Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peaks. Kuid Jaan oli juba jõudnud juurduda võõrasse mulda, võõrduda omastest ja sünnimaast. Sirgunud meheks suurlinnas, õppis ta seda elu siin isegi armastama. Kogu oma mõtetega oli ta kasvanud tehase külge kinni, teda lahti kangutada sealt polnud enam kerge.

      Tiiu andis Paulile ajaviiteks vaadata üht suurt pildiraamatut. Kuid Paul raamatute vastu suuremat huvi ei tundnud, ta lehitses selle peagi läbi ja pani kõrvale. Kuuldes juttu köögis, poetas ta end sinna, jäädes ukse kõrvale seisma. Tiiu pakkus talle siin istumiseks taburetti. Paul istus ja jäi üksisilmi vaatama suuremaid ja väiksemaid vasest kastruleid, riiulil vaagnaid ja muid läikivaid esemeid, mida ta oma elus alles esimest korda nägi ega osanud neile õigeid nimetusigi anda. Ja et ka tema, nagu ta emagi, kannatas alaväärsuse tunde all, tundis ta end võõrsil kui kerjuse olevat. Ah, kuis tahtnuks ta nüüd kodus olla!

      Siis tulid lapsed koolist koju. Paul esmalt võõrastas neid, nemad teda samuti, kuid siis said nad julgemaks, muutusid jutukamaks. Pärast ühist lõunasööki käskis Tiiu Anjal midagi mängida pianiinol. Anja esmalt tõrkus, ta ei oskavat mängida, kuid lähenes siiski mänguriistale ja süütas seal mõlemad küünlad põlema. Ta otsis nootide seast laual Chopini „Leinamarsi”, istus pianiino taha ja hakkas mängima.

      Juba marsi esimesed akordid panid kuulatama. Toas hakkas kopsima puujalg, tulles kord-korralt lähemale. Iga uue sammuga kostis kopsatus üha tugevamalt. Need olid noore inimese närvilised kopsatused, kes aeg-ajalt nagu peatanuks ja millegi üle järele mõelnuks. Siis algasid kopsatused uuesti. See inimene näis elu külge tugevasti kiindunud olevat, kuigi ta viibis juba haua lähedal. Täis trotsi ja põlgust surma vastu, vaatas ta igal sammul elule tagasi, mis kiiruga temast eemale põgenes. Kõik tema elu helgemad päevad möödusid kiiresti nagu voolav jõgi. Mõned neist niivõrd mällu sööbinud, et helisesid tal hinges nagu hõbekellukesed suveõhtusel karjamaal. Nüüd aga viis tee teda iga sammuga lõpu poole. Kohutav kuristik haigutas ees… Must sünge öö… Ei enam ühtegi lootusesädet… Ning juba sirutab surm oma kondise käe tema järele… Vaibub viimne südamelöök… Lõpp, kõigel lõpp! Robinal langeb raskeid mullakamakaid kõmisevale kirstule hauas…

      Paul seisis kogu mängu aja ema kõrval. Tema peast eemale hoiduvad kõrvad punetasid, nägu õhetas, süda peksis valjult. Ta tahtnuks kas kisendada või teha mõnd muud rumalust, kuid teda ei mõistetaks sellegipärast. Tema silmad peatusid Anja patsidega seljal, vaatasid küünlatulesid pianiino pronkslühtrites, piilusid peente pitskardinate vahelt õue, kus talvine õhtutaevas sinetas tuhmjalt ja mõni üksik täht pilgutas oma uniseid silmi.

      Anja lõpetas mängu, sulges pianiinokaane ja kustutas küünlad. Tuba oli hämar. See hämarus mõjus masendavalt Maali ülepiitsutatud närvidele, tal tuli köhahoog peale, ta sulges taskurätikuga suu ja kuivatas nutuseid silmi. Ohkas siis ja tänas Anjat mängu eest, öeldes, kui ilus ja kurb oli see olnud, nagu tema jaoks loodud.

      „Teile ma selle pala just valisingi,” ütles Anja, kes oli jõudnud juba asuda oma kooliülesannete juurde.

      Õhtul kella kuue paiku tuli Jaan tehasest. Ta pesi end, riietus ümber, sõi, ja läks siis tagatuppa Maaliga vestlema. Jaan oli keskmist kasvu mees, suure tugeva ninaga, meelekohad lohus, laup kõrgelt paljas. Iseloomult rohkem kinnine, polnud tal Maalile suuremat midagi ütelda. Rääkis vaid lühidalt oma viimasest külaskäigust vaimuhaiglasse umbes kuu aega tagasi. Tõnis olnud siis veel jalul, ajanud üsna segast juttu ja peagi tüdinenud kõigest. Tema haigus polnud ravitav, mädaneva peaaju vastu rohtu ei leidunud, ta oli määratud surmale.

