Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuuluda nende hulka! Tööle vabrikus tuleks pöörata jäädavalt selg. Saagu mis saab, ta tahab siiski katsetada selle uue iseseisva tööalaga.

      Ning kurss oli võetud paremale, sinna, kus sügavam vesi ja lahedamad väljavaated.

      Kui Juhan linnast koju jõudis, oli Mari parajasti ametis ühe oma vana seeliku ümbertegemisega. Jalaga õmblusmasin oli tal seks puhuks seinast pisut eemale tõmmatud ja asetatud nii, et valgust rohkem oleks.

      „Kus sa siis nüüd käisid?” küsis ta mehelt.

      „Niisama linnas vaatamas,” oli Juhani ükskõikne vastus.

      „Ja mida seal näha ja kuulda oli?”

      „Midagi erilist… Räägitakse streikidest Venemaal ja ka meil Tallinnas. Töölised nõudvat kaheksatunnilist tööpäeva ja rohkem palka.”

      „Tea kas siis saavad ka või?”

      „Eks seda kuuleb edaspidi… Meie igatahes palgatööd tegema ei hakka.”

      „Arvad?”

      „Mis siin enam arvata, kui küsimus ongi juba otsustatud.”

      Mari tõusis masina tagant üles, jäädes üksisilmi Juhanile otsa vaatama. „Mida sa siis otsustasid?” küsis ta. Tema hääles kõlas nii uudishimu kui ka ärevusenoot.

      „Käisin Juhkentalis Koobi juures sees,” hakkas rääkima Juhan ja rääkis naisele masina ostuloo.

      Mari pruunes silmis hakkas helkima imeline leek, põsed hakkasid tal õhetama. See suur uudis erutas teda niivõrd, et ta kaotas hetkeks isegi kõnevõime.

      „Mis sa enam mõtled ja asjatult aega viidad! Pane parem end hakkama ja lähme vaatame kõigepealt, kust saame hobuse, et masin koju tuua.”

      Järgmisel päeval oli majarahval omavahel palju rääkimist ja sosistamist. Avaldati mitmesuguseid arvamisi Kaskede kohta, kes ühiskonnaredelil tahtsid neist natuke kõrgemale ronida.

      Neile ennustati nii head kui halba.

      Ühel hommikul võis majas kuulda iseäralikku sahinat. Majarahvas käis kordamööda koridoris kuulatamas, mõni läks isegi Kaskede ukse taha ja piilus võtmeaugust tuppa. Kuid sahinaga harjuti pea, see muutus nagu igapäevaseks muusikaks, milleta majaelanikud ei osanuks enam eladagi. Kui sahin mõnikord katkes, tundus see ebaloomulik, maja tavalises rütmis nagu puudunuks midagi.

      Kudumistöö vajas pidevalt lõnga, mida aga polnud avalikult müüa kusagil. Tuli kuulata ja otsida töölisi, kes lõnga vabrikust salaja välja tõid ja kudujaile edasi müüsid. Kuna vargad suuremalt osalt viinaarmastajad olid, siis see rahagi, mida nad lõnga eest said, pandi peamiselt pudelisse. Kuid leidus ka sääraseid vargaid, kes hoolega raha kogusid ja endale linnaveertele kinnisvara soetasid. Mida enam kudumistöö arenes, seda rohkem vargaid sigis. Viimaks võttis vargus vabrikust säärase ulatuse, et lõnga toodi välja enam mitte poolide näol, vaid nüüd juba kastide viisi, millega peamiselt just vabrikuametnikud hakkama said.

      Kuna uus tööala oli tulukas, kasvas kudujate arv linnas järjest. Ka turg kauba jaoks oli üsna avar. Tekkis isesugune kaubitsejate kiht, kes pamp ees, teine taga, mööda maad ringi rändasid ja elanikele kaupa kodus pakkumas käisid. Aga ka laatadel ja turgudel oli kootud kaupa rohkesti müügil.

      Üheks niisuguseks pampudega mööda maad rändajaks sai nüüd ka Maali. Ta kauples venna Juhani tööga ja tõi talle igalt kaubareisilt kenakese summa raha koju, teenides kaubalt keskmiselt kaks-kolmkümmend protsenti. See amet meeldis Maalile rohkem kui küürutamine pesupali taga. Rändamine ühest kohast teise avardas tema silmaringi, pani uusi mõtteid peas mõlkuma, oli ühtlasi ka huvitavam ja tulusam pesupesemisest.

      Jõudnud vaevalt ühelt kaubareisilt tagasi, hakkas Juhan rääkima talle uuest reisist, sest nagu öeldakse, süües kasvab isu, nii kasvas ka Juhanil isu raha järele. Kuid eks Maali enda huvid nõudnud sedasama. Mida rohkem ta oma elu üle järele mõtles, seda kindlamaks tal kujunes otsus hakata ise ka kudujaks. Kaua sa ikka teisele raha kogud, seda läheb sul endalgi hädasti tarvis. Esialgu ei rääkinud ta oma plaanist ega kavatsusest kellelegi midagi, kogus vaid hoolega rubla rubla kõrvale ega kulutanud asjatult kuskile kopikatki.

