Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nädala esimene koolitöö päev. Piiblilootund algas nagu tavaliselt meieisapalvega kogu klassi püsti seistes. Istuti. Preester nagu ei näinudki Pauli klassis, kuid ometi nimetas ta täna nagu nimme jälle esimesena Eriksoni nime. Paul krapsas püsti, näost kaame, nagu hakkaks surema.

      „Mis meile tänaseks oli üles antud?”

      „Issanda muutmine Taabori mäel.”

      „Jutusta!”

      Paul tegi seda sorinal ja jäi vait.

      „Aga kuidas möödunud tunniga jääb?”

      Paul jutustas ka selle. Siis Galkin küsis talt veel üht-teist piibliloost, millega Paul ühegi vastusega võlgu ei jäänud.

      „Istu,” ütles Galkin ja pani talle päevaraamatusse viie.

      „Kas nüüd hakkasid kõigest jälle aru saama?” küsis ta Paulilt tögavalt.

      Edgar kooli tagasi enam ei tulnud, ta läks linnakooli üle. Tema tee, mis Pauli omaga mõnda aega rööbiti oli jooksnud, läks tema omast lahku nüüd mitmeks aastaks.

11. Juhan muudab kurssi

      Kase Juhanil oli samasugune ettevõtlik vaim mis ta emalgi. Eluks ajaks vabrikut jääda orjama ta ei tahtnud. Ta plaanitses ja kaalus kaua, millisele alale üle minna, mida peaks küll tegema või ette võtma. Kõik ärialad nõudsid raha rohkem, kui tal seda oli. Ja ega puhtas rahas polnudki tal palju rohkem kui kolmsada rubla.

      Juhan tuli otsusele maja ära müüa. Kogu talve otsis ta sellele ostjat, kuni viimaks kevadel sama Kalda tänava kalur Pent pakkus talle maja eest nelisada rubla. Juhan nõustus sellega, müügi-ostuleping sõlmiti, mõlemad pooled jäid tehinguga rahule.

      Alles hiljem, kui Pent hakkas krundil olevast mäest savi müüma, läksid Juhani silmad lahti. Ta nägi, et oli maja poolmuidu käest ära andnud. Mägi, mis sisaldas esimest sorti sinisavi, tõi selle uuele omanikule kena kopika sisse. Juhan siunas oma ettenägematust, sest juba järgmisel kevadel algasid linnas mitmel pool suuremad ehitustööd, ühes sellega kasvas ka nõudmine savi järele. Pealegi, eks see mägi olnudki Juhanile kogu aeg pinnuks silmas, osalt ta sellepärast maja ära müüski. Kuid nüüd läks mägi hinda, varandus peitus seal, kust Juhan seda otsida ei osanud.

      Aga ega Pentki seda teadnud, tal lihtsalt vedas maja ostes, konjunktuur oli muutunud tema kasuks.

      Oli ületatud üheksateistkümnes sajand. Paar esimest aastat kahekümnenda lävel näitasid endist vaikust ja seisakut kõigil aladel. Kuid siis tõusis linnas elevus, hakati rajama uusi tööstusi, ehitama maju siin ja seal. See tõusumeeleolu aga ei kestnud kuigi kaua, poliitiline baromeeter hakkas langema, ennustades tormi lähenemist idast. Ja kui siis sõda Jaapaniga puhkes, inimesed jahmusid. Valitsus mobiliseeris mitme aastakäigu tagavaraväelasi, saates nad kaugele sõjatandrile Mandžuuriasse. Ka Tõnise nimele toodi mobilisatsioonikutse koju, mida Maali käskis kardavoil Peterburi vaimuhaiglasse edasi saata.

      Juhan lõpetas viimase sõjatelegrammi lugemise ja hakkas valmistuma linnaminekuks. Ta pani endale kõrge kummikrae kaela, sõlmitud siidlipsu ette, rõivastas end musta kalevist ülikonda, pistis kapslitega hõbeuuri vestitaskusse, vajutas tongi pähe, võttis nurgast musta peenikese raudtorust painutatud nikeldatud kepi kätte – ja oligi linnaminekuks valmis.

      Nagu viimasel ajal sageli, polnud Juhanil tänagi mingit erilist vajadust linna minna. Ta läks sinna niisama kuulama ja vaatama, kas seal midagi ehk näha pole, mis teda huvitaks. Oma esimese peatuse tegi ta Zinovjevi mäel asuvas trahteris, tellis seal sotku viina ja silmu suupisteks. Väljunud kõrtsist, jäi ta seisatama jalgteel, pidades nõu, kuhu õieti minna. Ta silus oma valkjaid vuntse nina all, mõtles veidi ja hakkas siis kamasside kriuksudes Joala tänava poole astuma. Selles kolmekümne viie aastases mehes näis palju energiat ja tahtejõudu olevat, ta võis elus mõndagi veel korda saata. Las ta ainult leiab mõne nupu või hoova, millega end vanast elust lahti kangutada.