      Siis nende jutt kaldus lähemaile omastele Eestis. Ja pärast õhtueinet vahetati veel pisut mõtteid segaste aegade üle riigis. Räägiti meeleavaldustest pealinna tänavail, kus kasakad inimesi nuutidega laiali ajanud, eriti Putilovi tööliste verisest meeleavaldusest. See omapärane õigeusu vaimulik Gapon viis ristide ja pühapiltidega varustatud rahva Talvepalee ette, paluma keisrihärralt rahva elujärje parandamist, tõotades truudust ja ustavust isakesele tsaarile. Lauldud riigihümni ja kirikulaule, kui äkki ragisenud püssid…

      „Ega see ometi tsaari käsul ei sündinud?” küsis Maali.

      „Kes seda õieti teab… Räägitakse siiski, et palee komandant käskinud rahva peale lasta,” teadis seletada Jaan.

      Kuid oli sellega kuis tahes, ometi sai rahvas siitpeale lõplikult häälestatud tsaari vastu. Need, kes veel poolpimesi olid uskunud tema armusse ja õiglusesse, raputasid nüüd vaid pead ja pidid häbiga silmad maha lööma. Nähti ette tormi, kus võib hukkuda emakese Venemaa tublisti lekkima hakanud riigilaev.

      Enne uinumist tagatoas diivanil mõtles Maali veel kaua nende asjade üle järele. Kuid kõige enam sidus siiski tema meeli mehe matus homme. See homne päev oma raskete ülesannetega – kuidas ta nendega küll toime tuleb? Kuna Maali polnud mitmel ööl enam korralikult magada saanud, siis oli ta uni magus.

      Nad läksid hommikul varakult teele, siis kui gaasilaternad tänaval alles põlesid. Kõigepealt tuli neil üles otsida Imetegija Nikolai nimeline vaimuhaigla, kus Tõnis ravimisel oli ja kuhu ta ka suri. Pikema kõndimise ja mitmekordsete küsimiste järele leidsid nad selle viimaks. „Just nagu vangla!” imestas Maali, vaadates trellitatud akende ja kõrgete tugevate hooviväravatega suurt kivihoonet, kus Jaani jutu järgi viibivat väga mitmesuguseid, ka kõige kardetavamaid hulle. Suviti võivat möödujad rohkem kuulda haiglast kisendamist, mis sarnanevat rohkem looma kui inimese karjetele. Kord keegi naishull toppinud oma pea läbi trellide välja ega saanud enam tagasi. Pikema röökimise järele heitnud ta hinge, enne kui jõuti trellid läbi saagida.

      Vastavalt haiguse iseloomule olid haiged paigutatud osakondadesse. Tõnis kui rahulik haige oli viidud ühte madalasse puubarakki õuepoolsel küljel, mis sääraste haigete jaoks ette nähtud. Ainult enne surma oli ta paigutatud sealt seks otstarbeks määratud ruumi. Kõike seda seletas Maalile surnukuuri sanitar, suur tugev mees, kellele Maali oli kahekümnekopikalise pihku pistnud.

      Saanud haiglakontorist teada, et Tõnis olevat vastselt maetud Obuhhovisse Issanda Muutmise kalmistule, oli Maali sedamaid valmis sinna sõitma. Enne aga päris ta veel sanitarilt üht-teist mehe surma kohta. Selgus, et Tõnise surm olnud ainulaadne, mida vaimuhaigete juures harva ette tuleb. Ta pole olnud enam mõistuse juures, kui alanud mädanenud ajude väljavoolamine suust, ninast ja kõrvust, mis kestnud umbes veerand tundi.

      Sel udusel ja külmal talvepäeval seisis Maali pojaga Neeva kaldal, olles hingeliselt vapustatud ja kurb. „Obuhhovisse!” kisendas iga tema närv. „Ja seda kohe, sest päevavalgust jätkub veel vaid mõneks tunniks.”

      Teda juhatati aurukonka lähtepeatusesse. Kuna ärasõiduni oli veel aega, siis läks Maali üle tee olevasse koloniaalkauplusesse ja ostis sealt naela viinamarju ning ühe apelsini.

      Heleda vile, suure sisina ja susina saatel hakkas konka liikuma, viies sõitjad linnast välja lageda talvemaastiku keskele. Läbi jäätunud vaguniakna polnud väljast midagi näha ega vaadata. Konka peatus teel mitu korda, lastes maha üksikuid sõitjaid. Viimases peatuses väljusid ka Maali ja Paul. Küsides teed Issanda Muutmise kalmistule, sattusid nad otse kalmistuvahi pojale, kes neid oma koju viis. Umbes neljakümneaastane mees pügatud vuntsidega, sineliriidest poolkasukas seljas ja suured lubjavildid jalas, tõi nad Tõnise hauale.

      Issanda Muutmise kalmistu oli paik, kuhu maeti need surnud, kellel polnud omakseid, või kui mõnel neid oligi, kuid kes surnust midagi teada ei tahtnud, olles juba varem katkestanud temaga kõik sidemed. Seega siis vaeste põlatute ja hüljatute viimne puhkepaik, mis endast väga mahajäetud ja armetu mulje jättis.

      Enamik haudu oli korrastamata. Ainult hunnik savist mulda lauatahvlikesega peatsis, kuhu surnu nimi, tema sünni- ja surmadaatum peale märgitud. Vähesed hauad nägid veidi korralikumad välja.

      Tõnise hauaküngas ei erinenud millegagi teistest СКАЧАТЬ