Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

      Kuulanud nende mõlema juttu, ütles Anne seepeale: „Maalil oma lastega on samasugune õigus majale nagu teilgi. Mina leian, et kui teie tahate õiglased olla, siis maja tuleks ära müüa ja raha jagada võrdselt kõigi kolme vahel, saagu siis igaüks nii palju kui saab.”

      „Õige see!” kinnitasid seda nüüd ka teised lauasistujad. „Lapselastele ei tohi ülekohut teha, olgugi, et nende isa on surnud.”

      Asjaosaliste suud jäid nüüd vait. Ainult Jüri kortsutas pahaselt oma puhmaskulme, sest see jutt ei paistnud talle meeldivat. „Tea, kas Maali tahabki sellest midagi,” julges ta ometi kahelda, „tal omalgi masin ja kõik olemas. Jääb pealegi küsitavaks, kas lapselastel on ka mingit õigust vanaisa varandusele? Seda tuleks enne ahukaadilt järele kuulata.”

      „Mine sina oma jutuga!” hakkas Liispet nüüd hurjutama. „Muidugi et on. Ka mina arvan, et maja tuleks ära müüa ja raha jagada võrdselt kõigi kolme vahel. Mis sina, Maali, sellest arvad?”

      „See oleks vist küll kõige õigem…”

      Nüüd sosistas Jüri naisele midagi kõrva, nad tõusid lauast ja hakkasid minema.

      Pärast nende lahkumist tõusis lauasolijatel küsimus, kust leida majale ostjat.

      „Küll ostjat ikka leidub,” arvas Liispet. „Las ma vabrikus ainult räägin sellest teistele. Mu oma paarimees ütles kord, et ta tahab osta omale maja Paemurdu… Võib-olla temaga ehk saabki kaubale.”

      Jüri oli kärmas maja ära müüma. Liispetile maksis ta küll tema osa välja, kuid Maalile tema osa jättis maksmata. Kui Maali maja müügist kuulda sai, saatis ta Alma Jürile parajasti vastu siis, kui Jüri oli teel, et sõita Saala, kus ta oli ostnud omale väikese maatüki. Jüri pistis Almale kümnekopikalise pihku, öeldes, et tal rohkem raha ei olevat ja läks edasi.

      Möödudes ühest raamatukauplusest, nägi kord Paul selle aknal väikest punaste kaantega brošüüri, mis kandis pealkirja „Jõud, kehailu ja vaimuvärskus”. Brošüüri kaaneilustuseks oli poole vööni paljas võimleja, kerge hantel käes, kaunilt esil tema käe- ja rinnalihased.

      Pilt, mis väljendas tervist, jõudu ja täielikku kehailu. See inglise atleedi Sandovi õpetus koduseks võimlemiseks mõjus Paulile nagu mingi ilmutus teisest maailmast. Ta leidis, et kahtlemata leidub selles brošüüris salavõti, mis avab uksed suurele kehalisele jõule. Ta tingimata ostab endale selle brošüürikese.

      Ning toonud täikalt parajad hantlid, algas Paul järjekindlate harjutustega. Ta tegi täpselt kõik nii, nagu brošüüris oli näidatud ja õpetatud. Kõigepealt ta mõõtis sentimeetriga oma käte, reite, säärte ja rinna mõõdud, märkides need kõik täpselt paberile. Isegi oma kehapikkuse tegi ta sentimeetrilise täpsusega kindlaks. Kuu aega hiljem mõõtis ta end uuesti. Kehamõõtudes polnud mingit muudatust sündinud, ainult jõudu tundis ta endal siiski rohkem olema. See innustas teda edasi harjutama heas usus, et küllap ka edaspidi hakkavad tema lihased arenema. Ja selles Paul ei eksinud, tema kehavormid muutusid tõepoolest täiuslikumaks. Ka pikkuses võttis ta mõned sentimeetrid juurde, sest ta oli ju parajas kasvueas. Ainult hiljem, siis, kui ta ka maadlust ja raskuste tõstmist hakkas harrastama, pani ta oma kasvu täiesti kinni. Kuid seda ta nägi ja mõistis alles hiljem, kui juba hilja oli. Siitpeale ta enam muuga ei tegelenudki, kui peamiselt just raskejõustikuga.

      Edu pani tal pea pööritama. Oma auahnetes ettekujutustes nägi ta end juba elukutselisena tsirkuseareenil, lõikamas au ja kuulsuse närtsimatuid loorbereid.

      Kuid ega Paul polnud tookord ainus niisugune unistaja, neid leidus peale tema teisigi. Kõik nad tahtsid jõumeesteks saada. Nende innustajaks ja eeskujuks oli Väike-Maarja kaupmehe poeg Georg Lurich, kuulus maailma esimaadleja, kelle pilte müüdi raamatukauplustes, pandi välja ka äriakendele vaatamiseks ja imestamiseks. