Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

      „Oh sa kurat!” ütles Julius.

      „Laske mind välja!” kostis külmutusruumist.

      4. PEATÜKK

      Allan Emmanuel Karlsson sündis 2. mail 1905. Päev varem käis ta ema Flenis esimese mai paraadil ja osales naiste hääleõiguse, kaheksatunnise tööpäeva ja muude soovunelmaks jäävate asjade toetuseks korraldatud meeleavaldusel. Demonstratsioon tõi endaga kaasa vähemalt nii palju head, et vallandas sünnitustegevuse, ja veidi pärast südaööd tõi ta ilmale oma esimese ja ainsa poja. See toimus Yxhultis, vabadikukohas, naabrieide abiga, kes polnud küll kuigi andekas ämmaemand, kuid kellest peeti üldiselt lugu, sest kunagi ammu, üheksa-aastasena oli ta niksu teinud Karl Johan XIV-le, kes omakorda oli (vähemalt mingil määral) Napoleon Bonaparte’i sõber. Naabrieide kaitseks tuleb öelda ka seda, et laps, kelle ilmaletulemisel ta nurganaist abistas, jõudis täiskasvanuikka, tubli varuga veel pealekauba.

      Allan Karlssoni isa oli hoolitseva ja vihase loomuga. Hoolitsev oli ta oma perekonna suhtes, vihane ühiskonna peale laiemas mõttes ja eriti kõikide nende peale, kes seda ühiskonda mingil kujul esindasid. Peenem seltskond vaatas tema peale viltu, eriti pärast seda, kui ta pidas keset Fleni turuplatsi kõne rasestumisvastaste vahendite kasulikkusest. Selle eest sai ta kümme krooni trahvi, lisaks polnud tal endal nimetatud probleemi pärast enam kunagi vaja muret tunda, sest puhtast häbist kõige juhtunu pärast kehtestas Allani ema mehele lähenemiskeelu. Allan käis siis seitsmendat aastat ja oli piisavalt vana, et ema käest täpsemalt küsida, miks isa voodi järsku köögi kõrvale puuderuumi koliti, kuid ema vastas ainult, et kui ta vastu kõrvu ei taha saada, siis pole vaja nii palju pärida. Allan, nagu kõik teisedki lapsed läbi aegade, vastu kõrvu saada ei tahtnud, niisiis jättis ta asja sinnapaika.

      Sellest päevast alates näitas Allani isa kodus üha harvemini nägu. Päevasel ajal täitis ta rahuldavalt oma tööülesandeid raudteel, õhtuti diskuteeris siin ja seal peetud koosolekutel sotsialismi küsimusi, ja kus ta seejärel oma ööd veetis, sellest Allan õieti selget sotti ei saanudki.

      Oma majanduslikke kohuseid täitis isa seevastu korralikult. Suurema osa palgast andis ta igal nädalal abikaasa kätte kuni päevani, mil ta töölt lahti lasti, kuna oli kasutanud vägivalda reisija suhtes. Too oli teinud juhuslikult teatavaks oma kavatsuse sõita Stockholmi, lossihoovi kuningale austust avaldama ja kinnitama valitsejale oma valmisolekut riiki relvaga kaitsta.

      „Kaitse ennast hakatuseks selle vastu!” ütles Allani isa ja saatis mehe paremsirgega pikali.

      Seoses silmapilkse vallandamisega ei saanud Allani isa perekonda enam ülal pidada. Vägivallatseja ja rasestumisvastaste vahendite propageerija kuulsus muutis muu töö otsimise mõttetuks. Üle jäid võimalused jääda ootama revolutsiooni või soovitatavalt viimast kiirendada, sest asjad arenesid ju nii pagana aeglaselt. Tegutsema asudes oli Allani isal selge siht silme ees. Rootsi sotsialism vajas rahvusvahelist eeskuju. Alles siis saaks asi õige hoo sisse ja kaupmees Gustavssonil ja teistel temataolistel tehtaks kõrvad tuliseks.

      Niisiis pakkis Allani isa kohvri ja sõitis Venemaale tsaari kukutama. Allani ema tundis raudteelt saadud palga kadumisest muidugi puudust, kuid oli muus osas rahul, et abikaasa oli lahkunud mitte ainult lähiümbrusest, vaid koguni riigist.

      Pärast perekonna toitja emigreerumist jäi majapidamise vee peal hoidmine Allani ema ja napilt kümneaastase Allani hooleks. Ema lasi vabadikukoha neliteist suurt kaske maha raiuda, saagis ja lõhkus need küttepuudeks ning müüs neid, Allanil õnnestus saada armetu palgaga jooksupoisi koht Fleni lähedale Nitroglycerin AB tootmisfiliaali.

      Regulaarselt Peterburist (mis peagi muutus Petrogradiks) saabuvaid kirju lugedes märkas Allani ema kasvava imestusega, et Allani isa veendumus õnnetoovas sotsialismis lõi mõne aja pärast kõikuma.

