Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ühel säärasel polgupeol tutvus Peeter blondi neiuga, kellesse ta armus ja varsti ka temaga abiellus. Roosi oli siis kahekümne nelja aastane sihvakas, vaikne ja tagasihoidlik neiu, kes käis linnas ühe tuntud õmbleja juures tööl. Roosi oli Peetrist viis aastat noorem.

      Mari sobis Kruusamäedega üsna hästi, võttis neid alati lahkelt vastu, söötis ja jootis kui oma inimesi. Juhan vaatas sellele küll pisut viltu, aga ei ütelnud midagi. Mari kui osav perenaine oskas hästi küpsetada ja keeta, tõi viina koju ja hoolitses kõigiti oma külaliste eest. Pruunide silmadega, keskmist kasvu, oli tal veel võrdlemisi painduv piht, kuigi tema kehajoon hakkas kalduma juba paksusele. Mopsis nina iseloomustas teda kui sõbralikku ja lahket inimest.

      Oma olemiselt ja iseloomult erines Juhan naisest tunduvalt. Marit ei nainud ta mitte tema meeldivuse või armastuse pärast, vaid hulga kainemail põhjustel. Nii olid nad elanud aastaid, ilma et kumbki pool oleks andnud põhjust kriisiks. Ainult Mari südamepõhjas pulbitses midagi allasurutult, nagu kääriv vein suletud pudelis. Säärane varjatud protsess kestnuks veel teab kui kaua, kui poleks Kruusamäed astunud nende ellu.

12. Isa kalmukünkal

      Kümnendal jaanuaril aastal 1906 ulatas postiljon üle Eriksonide toaukse nende nimele tulnud postkaardi. Kuna kaart kandis venekeelset teksti, siis läks Anne sellega alla majaperenaise tuppa ja lasi Martal kaardi läbi lugeda. Kuigi ta selle sisust midagi veel ei teadnud, ometi aimas juba ette, et see pole muud kui Tõnise surmateade. Kadunu oli lahkunud siit maailmast kaheksandal jaanuaril, ja nüüd teatati, et tema matus toimub kaheksateistkümnendal jaanuaril haigla kulul ja korraldusel – kui omaksed õigeks ajaks kohale ei ilmu ja teisiti ei soovi.

      Anne ei teadnud, mida teha. Maali viibis oma tavalisel kaubareisil, seekord Katla mõisa rajoonis, kust polnud oodata teda koju enne homme õhtut. Isegi Paul juhtus kodunt ära olema – ta oli läinud Kreenholmi leivamajja leiba tooma. Kuigi Eriksonidest keegi vabrikus ei töötanud, ometi said nad oma sugulasilt osta leivamarke niipalju kui tarvis. (Kreenholmi leib tuli poeleivast odavam, oli ühtlasi ka sellest maitsvam.)

      Anne pani vatijaki selga, peitis postkaardi põue ja läks poja Juhani juurde. Üksi tuppa jäävaile lastele ütles ta, et tuleb varsti jälle tagasi.

      Lähenes õhtu, ilm hakkas pimenema. Linna laternasüütaja käis, peenike redel õlal, ühe laternaposti juurest teise juurde, süüdates väikesi petrooleumilambikesi, mis nagu hundisilmad pimedas vilkuma hakkasid. Kuid sellest oli siiski kasu, olgugi et vahemaa ühe posti juurest teise oli üsna pikk ja valgustamata.

      Anne astus kiirel sammul lume krudisedes ja kräunudes jalge all. Pea oli täis ärevaid mõtteid, tema ainsamaks sooviks oli, et Maali ei hilineks matustele.

      Kahjuks ei osanud Juhan emale mingit paremat nõu anda. Tal polnud ju Maali aadressi, kuhu võinuks talle telegrammi järele saata. Annel ei jäänud muud üle, kui loota ja oodata, vast ehk Maali ise tänaõhtuse rongiga kohale jõuab.

      See hea lootus läks tal ka täide. Kaubast varem lahti saanud, tuli Maali nagu kutse peale koju, olles üsnagi väsinud ja tublisti end ära külmetanud. Ta jõi kuuma teed liikvaga, mis tal vere soontes kiiremini liikuma pani, ja õnneks, peale tugeva köha, polnud tervisel suuremat häda midagi. Ta läinuks meeleldi sauna, kuid et täna polnud saunapäev, samuti ka homme, pesi ta end kodus soojas köögis ja hakkas siis valmistuma sõiduks Peterburi.

      Tõnis surnud! See teade kurvastas küll Maalit hingepõhjani, kuid mõnevõrra siiski ka rahustas. Enam polnud tal mingit lootust, et Tõnis vast ehk paraneb ja tuleb jälle koju tagasi. Seni kui ta veel elas, võis seda lootust kuigipalju hellitada, nüüd aga enam mitte.

      Maali pühkis silmad kuivaks, tal polnud aega nutta ega kurvastada, ta ruttas venna poole kaubaarveid õiendama.

      Selle kurva sündmuse puhul andis Juhan õele viis rubla sõidukuludeks Peterburi. Maalil tekkis kohe mõte Pauli endaga kaasa võtta. Kui Paul koolist koju tuli ja sellest teada sai, oli ta niivõrd erutatud, et tal polnud vähimatki söögiisu. Teda äkki tabanud reisipalavik andis järele alles siis, kui ta emaga juba vagunis oli. Teadmata, kas nad enam õigeks ajaks kohale jõuavad, sõitsid nad veel sama öise rongiga minema.

