Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juures võib seda juhtuda… Kes on meie seast see pühak, kes valmis oma liha risti lööma? Ka sina kaugeltki mitte, kui sul vaid vastuvõetav naine oleks… Ja sellepärast ütlen teile mõlemale: minge parem lahku!”

      „Võtad sa ta siis omale?”

      „Mispärast mina? Mul endalgi noor naine kodus.”

      „Ja ometi ei rahuldu temaga, et käid veel teiste naiste juures!” noris Juhan Peetriga tüli. Kuid sellega oli Peeter ütelnud kõik, ta vaikis.

      Juhanil olid relvad käest löödud. Võit kaldus ilmselt naisele ja tema armukesele. Lugu, mida pole kuuldud kunagi varem! Meeleldi võtnuks ta mõlemal kraest kinni ja visanuks nad toast välja. Kuid ta tundis, et tema kohus on siit lahkuda…

      Juhan vajus jõuetult toolile. Peeter võttis sedamaid oma mütsi ja kadus toast. Mari oli läinud sirmi taha ja hakanud end seal riietama. Ka tema kavatses ära minna, sest ta kartis Juhaniga ühte tuppa jääda. Kuid Juhan ei lubanud tal kusagile minna. Ta tõusis toolilt, võttis nagist oma linnunahkse kasuka, tõmbas selle selga, pani kõrged talvekalossid jalga, tuhkrunahast karbuse pähe ja läks ise.

      Raskel lohiseval sammul vedas Juhan end südalinna poole. Ta tuli võõrastemaja „Central” ette ja helistas. Šveitser ilmus uksele ja lasi ta sisse. Küsinud tuba, viidi Juhan üles teisele korrusele, kus talle numbrituba viisakalt kätte näidati. Ta kavatses tellida viina, kuid et aeg hiline oli, siis jättis ta selle tellimata. Võõrastemajas valitses juba täielik vaikus ja rahu. Juhan võttis kasuka seljast, vaatas korraks toas ringi ja heitis siis voodisse pikali. Nii jäi ta sinna kauaks mõlgutama oma mõtteid, mida tuleks nüüd teha või ette võtta. Magama uinus ta alles koidu eel.

      Juhan ärkas hommikul kella kümne paiku. Ta värskendas oma tursunud nägu külma veega, korraldas end ja laskus trepist alla einelauda. Karahvini viina ja topeltsuupistega kinnitas ta end, õiendas arve ja lahkus võõrastemajast. Nüüd ta teadis, mida teha ja kuhu minna.

      Juhan sõitis Peterburi, leidis siin omale toa ja hakkas tööle. Lõngapuudust ta ei tundnud, seda toodi talle koju kätte rohkem, kui ta jõudis läbi kududa. Ka valmistööga polnud tal vähematki muret – selle viisid ülesostjad õmblematult minema. Kõik laabus ja klappis paremini, kui Juhan võinuks arvata. Söömas käis ta lähemas trahteris, kuhu mõnikord jäi pisut kauemaks napsitama, sest seda võimaldas talle tema hea teenistus.

      Kui Juhan kõrtsis viibis, siis pakkus korteriperenaisele Marfa Petrovnale huvi revideerida tema lõngatagavarasid. Ja ikka jäi talle sealt midagi sõrmede külge. Algul Juhan seda ei märganud. Aga ka Marfa Petrovna oli küllaltki ettevaatlik ega võtnud kunagi palju. Oma allüürnikku suhtlus ta lipitsevalt, püüdes võita tema täit usaldust. Juhanile aga tema lipitsemine sugugi ei meeldinud. Ja kui viimaks Marfa andis talle mõista, et hakaku temaga vabaabielu elama, siis muutus ta Juhanile koguni vastikuks.

      Marfa oli surematu lesk. Hüljatuna mehe poolt, elatas ta end Juhanile teadmatuist sissetulekuist. Mingit kindlat tööd või teenistust tal polnud. Marfa enda jutu järgi teenivat tema õde rikkaid saksu, saavat peale hea rahalise tasu neilt ka sageli häid kingitusi. Tema õde abistavat teda aineliselt.

      Labaste näojoontega Marfal puudusid kõik naiseliku ilu ja veetluse jooned. Sama labane oli ta ka oma jutu poolest, kuhu ta sageli põimis sääraseid sõnu, mis omased ainult voorimeestele. Ka tema tugevakondiline keha ei võlunud kedagi. Selline Marfa ei saanud meeldida ühelegi mehele, veel vähem Juhanile, kes küll joomisele kaldus, kuid siiski endast lugu pidas. Juhan pidi olema tema juures vaid seepärast, et teda tema tööga kuhugi korralikumasse korterisse ei võetud. Kolida aga ühest urkast teise polnud ka mingit mõtet.

      Juhan hakkas Marfat kahtlustama alles siis, kui nägi, et tema tööl polnud mingit edu. Viina peale kulutas ta küll nii mõnegi rubla, kuid oskas siiski ka oma arveid pidada ega unustanud end kusagil.