      Juhan jõudis Matvejevi nurgale ja peatus siin Koobi õmblusmasina- ja jalgrattaäri akna ees. Seda kaupa, mis siin aknale oli välja pandud, tundis ta väga hästi. Alles hiljuti oli ta ostnud siit Marile jalaga õmblusmasina, mida Mari nii väga ei vajanudki. Kuid eks jalaga õmblusmasinad olnud nüüd ju moes, nagu olid moes suured rippuvad laelambidki. Jalgratas, seda võis juba luksuseks pidada, kuigi Juhanil käis isu ka selle järele. Nüüdki tema pilk peatus kõigepealt just sellel ihaldatud esemel. Tore värk! mõtles Juhan, vaadates läbi akna jalgratast. Et ostukiusatusest võitu saada, pööras ta siiski oma pea kõrvale ja astus teise akna alla, et näha, mis sinna on välja pandud. Tea, mis riistapuu see siin niisugune on? Kerelt pikergune, suure pika vändaga ja hulga isemoodi nõelu otsast otsani täis. Juhan vaatas ja uuris kaua, milleks säärane masin on küll välja mõeldud. Ta taipas aga alles siis, kui nägi masina kohal rippuvat paksu valget kriitpappi, millele oli suurte kuldtähtedega kirjutatud: „Nadelmaschinen Gloria-Formosa”. Samas oli ka pilt, mis kujutas noort naist töötamas kudumismasinal, mille alt rippus pooleliolev kootud kampsun või püksireis. „See ju sooja pesu jaoks!” leidis nüüd Juhan. „Sa tuhat ja tuline! Koguni uus tööala! Ise oled sa siin tööline ja peremees omaette ega pruugi alluda kellelegi teisele. Liiguta vaid vänta, ja raha tuleb! Ei, seda masinat tuleks vaadata lähemalt.”

      Ning Juhan astus ärisse sisse. Teretas ja kergitas tongi peas. Äriomanik Koop, pikk, kõhn, musta täishabemega mees, võttis tema tere külmalt vastu. „Vabandage,” algas Juhan nagu muuseas, „ma mööda minnes nägin seda masinat seal aknal…”

      „Ah seda seal?” osutas Koop peaga akna poole, kuhu kudumismasin oli vaatamiseks välja pandud. „Jah, see on üks kasulik tööriist. Saksamaal ja Rootsis on need masinad juba ammu tarvitusel. Ka meil Venemaal on viimasel ajal hakatud neid tarvitama,” tegi ta masinale reklaami.

      „Aga kuidas ühel niisugusel masinal ka tööd tehakse?” küsis Juhan nüüd juba julgemalt. „Ja kaua tuleb õppida, et töö selgeks saab?”

      „Aega selleks ei kulu suuremat midagi. Ostja saab masinaga kaasa käsiraamatu, kus kõik on üksikasjalikult näidatud ja ära seletatud. Pole muud tarvis, kui löö vaid raamat lahti, vaata, loe ja tee täpselt nii, nagu raamatus on õpetatud. Ja kui asjast tõsisemalt huvitatud olete, siis esimese õppetunni saate minu käest siinsamas kohapeal,” rääkis Koop juba puhtärimehelikult veenvas toonis, hakates Juhanis haistma ostjat.

      „Aga mis üks niisugune masin ka ära maksab?”

      „Seda vaatame nimekirjast kohe järele.” Ning Koop hakkas sorima ärilaekas, kust tõi käputäie pabereid lagedale. Ta soris neid tükk aega, enne kui ütles: „Kui puhtas rahas kohe kinni maksate, siis niisugune masin, nagu see seal aknal on välja pandud, maksab sada kaheksakümmend viis rubla. See on üheksanda klassi masin, nelikümmend viis sentimeetrit lai ja sellega saab kududa kõiki sooje asju. Ostate aga järelmaksuga, siis on masina hind kakskümmend protsenti kallim. Ümmarguselt teeks see välja siis kakssada kakskümmend rubla.”

      „Ja kui kaua aja peale järelmaksu võimaldate?” küsis nüüd Juhan, keda masin ikka rohkem huvitama hakkas.

      „Järelmaksuga on lugu nii, et ostes tuleb kohe pool hinda ära tasuda. Teise poole hinnast maksate aga juba osakaupa kuue kuu jooksul.”

      Äris jäi kõik vaikseks. Polnud kuulda muud, kui äraomaniku nohisemist oma musta täishabemesse ja ta hallikirju kassi nurru teispool leti otsas. Koop võttis taskust hõbedase portsigari, pakkus sealt Juhanile ja pani ka endale paberossi ette. Juhan suitsetas, mõtles ja kaalutles, mida teha: kas osta see masin või jätta ostmata? Ega see pole mõni paarirublane asi, vaid maksab oma ports raha. Ja mine tea, viimati veel viska see raha maha ja võta suure rauakolaka tuppa roostetama.

      Arutledes СКАЧАТЬ