      Kui ema ja poeg Balti vaksalis vagunist väljusid, valgenes juba. Sel varasel hommikutunnil tuksles Vene impeeriumi süda pealiskaudselt nähtuna oma suurlinna tavalises rütmis. Jaama ees oli peenejalaseliste sõidusaanidega voorimehi hulgana ootamas. Tumesiniseid karusnahaga saanitekke ühte nurkapidi käes hoides, olid nad valmis rongilt tulijaid peale võtma.

      Maali millegipärast nagu pelgas saani istuda. Ta köhatas, vaatas tükk aega ringi, siis ikkagi läks. Vaksali ümbrus tundus talle kuidagi teistsugusena, kui ta oli seda näinud esimest korda. Talle meenus reis Peterburi Tõnisega, kõik seiklused ja raskused koos sellega. Maali meel muutus kurvaks, nutt kippus vägisi peale. Voorimees vaatas teda pahaselt, olles valmis teda sõimama, sest kõik ametivennad olid juba oma reisijatega ära sõitnud. Viimaks Maali ulatas voorimehele paberilipaka aadressiga, kuhu sõita, ja istus pojaga saani. Voorimees luges paberilt, nähvas siis piitsaga hobust ja nad sõitsid minema.

      Paul vaatas uudishimulikult suuri ärisilte, jälgis kõrgeid kivimaju, kus tema arvates pidid ainult rikkad sees elama. Ja kui nad olid juba mitmendat korda ühest tänavast teise tänavasse sisse sõitnud, tundus Paulile, et kõik nagu korduks, nii majad kui ka ärisildid näisid ühed ja needsamad! Kuid pärale nad siiski veel ei jõudnud. Onu jutu järgi ei pidanud aga Balti vaksalist Narva väravateni nii tohutult pikk maa olema. Maali hakkas juba kahtlema, kas nad sõidavadki õiges suunas. „Kui palju maad veel sõita on?” küsis ta voorimehelt vigases vene keeles.

      „Skooro,” venitas habemik voorimees ja nähvas veelkord hobust piitsaga. Viimaks peatus ta ühe rohekashalli majas ees. Voorimees nõudis sõidu eest kaheksakümmend kopikat, mis Maali arvates nii väga suur summa polnudki, võrreldes selle maaga, mis nad maha olid sõitnud. Rääkinud siis sellest oma sugulastele, hakkasid need naerma, see olevat Piiteri voorimeestel tavaline trikk provintsist tulijatega. Nad sõidutavad võõrast sihilikult rohkem kui tarvis, et siis seda suuremat sõiduraha nõuda. Kuid mõnikord saavad nad ka palju hullemate asjadega hakkama. Võtnud sõitja jaamast peale, sõidutavad nad teda kuhugi kaugemale linnaserva, löövad talle siis raske võtmega pähe, riisuvad ta paljaks ja viskavad siis sõidukilt maha. Sääraseid juhtumeid olevat Venemaa pealinnas üsna mitu juba olnud. Sõitjate jõukust või kehvust oskavad nad hinnata juba nende olemise ja väljanägemise järgi.

      Maali ei tundnud end sugulaste pool kuigi mugavalt, olgugi et teda siin pojaga üsna sõbralikult vastu võeti. Tema enesetunne ei sobinud selle jõukusega, mida ta siin nägi. Suur ruumikas korter kahe toa ja köögiga, ilus mööbel, peened pitskardinad akende ees, vaibad põrandal ja seintel, kallid linad laudadel – see kõik kõneles Pokside jõukusest, kes ei näinud tundvat puudust mitte millestki. Endaga rahulolematuse uss näris Maali hinges, röövides talt kannatlikkuse ja tasakaalu, mis aga tõenäoliselt polnud midagi muud, kui reaktsioon sellele, mis tabas teda mehe surma puhul, ja mis teiste kiirema iseloomuga ülesannete tõttu varem esile ei pääsenud. Nutt kipitas tal kurgus, ta ei saanud teisiti, kui pidi kergendama seda pisaratega.

      Maali onunaine Tiiu oli väiksemat kasvu, ümara kehaga, tumedate juuste ja mahedate näojoontega naine. See kõik sobis talle, andes sellele madalavõitu laia laubaga inimesele tasakaaluka ja vaikse naise ilme. Tema mees Jaan, kes nooruses oli pealinna sõitnud, sai siin sepapoisiks, hiljem selliks, ja seejärel varsti abiellus, tuues endale naise kodumaalt. Nüüd oli Poksi Jaan juba meister ühes naelavabrikus ja sai üsna head palka. Kõik nende kolm last olid sündinud võõrsil ega osanud enam kuigi hästi eesti keelt. Vanem lastest, tütar Anja (ristitud Anna) käis teist aastat gümnaasiumis, kuna poisid Vanja (ristitud Johannes) ja Surka (ristitud Aleksander) kulutasid oma püksitagumikku alles algkoolipingis.

      Varsti pärast sugulaste saabumist СКАЧАТЬ