Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rääkima panna,” ütles nooruk väikesele mehele, enne kui ta tolle mütsuga pöördtoolile tagasi pani.

      Siis seletas nooruk, mida ta kavatseb väikese mehe suguorganitega haamri ja naelte abil ette võtta, kui mehike tema tahtmist ei täida. Kirjeldus oli nii värvikas, et väike mees otsustas otsekohe kõik ära rääkida, mida ta teadis – nimelt et kõnealune vanur oli tõenäoliselt Strängnäsi bussi peale läinud. Kas vanur oli ka mingi kohvri kaasa võtnud, seda ei osanud väike mees öelda, kuna ta pole sedasorti inimene, kes reisijate järele nuhiks.

      Siis jäi väike mees vait, et aru saada, kuivõrd öeldu noorukit rahuldab, ja leidis otsemaid, et ilmselt on kõige targem veel natuke täiendavat infot anda. Niisiis jutustas ta, et Malmköpingi ja Strängnäsi vahelisel teel on kaksteist bussipeatust ja vanur võis loomulikult ükskõik millises neist maha minna. Täpsemalt oskab seda öelda aga bussijuht, kes sõiduplaani kohaselt on Malmköpingis uuesti kell 19.10 samal õhtul, kui buss Fleni tagasi sõidab.

      Selle peale võttis nooruk hirmunud ja tulitavate kõrvadega väikese mehe kõrval istet.

      „Peab mõtlema,” ütles ta.

      Seda ta tegigi. Ta mõtles, et päris kindlasti õnnestuks tal väikese mehe käest bussijuhi mobiilinumber välja raputada, seejärel bussijuhile helistada ja öelda, et vanamehe kohver oli tegelikult varastatud. Aga sellega kaasneks loomulikult oht, et bussijuht teatab asjast politseisse, ja sellest polnud nooruk sugugi huvitatud. Pealegi polnud tegelikult ju kiiret, sest papi paistis kohutavalt vana, ja kui tal on vaja kohvrit kaasas vedada, peab ta Strängnäsi jaamast edasi sõitmiseks kasutama rongi, bussi või taksot. Sellega jätab ta endast aga uue jälje maha, ja alati leiab kellegi, kes pärast kõrvupidi ülesriputamist soovib rääkida, kuhu vanamees edasi on suundunud. Nooruk usaldas oma võimet veenda inimesi ära rääkima, mida nad teadsid.

      Kui nooruk oli mõttetööga ühele poole saanud, otsustas ta kõnealuse bussi ära oodata ja selle juhiga rääkida, vältides seejuures tarbetut sõbralikkust.

      Pärast otsuselejõudmist tõusis nooruk püsti, selgitas väikesele mehele, mis juhtub mehe enda, tema naise, laste ja nende koduga, kui ta peaks äsja toimunust rääkima politseile või kellelegi teisele.

      Väikesel mehel polnud naist ega lapsi, küll aga vajas ta edaspidigi nii oma kõrvu kui ka suguorganeid. Niisiis andis ta raudteelase ausõna, et ei kõssa juhtunust kellelegi.

      Seda lubadust pidas ta kuni järgmise päevani.

*

      Väljasaadetud kahemehelised otsimissalgad tulid vanadekodusse tagasi ja kandsid ette oma tähelepanekutest. Või õigemini küll nende puudumisest. Vallavolikogu esimehele oli mõte politseisse teatamisest vaistlikult vastumeelne ja ta kaalus parajasti võimalikke alternatiive, kui kohaliku ajalehe reporter söandas küsida:

      „Mis te nüüd kavatsete ette võtta?”

      Volikogu esimees vaikis hetke ja vastas siis:

      „Helistan loomulikult politseisse.”

      Issand, kuidas ta vihkas vaba ajakirjandust.

*

      Allan ärkas, kui bussijuht teda sõbralikult müksas ja teatas, et nad olid jõudnud Byringe jaama peatusse. Seejärel asus bussijuht kohvrit esiuksest välja tõstma, Allan väljus tema kannul.

      Bussijuht küsis, kas härra saab nüüd edasi ise hakkama, ja Allan ütles, et pole põhjust muretseda. Siis tänas Allan abi eest ja lehvitas hüvastijätuks, buss hakkas teel number 55 uuesti liikuma ja jätkas sõitu Strängnäsi suunas.

      Kõrged kuused Allani ümber varjasid pärastlõunase päikese, õhukeses pintsakus ja toasussides oli jahe. Kuskil polnud jälgegi mingist Byringe külast, veel vähem selle jaamast. Kolmes suunas oli näha vaid metsa, metsa ja veel kord metsa. Ning paremale suunduvat väikest kruusateed.

