

      Nooruk sai olukorra tõsidusest aru juba mõne sekundi jooksul. Ta jäi vait ja püüdis kainelt mõelda. Isegi tavatingimustes polnud see tema jaoks kuigi lihtne ülesanne ja nüüd lõhkus tal kõigele lisaks ka pea valutada.

      Pärast mõneminutilist mõttetööd jõudis ta igatahes järeldusele, et ähvarduste või jõuga tal tekkinud olukorrast pääseda ei õnnestu. Ainus võimalus oli väljastpoolt abi kutsuda. Ei jäänud üle muud kui šefile helistada. Mõte oli õõvastav. Aga teine lahendus paistis veelgi hullem.

      Nooruk kõhkles veel mõne minuti, külm andis aina rohkem tunda. Lõpuks võttis ta mobiiltelefoni.

      Levi ei olnud.

*

      Õhtust sai öö ja ööst hommik. Allan lõi silmad lahti, kuid koht, kus ta ärkas, oli täiesti võõras. Oli ta lõpuks siiski une pealt ära surnud?

      Reibas mehehääl ütles tere hommikust ja teatas, et tal on kaks uudist, neist üks hea ja teine halb. Kumba Allan esimesena kuulda tahab?

      Kõige esimese asjana tahtis Allan aru saada, kus ta oli ja miks. Põlved valutasid, niisiis oli ta kõigest hoolimata siiski elus. Aga kas ta polnud… ja kas ta siis ei võtnud… ja… oli tolle mehe nimi Julius?

      Mälu hakkas pilti kokku saama. Allan oli ärkvel. Ta lamas Juliuse magamiskambris põrandal madratsil, Julius seisis esikulävel ja kordas oma küsimust. Kas Allan tahtis esimesena kuulda head või halba uudist?

      „Head,” vastas Allan. „Halva võid hoopis rääkimata jätta.”

      Okei, leidis Julius, ja teatas hea uudise: hommikusöök on valmis ja ootab köögis laual. Pakkuda oli kohvi, võileibu külma põdralihaga ja naabri juurest hangitud mune.

      Kes oleks uskunud, et Allani silmad näevad veel kordki elus hommikusööki ilma pudruta! See oli tõepoolest hea uudis. Lauas istudes tundis ta, et on kõigest hoolimata valmis ka halva uudise ära kuulama.

      „Paha uudis,” ütles Julius ja tasandas veidi häält. „Paha uudis on see, et me unustasime eile täis peaga külmutusseadme välja lülitada.”

      „Ja edasi?” küsis Allan.

      „Edasi on see, et külmas istunud tüüp on kutu.”

      Allan sügas murelikult kukalt ja otsustas siis, et ei lase sel hooletusel oma päeva tumestada.

      „Sant lugu,” leidis ta. „Aga ma pean ütlema, et munad on sul suurepäraselt välja kukkunud, pole liiga kõvad ega liiga vedelad.”

*

      Komissar Aronsson ärkas hommikul kella kaheksa paiku halvas tujus. Kogemata või tahtlikult kaduma läinud vanuri otsimine pole komissari kvalifikatsioonile vastav töö.

      Aronsson käis duši all, pani riidesse ja läks Plevnagårdeni hotelli esimesele korrusele hommikust sööma. Teel kohtas ta vastuvõtutöötajat, kes andis talle eelmisel õhtul pärast vastuvõtu sulgemist saabunud faksi.

      Tund hiljem nägi komissar Aronsson juurdlust juba uues valguses. Lääni sidekeskusest saadud faksi tähtsus oli esialgu ebaselge, aga kui Aronsson kohtus jaamas kassaluugi taga istuva kahvatu Ronny Hulthiga, siis ei kulunud palju aega, kuni Hulth murdus ja oma läbielamistest rääkima hakkas.

      Kohe seejärel helistati Eskilstunast ja öeldi, et Sörmlandi bussipargist on eelmisest õhtust saadik üks Fleni buss kadunud, ning et Aronssonil tuleb helistada nähtavasti inimröövi ohvriks langenud, kuid hiljem vabastatud bussijuhi elukaaslasele Jessica Björkmanile.

      Komissar Aronsson sõitis tagasi Plevnagårdenisse, et juua tass kohvi ja teha äsja saadud infost kokkuvõte. Ta mõtles järele ning pani oma tähelepanekud paberile:

      Eakas mees Allan Karlsson kaob oma toast vanadekodus vahetult enne seda, kui saalis hakatakse tähistama tema saja-aastaseks saamist.

      Karlsson on või oli oma vanuse kohta erakordselt heas vormis, selle kohta on terve rida tõendeid alates puhtfüüsilisest faktist, et tal õnnestus ise aknast välja ronida, eeldusel, et talle ei osutatud kõrvalist abi, kuid hilisemad tähelepanekud viitavad tema tegutsemisele omal käel. Samuti kinnitab medõde ja vanadekodu juhataja Alice Englund, et „Allan on küll vana, aga see kurinahk teab täpselt, mida ta teeb”.

      Jälituskoera reageerimise järgi otsustades oli Karlsson pärast mõningast võõrasemapeenras tallamist kõndinud läbi Malmköpingi aleviku ja jõudnud lõpuks bussijaama ootesaali, kus ta tunnistaja Ronny Hulthi kinnitusel suundus, õigemini küll vudis otsejoones kassaluugi juurde, Hulth pani tähele Karlssoni lühikesi samme – ja et Karlssonil olid jalas toasussid, mitte kingad.

      Hulthi СКАЧАТЬ