Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli see lihtsalt juhus. Ta rääkis juhtumist viiekümnekroonisega ja küsimusest, kui kaugele selle raha eest pääseb.

      Byringe jaama kohta ei osanud juht eriti midagi öelda peale selle, et kõnealuses peatuses läks harva keegi maha või tuli peale. Aga tema arvates oli veidi kaugemal metsa sees mahajäetud raudteejaam, sellest ka peatuse nimi, ja et Byringe küla asub kuskil seal lähedal. Palju kaugemale poleks vanur tohtinud jõuda, arvas bussijuht. Taat oli ju vana ja kohver raske, ehkki ratastega.

      Nooruk rahunes kohe maha. Ta oli loobunud šefile Stockholmi helistamise mõttest, kuna šeff oli üks väheseid, kes suutis noorukist paremini inimestele üksnes sõnade abil hirmu nahka ajada. Nooruk võdistas õlgu paljast mõttest sellele, mida šeff küll kohvri kaotsimineku kohta ütleks. Targem oli probleem lahendada ja sellest alles hiljem rääkida. Ja kui papi polnudki kõigepealt Strängnäsi ja sealt omakorda kuhugi edasi sõitnud, siis on kohver nooruki käes tagasi kiireminigi, kui ta vahepeal peljanud oli.

      „Siin see on,” ütles bussijuht. „Siin on Byringe jaama peatus…”

      Juht võttis jala gaasipedaalilt ja buss veeres aeglaselt teepervele. Kas ta peab nüüd surema?

      Ei, selgus, et mitte. Küll aga suri nooruki ühe saapatalla all kiiresti bussijuhi mobiiltelefon. Lisaks tulistas nooruk välja terve rea suguseltsiga seotud surmaähvardusi, kui juhile peaks pähe tulema mõte politseiga ühendust võtta, selle asemel et buss ringi keerata ja Fleni suunas sõitu jätkata.

      Siis läks nooruk maha ja lasi juhil ning tema bussil minna. Vaene juht oli endast nii väljas, et ei julgenud bussi ringi pööratagi, vaid sõitis ühe jutiga Strängnäsi välja, parkis keset Trädgårdsgatanit, läks šokiseisundis hotell Delia baari ja kulistas seal neli klaasi viskit järjepanu sisse. Seejärel hakkas ta baarimehe õuduseks nutma. Pärast veel kaht klaasi viskit pakkus baarimees talle telefoni, juhuks kui bussijuht tahab kellelegi helistada. Seepeale purskas bussijuht uue hooga nutma ja helistas koju oma elukaaslasele.

*

      Nooruk arvas nägevat kruusa peal kohvrirataste jälgi. Lugu on varsti ühel pool. Oligi parem, sest juba hakkas hämarduma.

      Vahel mõtles nooruk, et tal tuleks oma tegemisi paremini ette planeerida. Nüüd torkas talle pähe, et ta oli metsas, kus läks aina pimedamaks, varsti on juba kottpime. Mida ta siis peale hakkab?

      Need mõtisklused lõppesid järsult, kui ta nägi künka taga vana, osaliselt laudadega kinni löödud kollast maja. Ja kui ülemisel korrusel tuli põlema pandi, pomises nooruk endamisi: „Nüüd oled sa mul peos, vanamees!”

*

      Allani tegevus jäi pooleli. Ta avas ettevaatlikult WC ukse ja püüdis kuulata, mis köögis toimub. Kohe sai kinnitust see, mida ta kuulda poleks tahtnud. Allan tundis hääle järgi ära nooruki, kes karjus Julius Jonssonile, et too räägiks, kus „see teine kuradi vanamees” on.

      Allan hiilis köögiukse juurde, tänu pehmetele sussidele õnnestus tal kuuldamatuks jääda. Nooruk oli võtnud Juliuse mõlemad kõrvad samasugusesse haardesse, nagu varem Malmköpingi bussijaama väikese mehe puhulgi praktiseeritud. Vaest Juliust raputades jätkas ta ülekuulamist Allani asukoha väljaselgitamiseks. Allani meelest oleks nooruk võinud rahul olla ka ainult kohvri leidmisega, see seisis ju keset põrandat. Julius tegi hirmsaid grimasse, ent ei katsunudki vastata. Allan mõtles, et vana puidukaupmees on sitke tüüp, ja otsis esikus pilguga sobivat eset. Muu koli hulgas olid seal ka mõned mõeldavad relvad: sõrgkang, lauajupp, purk putukamürki ja rotimürgi pakk. Allan kaalus alguses rotimürki, kuid ei suutnud välja mõelda, kuidas tal õnnestuks seda noorukile lusikatäis või kaks sisse sööta. Sõrgkang oli samas saja-aastase jaoks liiga raske, ning putukamürk… Ei, lõpuks tuli siiski lauajupp võtta.