      Allan mõtles, et kohvris, mille ta nii kiiresti ja veidralt endaga kaasa oli haaranud, võis ehk sooje riideid olla. Aga kohver oli lukus ning ilma kruvikeeraja või mõne muu tööriistata polnud lootustki seda lahti saada. Tuli liikuma hakata, sest ta ei saanud ju ometi sinna tee äärde surnuks külmuma jääda. Kogemus ütles, et see ei õnnestuks nagunii.

      Kohvri ühe külje peal oli rihm ja sellest tõmmates veeres kohver väikeste rataste peal kenasti edasi. Allan kõndis lühikeste lohisevate sammudega mööda metsa viivat kruusateed. Tema järel hüples kohver kruusakivide peal siia-sinna.

      Paarisaja meetri pärast jõudis Allan tõenäoliselt Byringe jaamani – mitte enam kasutuses oleva jaamahooneni mahajäetud raudtee ääres.

      Ta oli muidugi saja-aastase mustereksemplar, aga nüüd oli seda kõike korraga liiga palju. Allan istus mõtete ja jõu kogumiseks kohvri peale.

      Tema ette vasakule jäi kulunud kollane kahekorruseline jaamahoone, kõik alumise korruse aknad hööveldamata laudadega kinni löödud. Paremal kulges kunagine raudtee veelgi sügavamasse metsa kui see, kus Allan hetkel viibis. Loodus polnud rööpaid veel täiesti endasse neelanud, kuid see näis olevat vaid aja küsimus.

      Puust perroon ei paistnud kuigi turvaline. Piki äärmist lauda oli näha sinna kunagi maalitud tekst: „Ära astu rööbastele.” Rööbastele astumine pole ju sugugi ohtlik, mõtles Allan. Aga milline täie mõistusega inimene astuks vabatahtlikult selle perrooni peale?

      Vastust ei pidanud kaua ootama, sest samal silmapilgul avanes jaamahoone päevinäinud uks ja majast astus välja umbes seitsmekümneaastane pruunide silmade ja halli habemetüükaga mees, peas sonimüts, seljas ruuduline särk ja nahkvest ning jalas tugevad saapad. Nähtavasti oli ta kindel, et perroonilauad järele ei anna, ja kogu tema tähelepanu oli suunatud papile.

      Sonimees jäi keset perrooni seisma ja jättis kergelt vaenuliku mulje. Kuid tema valdustesse tunginud väetit olendit nähes paistis ta mõttelõng katkevat.

      Allan istus oma hiljuti varastatud kohvri otsas, ei osanud midagi öelda ega jaksanudki õieti rääkida. Aga ta vaatas sonimeest kindlal pilgul ja ootas selle esimest käiku. See tuli päris kiiresti ja polnudki nii ähvardav, kui algul oli tundunud. Pigem oli see äraootav.

      „Kes sa oled ja mis sa mu perrooni juures teed?” küsis sonimees.

      Allan ei vastanud; ta ei suutnud otsustada, kas oli kohtunud sõbra või vaenlasega. Kuid siis mõtles ta, et pole kuigi tark minna tülli ainsa nägemisulatuses viibiva inimesega, kes võiks ta tuppa sooja lasta, enne kui õhtune külm päriselt võimust võtab. Seepärast otsustas ta rääkida nii, kuidas asi on.

      Niisiis jutustas ta, et tema nimi on Allan, et ta on täpselt sada aastat vana ja oma vanuse kohta kõbus, koguni nii kõbus, et oli põgenenud vanadekodust, ja et ta lisaks sellele oli jõudnud varastada kohvri ühe nooruki tagant, kes praegu selle üle kindlasti eriti rõõmus ei ole, ning et Allani põlved pole hetkel parimas vormis ja ta sooviks natuke aega jalgu puhata.

      Kui Allan oma looga lõpule jõudis, jäi ta endistviisi kohvri otsas istudes vait ja ootas kohtuotsust.

      „Ah või nii!” ütles sonimees ja naeratas. „Või et varas!”

      „Seenior-varas,” vastas Allan mornilt.

      Soniga mees hüppas perroonilt nõtkelt maha ja läks saja-aastase juurde, et teda lähemalt uurida.

      „Oled sa tõesti saja-aastane?” küsis ta. „Siis peab sul küll kõht tühi olema.”

      Allan ei mõistnud selle mõttekäigu loogikat, aga СКАЧАТЬ