      Kuhu jäi tema hea teenistus? Mingit mööblit või paremat rõivast ta polnud endale ostnud, sest ta ei vajanud neid, kuid raha polnud tal ometi. Kusagil pidi olema mingi auk, mis neelas kogu tema teenistuse. Kui Juhan vihjas sellest kord korteriperenaisele, siis Marfa haavus hirmsasti. „Mis? Või sina kahtlustad mind varguses? Mul pruugib vaid minna sind üles andma, ja sa oled läinud siis sinna, kus su õige koht on.”

      „Ega ma sind sellepärast siis veel ei kahtlusta,” püüdis Juhan vabandada.

      „Siis ära tule oma puudujääke minule seletama. Ise lakud iga õhtu poole ööni kõrtsis ega mäleta ise, kuhu oma raha paned.”

      Sellise hurjutusega võttis Marfa Juhanilt tahtmise edasi rääkida. Aga et ta tema peale kaebama läheb, seda oli Juhanil raske uskuda, kuigi Marfa ähvardus teda mõnevõrra rahutuks tegi. Juhani töölust kadus, ta jättis oma töö pooleli ja läks kõrtsi meelt lahutama.

      Kui ta aga järgmisel hommikul tahtis tööle hakata, siis ei leidnud Juhan oma töökorvist enam ühtegi lõngaotsa ega ka valmiskootud eset. Kõik oli sealt üleöö kadunud… Pistes siis oma käed taskutesse, leidis ta ka need tühjana.

      Marfa tuli parajasti turult. Tema kõrkjatest punutud suur käekott oli täis mitmesuguseid toiduaineid. Pannud kandami lauaotsale, algas Marfa kurjustavalt Juhani aadressil: „Sa va pätt niisugune! Kas mõtled, et ma selle näruse viie rubla eest, mis sa mulle kuus maksad, hakkan sulle ka veel sibiks?”

      „Mis sibiks?” ei saanud Juhan temast õieti aru.

      „Mis! Mis! Kes oli see, kes eile kõrtsist koju tulles koja täis oksendas? Otsi omale teine ulualune, mina sind siin näha enam ei taha!”

      Juhanile oli korter üles öeldud. Ta teadis, edasi ta siia elama jääda ei või, Marfa teeb ta puupaljaks, varastab viimased püksid jalast. Ning Juhan otsustas naise juurde tagasi sõita. Et saada sõiduraha, viis ta oma karusnahkse kasuka pandimajja, pakkis masina kasti ja sõidutas jaama.

      Mari ei imestanudki suuremat, nähes meest koju tulevat. „Kas Peterburis supikeetjat kedagi ei leidunud, et minu juurde tagasi tulid?” küsis ta Juhanilt tögavalt.

      „Naine, unusta see kõik ja anna mulle andeks! Ma olin liiga ülekohtune su vastu,” anus Juhan. „Lepime parem ära! Ka mina tahan andestada sinule kõik ja unustada mineviku.”

      Nad leppisid. Nende plaasterdatud elu algas uuesti. Ka väljavaated selleks olid neil mõlemal üsna tõotavad.

14. Maali jõuab eesmärgile

      Pärast Juhani sõitu Peterburi sai Maali oma masina kätte, ühes sellega ka venna töölise Pauline Mõru endale tööle.

      Kuigi Maali oli nüüd iseseisev kuduja, ometi ei saanud ta oma muredest siiski veel lahti, vaid need kasvasid koguni suuremaks. Tal tuli nüüd igal kuul maksta palka töölisele, muretseda talle pidevalt tööd ja hoolitseda ka selle eest, et ta oma vähesed rahad töö alla kauemaks kinni ei jääks, sest seda nõudsid ta enda huvid. Kuna töö vajas alalist juhtimist ja korraldust kodus, siis ta kuskile kaugemale kaubareisile enam minna ei saanud, nüüd pidi ta oma kaubast lähemas ümbruses lahti saama. Aga ka lõngamure vaevas teda pidevalt.

      Maali ei otsustanud midagi omapead, enne kaalus ja arutas ta kõik küsimused emaga läbi, kes talle heaks nõuandjaks osutus. Kudumistöö kujunes nende ühiseks ettevõtteks, mida nad suure hoole ja innukusega juhtisid. Kuid sellegipärast kippus puudus kätte tulema. Uusi kudujaid sigines järjest juurde, võitlus lõnga pärast läks järjest raskemaks. Vargad kruvisid hinna kõrgele üles, mida kudujad oma kaubaga teha ei saanud, sest kaupa oli turul rohkesti müügil.

      Kuna vabrikud töötasid kahes vahetuses, siis linnaelanike arv kasvas jõudsasti. Igal palgapäeva hommikul voolas lähemaist ja kaugemaist СКАЧАТЬ