      Niisiis haaras Allan oma relva korralikult pihku ja oli nelja, tema vanust arvestades uskumatult kiire sammuga oma ohvri selja taga.

      Nooruk pidi aimama, et Allan on seal, sest samal hetkel kui vanur lauaga lajatas, lasi nooruk Julius Jonssoni lahti ja pöördus ringi.

      Laud tabas teda täpselt otsaette, ta seisis hetke paigal ja jõllitas oma vastast, kukkus siis põrandale ja lõi pea vastu köögilaua äärt ära.

      Ei mingit verd, ei mingeid oigeid, mitte midagi. Ta lamas lihtsalt põrandal, silmad kinni.

      „Hea löök,” ütles Julius.

      „Tänan,” vastas Allan. „Kus see magustoit on, mida sa lubasid?”

      Allan ja Julius istusid köögilaua äärde, pikajuukseline nooruk lebas nende jalgade juures põrandal. Julius kallas napsud välja, andis ühe klaasi Allanile ja tõstis enda oma toostiks. Allan lõi temaga kokku.

      „Jahaah!” ütles Julius, kui naps oli alla libistatud. „Ma oletan, et see on kohvri omanik?”

      See oli rohkem nentimine kui küsimus. Allan mõistis, et oli aeg üht-teist üksikasjalikumalt seletada.

      Mitte et seletada oleks just palju olnud. Enamik päeva jooksul toimunud sündmustest olid Allani jaoks raskesti mõistetavad. Kuid siiski kordas ta uuesti üle hooldekodust lahkumise, jätkas Malmköpingi jaamast kohvri juhusliku kaasahaaramisega ja kahtlustega, et hetkel minestanult põrandal lamav nooruk jõuab talle ilmselt peagi kannule. Siis palus ta Juliuse punetavate ja valulike kõrvade pärast siiralt andeks. Julius oli peaaegu liigutatud ja arvas, et Allan ei pea ometigi sellepärast vabandama, et Julius Jonssoni elus lõpuks ometi ka midagi äkilisemat toimus.

      Juliuse hea tuju oli tagasi. Tema meelest oli aeg kohvrile pilk peale visata. Kui Allan meenutas, et see oli lukus, palus Julius tal lolluste rääkimise lõpetada.

      „Mis ajast on mõni lukk Julius Jonssonit takistanud?” küsis Julius Jonsson.

      „Aga iga asi omal ajal,” jätkas ta. Kõigepealt tuli lahendada põrandal vedelev probleem. Poleks ju tarvis, et nooruk toibub ja jätkab samalt kohalt, kust enne ärakustumist lõpetas.

      Allan tegi ettepaneku poiss jaamahoone kõrvale puu külge siduda, kuid Julius vaidles sellele vastu, sest kui nooruk seal teadvusele tulles piisavalt kõvasti röögib, oleks seda külasse kuulda. Muidugi, seal elas veel vaid käputäis peresid, kuid kõigil oli Juliusega kana kitkuda ja võimaluse avanedes asuksid nad ilmselt nooruki poolele.

      Juliuse idee oli parem. Tal oli köögis isoleeritud sügavkülmaruum, kus ta hoidis salaküttimisel saagiks saadud ja tükeldatud põtrade liha. Hetkel oli ruum põdravaba ja külmutusseade välja lülitatud. Julius ei tahtnud külmikut asjata töös hoida, sest see võttis kohutaval kombel voolu. Elektrijuhtmed olid küll salaja ühendatud ja arvet maksis Skogstorpi Gösta, aga kui soovisid oma hüvesid pikemaks ajaks säilitada, siis tuli voolu varastada mõõdukalt.

      Allan vaatas hetkel kasutamata külmutusruumi üle ja leidis, et see on suurepärane arestikamber, kus puudusid kõik mittevajalikud mugavused. Suurus – kaks korda kolm meetrit – oli võib-olla veidi rohkem, kui nooruk ära oli teeninud, kuid polnud ju ka mingit põhjust inimesi asjatult piinata.

      Vanamehed vedasid nooruki ühiste jõududega arestikambrisse. Nooruk oigas, kui nad ta ruumi ühte nurka tagurpidi pööratud kastile selg vastu seina istuma panid. Ta hakkas nähtavasti teadvusele tulema. Kõige targem oli ruumist välja kiirustada ja uks korralikult lukku panna.

      Mõeldud-tehtud. Seejärel tõstis Julius kohvri köögilauale, uuris lukku, lakkus põdraprae ja kartulite söömiseks tarvitatud kahvli puhtaks ja urgitses luku selle abil mõne sekundiga lahti. Siis kutsus ta Allani kaane avamiseks lähemale, sest tegemist oli ju ometi Allani noosiga.

      „Kõik, mis on minu, on ka СКАЧАТЬ