      Aasta pärast ostis Juhan endale teise masina ja õpetas sellel tööle tütarlapse, kes talle siis palgaliseks jäi. Tema jõukus kasvas. Kui viimaks ka Maali masina omanikuks sai, palkas Juhan endale teise töölise, hakates ise Maali masinal kuduma, mida ta masina „sissetöötamiseks” nimetas.

      Maali ei leidnud kaua omale õppinud töölist. Küll ta otsis ja kuulas järele nii ühelt kui teiselt kudujalt, kuid ikka tagajärjetult. Nii tuli tal veel venna tööga edasi kaubelda ja lubada tal kulutada oma masinat.

      Sel aastal saabus kevad tavalisest natuke varem. Juba ülestõusmise pühiks oli lumi läinud, maa must ja paljas. Nelipühiks olid aga ilmad nii soojad nagu südasuvel. Ühel ilusal soojal kevadõhtul läks Juhan Sõjaväljakule proovima sõitu oma äsja ostetud jalgrattal. Temaga olid kaasas ta naine Mari, tööline Pauline ja noor abielupaar Kruusamäed. Juhani esimene õppetund jalgrattasõidus edenes visalt. Ta katsetas ja higistas kaua, enne kui sadulasse kuidagi püsima jäi. Ratas sai tal vopse ja vorpe, isegi paar mõlki porilaudadesse. Kuid Juhan ei küsinud sellest, kui vaid sõidu selgeks saaks. Ta kordas üha uuesti, tehes vahepeal suitsu ja algas taas otsast peale. Kruusamäe Peeter abistas teda seejuures agaralt, kuna Mari, noorik Roosi ja tööline Pauline rohkem pealtvaatajad olid. Viimaks Juhan väsis niivõrd, et tuli, ratas käekõrval, teiste juurde tagasi ja istus mättale puhkama.

      Nüüd tahtis ka Mari proovida sõitu jalgrattal. Kuna ta ise sõita ei osanud, oli Peeter valmis teda sõidutama. Võtnud Mari põigiti enda ette istuma, eemaldusid nad teistest. Kartes kukkumist, langetas Mari oma ülekeha tahapoole, otsides julgust ja tuge Peetri õlgade läheduses. Nende näod olid niivõrd lähestikku, et hingasid teineteise hingeõhku. Nad tundsid, kuis neid mõlemaid tõmmanuks nagu mingi magnet. Ja enne kui nad sellest midagi järeldada võisid, puutusid nende huuled kokku. Kuid, õigemini öeldes, oli Mari seda suudlust juba oodanud… Muutudes nüüd julgemaks, surus ta oma pale vastu Peetri raseeritud põske. Nii nautisid mõlemad seda vastastikust andumust mõni hetk. Äkki hakkas ratas nende all võnkuma ja nad olid kukkumisohus. Mari ehmus sellest, tõmbas end tagasi, ja varsti oli Peeter jälle olukorra peremees. Teinud suure kurve, sõitis ta teiste juurde tagasi sellise näoga, nagu tema ja Mari vahel poleks midagi juhtunud.

      Aeg oli minema hakata. Juhan käis ees, ratas käekõrval, talle järgnesid teised, vesteldes elavalt omavahel. Õhtu oli tuulevaikne ja soe, taevas näis valmistuvat sajule.

      Kruusamäed elasid üle tee Kaskede vastas ühekorruselises hallis puumajas. See ligilähedus tõi neid sageli Kaskede poole. Tuldi lihtsalt niisama juttu vestma, sest kodus tunti igavust. Kui varem oli neil selleks ikka ettekääne olemas, siis nüüd, kuidas kasvas ja arenes nende sõprus, tulid nad niisama, ilma mingi põhjuseta või ettekäändeta. Lõpuks kujunes aga olukord niisuguseks, et Kruusamäed elasid rohkem Kaskede pool kui oma kodus.

      Poissmehepõlves teenis Kruusamäe Peeter üleajateenija-moosekandina kohalikus jalaväepolgus. Kuid pärast abiellumist võttis ta end kroonuteenistusest lahti ja hakkas vabrikus tööl käima. Ühtlasi astus ta kohaliku karskusseltsi „Võitleja” liikmeks, mille pasunakooris jätkas klarneti puhumist. Teatrit kui niisugust provintsis siis veel ei tuntud, küll aga haridus- ja karskusseltse, kus tihti lavastati ka näidendeid, mis ikka pidid lõppema tantsuga, sest ainuüksi puhta kunstiga publik ei rahuldunud kunagi.

      Sõjaväes omandas Peeter mõningast seltskonnalihvi, oli naiste silmis peen mees. Oma musti СКАЧАТЬ