Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Maa maksis küll ainult neli rubla, aga minu maasikamaad juba karistamatult ei riigistata,” kirjutas Allani isa oma kõige viimases kodustele saadetud kirjas. Ja lõpetas: „Sõda on alanud!”

      Ja tõesti, sõda oli alanud. Pealegi praktiliselt terves maailmas ning juba mitu aastat tagasi. See puhkes kohe pärast seda, kui väike Allan oli Nitroglycerin AB jooksupoisi koha saanud. Allan laadis dünamiidikaste ja kuulas tööliste kommentaare toimuva kohta. Tööliste laialdased teadmised tekitasid imetlust, kuid eelkõige imestas ta, kui palju häda ja viletsust suudavad täiskasvanud mehed tekitada. Austria kuulutas Serbiale sõja. Saksamaa kuulutas sõja Venemaale. Siis vallutas Saksamaa ühe õhtupoolikuga Luksemburgi ja kuulutas seejärel Prantsusmaale sõja. Selle peale kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale ja sakslased omalt poolt vastasid Belgiale sõja kuulutamisega. Siis kuulutas Austria Venemaale sõja, ja Serbia Saksamaale.

      Pall muudkui veeres. Jaapanlased lõid sekka, ameeriklased samuti. Britid vallutasid mingil põhjusel Bagdadi, seejärel aga Jeruusalemma. Kreeklased ja bulgaarlased hakkasid omavahel sõdima ja siis oli Venemaa tsaaril aeg troonist loobuda, samal ajal aga vallutasid araablased Damaskust…

      „Sõda on alanud,” oli isa niisiis teatanud. Kohe seejärel lasi keegi Lenini käsilastest tsaar Nikolai ja kogu tema perekonna hukata. Allan nentis, et tsaari ebaõnnel ei tulnudki lõppu.

      Veel mõni nädal hiljem tuli Petrogradi Rootsi saatkonnast Yxhulti telegramm sõnumiga Allani isa surmast. Tegelikult polnud küll vastutava ametniku asi lugu lähemalt valgustada, kuid ehk ei suutnud ta lihtsalt kiusatusele vastu panna.

      Ametniku sõnul oli Allani isa kümne-viieteistkümne ruutmeetri suuruse maalapi ümber püstitanud kõrge plangu ja kuulutanud piirkonna iseseisvaks vabariigiks. Allani isa oli nimetanud oma väikese riigi Tõeliseks Venemaaks ja saanud seejärel surma tekkinud segaduses, kui kaks valitsusvägede sõdurit tulid aeda maha lammutama. Allani isa oli oma riigi piiride kaitseks rusikad appi võtnud ja kummalgi sõduril polnud põhimõtteliselt võimalik temaga jutule saada. Lõpuks ei leidnud nad enam paremat nõu kui Allani isale kuul pähe lasta, et rahus oma tööd teha.

      „Kas sa poleks võinud natuke väärikamalt surra?” küsis Allani ema saatkonna telegrammilt.

      Ta polnud enam arvestanud mehe kojupöördumisega, kuid viimasel ajal oli ta seda siiski tasahilju lootma hakanud, sest tal olid viletsad kopsud ja puulõhkumine polnud kerge töö. Allani ema tõi kuuldavale kähiseva ohke ja sellega oli tema lein lõpetatud. Ta ütles Allanile, et asjad on, nagu nad on, ja mis tuleb, see tuleb. Siis sasis ta sõbralikult poja juukseid ja läks välja puid lõhkuma.

      Allan ei saanud päriselt aru, mida ema sellega mõtles. Aga ta taipas, et isa oli surnud, ema köhis verd ja sõda oli lõppenud. Allan ise oli kolmeteistkümne aasta vanusena mihkel nitroglütseriini, nitrotselluloosi, ammooniumnitraadi, naatriumsalpeetri, puidujahu, dinitrotolueeni ja muude ainete segamise tulemusel igasuguseid plahvatusi korraldama. See võib veel kunagi marjaks ära kuluda, mõtles Allan ja läks välja, emale appi puid lõhkuma.

*

      Kaks aastat hiljem olid Allani ema köhimised köhitud ja ta siirdus arvatavasti taevastele radadele, kus isa juba ees ootas. Vabadikutare ukselävel seisis aga tige poepidaja ja leidis, et ema oleks võinud oma uue võla summas 8.40 ära maksta, enne kui niimoodi etteteatamata kätte võttis ja ära suri. Allanil polnud aga mõtteski Gustavssoni rohkem nuumata kui just hädapärast tarvilik.

      „Seda asja tuleb teil emaga arutada. Kas sooviksite labidat laenata?”

      Kaupmees oli küll kaupmees, aga erinevalt viieteistkümneaastasest Allanist oli ta kõhna kehaehitusega. Poisist oli mees saamas, ja kui ta oli ka vaid poolenisti nii hull nagu ta isa, siis võis ta jumal teab millega hakkama saada, arutles kaupmees Gustavsson, kes tahtis veel mõnda aega elus olla ja oma rahasid lugeda. Sellepärast ei tehtud võlast enam kunagi juttu.

      Noorele Allanile jäi mõistatuseks, kuidas ema oli suutnud kõrvale panna mitusada krooni. Kuid igal juhul oli raha olemas ja sellest jätkus niihästi ema matusteks kui ka firma Dünamiit-Karlsson käivitamiseks. Poiss oli ema maise teekonna lõppedes kõigest viisteist, aga tänu Nitroglycerin AB-s töötatud ajale õppinud selgeks juba kõik, mis tarvis.

      Ta korraldas tare taga kruusaaugus julgelt eksperimente; ükskord koguni nii julgelt, et selle tagajärjel katkes lähima naabri lehmal kahe kilomeetri kaugusel tiinus. Aga seda ei saanud Allan kunagi teada, sest naabril oli, täpselt samamoodi nagu kaupmees Gustavssonilgi, hirm hullu Karlssoni võib-olla sama hullu jõmpsika ees.

      Jooksupoisiajast oli säilinud Allani huvi Rootsis ja mujal maailmas toimuva vastu. Vähemalt korra nädalas sõitis ta jalgrattaga Fleni raamatukogusse, et end viimaste sündmustega kurssi viia. Seal kohtas ta vaidlushimulisi noori, kellel oli üks ühine joon: kõik nad tahtsid Allanit mõnda poliitilisse liikumisse meelitada. Aga samavõrd, kui Allan oli huvitatud päevasündmustest, puudus tal igasugune huvi protsessis osaleda ja seda mõjutada.

      Allani lapsepõlv oli poliitilises mõttes ebamäärane. Ühest küljest kuulus ta töölisklassi hulka, muud moodi pole ju võimalik iseloomustada seda, kes vabrikusse tööle minemiseks kooliskäimise üheksa-aastaselt lõpetab. Teisalt austas ta oma isa mälestust, ja isa oli jõudnud oma liiga lühikeseks jäänud elu jooksul pooldada erinevaid seisukohti. Ta alustas vasakpoolsusest, jätkas tsaar Nikolai ülistamisega ja oli elu lõpus Vladimir Iljitš Leniniga vaenujalal maaküsimuse pärast.

      Ema omakorda oli oma köhahoogude vahel kirunud kõike, alates kuningast kuni bolševikeni välja, ja nende vahel niihästi peaminister Hjalmar Brantingit, kaupmees Gustavssoni kui ka – ja seda eeskätt – Allani isa.

      Allan polnud üldsegi rumal. Ta käis koolis küll vaid kolm aastat, kuid lugema, kirjutama ja arvutama õppimiseks piisas sellest täiesti. Lisaks tekitasid poliitiliselt teadlikud töökaaslased Nitroglycerin AB vabrikus temas huvi maailma asjade vastu.

      Noore Allani elufilosoofiale andis lõpliku kuju aga ema lause pärast isa surmateate saamist. Võttis muidugi veidi aega, enne kui see noore mehe hinges kinnistus, kuid see-eest jäi see sinna igaveseks püsima:

      On, nagu on, ja tuleb, mis tuleb.

      Tarkus hõlmas muuhulgas ka seda, et vigurdada pole mõtet. Vähemalt mitte ilma põhjuseta. Näiteks nagu siis, kui Yxhulti taresse jõudis isa surmateade. Perekonna traditsioonile truuks jäädes reageeris Allan sellele puude lõhkumisega, ehkki tegi seda seekord eriti pikalt ja vaikides. Või kui hiljem tabas tema ema sama saatus ja surnukeha väljas ootavasse surnuvankrisse kanti. Siis seisis Allan köögis ja jälgis toimuvat läbi akna. Seejärel ütles ta nii vaikselt, et ainult ise seda kuulis: „Hüvasti, ema!”

      Sellega oli üks peatükk tema elus lõppenud.

*

      Allan rügas oma dünamiidifirmas tööd teha ja kahekümnendate algupoolel tekkis talle Sörmlandis juba kenake klientuur. Laupäevaõhtuti, kui teised temaealised tantsupeole läksid, jäi Allan koju ja koostas dünamiidi kvaliteedi parandamiseks uusi valemeid. Pühapäeviti tegi ta kruusaaugus proovilõhkamisi. Siiski mitte kella üheteistkümne ja ühe vahel, seda Yxhulti pastori nõudel, too aga ei nurisenud vastutasuks liiga häälekalt Allani jumalateenistuselt puudumise üle.

      Allanile meeldis iseenda seltskond ja küllap oli see hea, sest tegelikult oli ta kaunis üksik. Kuna ta töölisliikumisega ei ühinenud, siis sotsialistlikes ringkondades teda põlati, samal ajal oli ta liialt töölisklassi hulka kuuluv ja oma isa poeg, mistõttu polnud talle kohta ka kodanlikes salongides. Pealegi liikus neis salongides kaupmees Gustavsson ja too ei tahtnud Karlssoni kutsikaga mitte mingi hinna eest tegemist teha. Kui võtta kas või ainult seegi, et poiss oli juhuslikult teada saanud, kui palju Gustavsson teenis selle Fabergé muna pealt, mille ta kunagi Allani ema käest praktiliselt mittemillegi СКАЧАТЬ