      Kirjades viitas Allani isa sageli Petrogradi poliitilisse koorekihti kuuluvatele sõpradele ja tuttavatele. Kõige enam tsiteeriti üht Carli-nimelist meest. Mitte just eriti venepärane nimi, mõtles Allan, ja venepärasemaks ei muutnud seda ka tõsiasi, et mõnikord nimetas Allani isa teda kirjades Fabbe’ks.

      Allani isa jutu järgi arendas Fabbe teooriat, et rahvas laiemas mõttes ei tea, mis talle kõige parem on, ja inimesi on vaja kogu aeg kättpidi talutada. Sellepärast on autokraatia demokraatiast mäekõrguselt parem seni, kuni rahvuse haritud ja vastutustundlik kiht autokraadi tegevusel silma peal hoiab. Võta kas või niisugune asi, et kümnest bolševikust seitse ei oska lugeda, oli Fabbe põlglikult öelnud. Me ei saa ometi võimu karja kirjaoskamatute kätte usaldada?

      Perekonnale Yxhulti saadetud kirjades oli Allani isa bolševikke ometigi just nimelt selles punktis kaitsnud, sest kui kodused ainult teaksid, milline näeb välja vene tähestik! Pole ime, et niisuguse tähestiku puhul rahvas lugema ei õpi.

      Hullem oli lugu bolševike käitumisega. Nad olid räpased ja vodkat jõid nad samamoodi nagu kodus raudteetöölised; need, kes Sörmlandis risti ja põiki raudteerööpaid maha panid. Allani isa oli alati imestanud, kuidas said raudteerööpad tööliste joodud viinakoguseid arvestades nii sirgelt kulgeda, ja ta tundis iga kord kerget umbusku, kui Rootsi raudteerööpad ühes või teises suunas pöörasid.

      Aga bolševikega oli igal juhul lugu vähemalt sama hull. Fabbe kinnitusel lõpeb sotsialism sellega, et kõik püüavad üksteist maha nottida, kuni alles on jäänud ainult üks, kes otsustab. Parem siis juba algusest peale hoida tsaar Nikolai poole, kes oli hea ja haritud ning maailma asjadega kursis.

      Mingil määral Fabbe teadis, millest ta rääkis, sest ta oli tsaariga koguni kohtunud, pealegi rohkem kui üks kord. Fabbe kinnitusel oli Nikolai II tõeliselt heasüdamlik inimene. Tsaaril oli seni olnud elus ainult tohutult palju ebaõnne, aga see ei saanud ometi lõpmatuseni kesta? Ikaldus ja bolševike ülestõus olid probleeme tekitanud. Ja siis hakkasid sakslased tüli norima ainult sellepärast, et tsaar nüüd vägesid mobiliseeris. Aga ta tegi seda ju rahu säilitamise nimel. Ega siis tsaar polnud ertshertsogit ja tema naist Sarajevos ära tapnud? Või kuidas?

      Niimoodi arutles nähtavasti Fabbe, kes iganes ta siis ka oli, ja omal kombel sai ta ka Allani isa selle teooria pooldajate leeri. Pealegi tekitas tsaari paljuräägitud ebaõnn Allani isas sümpaatiat ja äratundmist. Niisugune asi peab ju varem või hiljem pöörduma, niihästi Vene tsaaride kui ka tavalise ausa Fleni kandi rahva jaoks.

      Raha ei saatnud isa Venemaalt kunagi, kuid mõne aasta pärast tuli pakk värvilise lihavõttemunaga, mille isa olevat kaardimängus võitnud oma Vene seltsimehelt, kes peale joomise, vaidlemise ja Allani isaga kaartide mängimise tegeleski ainult sedasorti munade valmistamisega.

      Fabbe lihavõttemuna oli isa kingitus oma „kallile abikaasale”, kes üksnes vihastas ja ütles, et see juhmakas oleks võinud saata vähemalt tõelise muna, et perekond oleks midagi hamba alla saanud. Ema tahtis kingitust algul aknast välja visata, kuid rahunes siis maha ja mõtles järele. Võib-olla maksab kaupmees Gustavsson selle eest midagi, ta püüdis ju alati teistest erilisem olla, ja muna oli Allani ema meelest eriline.

      Ja ema suureks üllatuseks pakkuski kaupmees Gustavsson pärast kahepäevast mõtlemist selle Fabbe muna eest kaheksateist krooni. Muidugi mitte rahas, vaid võlgade kustutamise näol, kuid siiski.

      Pärast seda lootis ema postiga veelgi mune tulemas näha, kuid selle asemel sai ta järgmises kirjas teada, et tsaari kindralid on oma autokraadist ära pöördunud ja too oli sunnitud troonist loobuma. Allani isa kirus kirjas oma mune tootvat sõpra, kes oli seoses sellega Šveitsi põgenenud. Allani isa ise kavatses muidugi paigale jääda ning astuda võitlusse selle Lenini-nimelise tõusiku ja pajatsiga, kes nüüd võimu oli võtnud.

      Allani СКАЧАТЬ