Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus. Jonas Jonasson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kinnitas muuseas ka Jessica Björkman, bussijuht Lennart Ramnéri elukaaslane. Bussijuhti ennast ei saanud veel üle kuulata, kuna ta oli võtnud suure koguse unerohtu. Kuid Björkmani tunnistus tundus loogiline. Karlsson oli teatud kindlast summast lähtudes ostnud Ramnéri käest pileti. Sihtpunktiks oli juhuslikult Byringe jaama peatus.

      Juhuslikult.Seega polnud mingit alust arvata, et keegi või miski Karlssonit nimelt seal ootas.

      Ometigi oli kogu loos veel üks detail. Jaama piletimüüja Hulth polnud küll märganud, kas Karlsson oli enne Byringesse sõitva bussi peale minekut kohvri kaasa haaranud või mitte, kuid tänu kuritegeliku organisatsiooni Never Again oletatava liikme agressiivsele käitumisele sai talle asjade tegelik käik kiiresti selgeks.

      Jessica Björkman ei rääkinud oma ravimite mõju all olevalt elukaaslaselt kuuldud loos küll mingist kohvrist, kuid sidekeskuse faks kinnitas, et Karlsson oli nähtavasti – ehkki see oli küll väheusutav – kohvri Never Againi liikmelt varastanud.

      Björkmani edasine jutustus, seostatuna Eskilstunast saadud faksiga, kinnitas, et enam-vähem täpselt kell 15.20 väljus Byringe jaama peatuses Karlsson, seejärel umbes neli tundi hiljem Never Againi liige, ning mõlemad jätkasid teekonda tundmatus suunas. Esimene oli sada aastat vana ja vedas enda järel kohvrit, viimati mainitud isik oli esimesest aga nii seitsekümmend-seitsekümmend viis aastat noorem.

      Komissar Aronsson lõi märkmeploki kinni ja jõi kohvi lõpuni. Kell oli 10.25.

      „Järgmine peatus – Byringe jaam.”

*

      Hommikusöögi ajal rääkis Julius Allanile kõigest, mida ta oli toimetanud ja mõelnud tundide jooksul, mil Allan veel magas.

      Kõigepealt äpardus külmkambriga. Kui Julius taipas, et õhtul ja öösel oli temperatuur vähemalt kümme tundi järjest miinuskraadides olnud, võttis ta sõrgkangi, juhuks kui relva peaks vaja minema, ning avas ukse. Kui noorukil oleks ikka veel hing sees olnud, polnuks ta kümnendiku võrragi nii ärgas ja kiire, kui oleks nõudnud Juliusele ja tema sõrgkangile vastuhakkamine.

      Aga ettevaatusabinõu sõrgkangi näol osutus üleliigseks. Nooruk istus kössivajunult oma tühja kasti otsas. Tema keha katsid jääkristallid ja silmad vahtisid külmalt tühjusse. Tähendab – surnud nagu tükeldatud põder.

      Juliuse meelest oli see küll kahetsusväärne, kuid samal ajal ka üsna praktiline lahendus. Seda segast poleks saanud ju lihtsalt niisama vabadusse lasta. Julius lülitas külmutusseadme välja ja jättis ukse lahti. Nooruk oli ju nagunii surnud, ega teda polnud sellepärast vaja veel sügavkülmutada.

      Julius tegi köögis tule pliidi alla, et sooja saada, ja luges kontrolli mõttes raha üle. Seal polnud sugugi mingi kolmkümmend seitse miljonit, nagu ta eelmisel õhtul kiiruga oli pakkunud. Raha oli täpselt viiskümmend miljonit.

      Allan kuulas huviga Juliuse seletust ja sõi samal ajal hommikust, ta ei mäletanudki, millal tal viimati nii hea isu oli olnud. Ta ei öelnud midagi, enne kui Julius majandusküsimusteni jõudis.

      „Jah, viitkümmet miljonit on ju lihtsam kaheks jagada. Jagub täpselt ja hästi. Muide, kas oleksid nii kena ja ulataksid mulle soola?”

      Julius täitis soovi ja ütles, et küllap oleks ta vajaduse korral suutnud ka kolmkümmend seitse kaheks jagada, kuid temagi nõustus, et viiekümne jagamine on lihtsam. Siis tõmbus Julius tõsiseks. Ta istus köögilaua äärde Allani vastu ja ütles, et nähtavasti on aeg suletud jaamahoone lõplikult maha jätta. Nooruk külmutusruumis ei kujutanud endast küll enam mingit ohtu, aga kes teab, kelle ta teel siia veel jalule oli ajanud? Iga hetk võis kööki sisse vajuda kümme järgmist lõugavat noorukit, kõik sama vihased nagu see, kelle suu oli nüüd igaveseks suletud.

      Allan oli sellega päri mis päri, kuid meenutas Juliusele, et ta oli kaunikesti eakas ja liikumine polnud enam sugugi nii lihtne nagu vanasti. Julius lubas hoolitseda, et neil oleks vaja võimalikult vähe jalgsi käia. Kuid siit tuli neil ära minna. Ja kõige parem, kui nad võtaksid külmutusruumist ka nooruki kaasa. Vanameestele ei tuleks see miskit moodi kasuks, kui nende järelt kadunuke leitaks.

      Hommikusöögiga oli ühel pool, käes oli aeg liikuma hakata. Julius ja Allan tõstsid surnukeha ühiste jõududega külmutusruumist kööki, panid ta toolile ning kogusid enne järgmist etappi jõudu.

      Allan vaatas nooruki pealaest jalatallani üle ja ütles siis:

      „Tema suurt kasvu arvestades on tal ebatavaliselt väikesed jalad. Tal pole kingadest praegu ju enam mingit kasu?”

      Julius vastas, et hommikupoolikul oli väljas küll jahe, kuid Allani varvastel oli suurem oht külmetama hakata kui nooruki omadel. Kui Allan arvab, et nooruki kingad talle sobivad, siis võib ta need lihtsalt jalga panna. Küllap omaniku vaikimine väljendab nõusolekut.

      Allani jaoks olid kingad natuke suured, kuid need olid tugevad ja põgenemiseks tunduvalt etemad jalavarjud kui kulunud toasussid.

      Järgmine etapp oli nooruk esikusse vinnata ja trepist alla veeretada. Kui kõik kolm perroonil olid, kaks püsti ja üks pikali, küsis Allan, mida Julius järgmisena teha mõtleb.

      „Ära mine kuhugi!” ütles Julius Allanile. „Sina ka mitte!” ütles ta noorukile, hüppas perroonilt alla ja läks jaama ainsa kõrvaltee äärde kuuri.

      Peagi veeres Julius kuurist välja – dresiini peal.

      „Aastast 1954,” ütles ta. „Tere tulemast pardale!”

      Kõige ees istuv Julius tegi ära raskema töö, Allan tema selja taga lasi jalgadel vaid pedaalidega kaasa liikuda ja kadunuke istus paremal pool pingil, harjavars pead toetamas ja päikeseprillid tühjalt vahtivaid silmi varjamas.

      Viis minutit puudus üheteistkümnest, kui seltskond liikuma hakkas. Kolm minutit hiljem saabus Byringe suletud jaama juurde tumesinine Volvo. Autost astus välja komissar Göran Aronsson.

      Maja oli kahtlemata maha jäetud, kuid enne teekonna jätkamist Byringesse ja seal kohalike küsitlemist võis selle muidugi veidi lähemalt üle vaadata.

      Aronsson ronis ettevaatlikult perroonile, see ei paistnud kuigi stabiilne. Ta avas välisukse ja hüüdis: „Kas keegi on kodus?” Vastust ei tulnud ja ta läks trepist üles teisele korrusele. Ime küll, majas nähtavasti siiski elati. Köögis pliidi all hõõgusid söed, laual oli näha kahe inimese hommikusöögi jälgi.

      Keset põrandat olid lääpatallatud toasussid.

*

      Never Again nimetas end ametlikult mootorrattaklubiks, kuid sisuliselt oli tegemist kriminaalse taustaga noorte meeste rühmitusega, mida juhtis veelgi kriminaalsema taustaga keskealine mees, kusjuures ka kõikide liikmete tulevikuplaanid olid jätkuvalt kriminaalsed.

      Rühma liidri nimi oli Per-Gunnar Gerdin, kuid keegi ei julgenud kutsuda teda muud moodi kui Šefiks, sest Šeff oli nii otsustanud ja ta oli peaaegu kaks meetrit pikk, kaalus umbes sada kolmkümmend kilo ning kippus noaga vehkima, kui keegi või miski talle vastumeelt oli.

      Šeff alustas oma kriminaalset karjääri ettevaatlikus võtmes. Koos ühe eakaaslasest semuga importis ta Rootsi puu- ja köögivilju ning vassis seejuures kauba päritolumaaga, tüssates niimoodi riiki maksudega ja küsides tarbijalt kõrgemat kilohinda.

      Šefi kompanjonil polnud muud häda midagi peale selle, et tema südametunnistus polnud piisavalt paindlik. Šeff tahtis äri laiendada, näiteks toiduainetesse formaliini lisamisega. Ta oli kuulnud, et siin ja seal Aasias СКАЧАТЬ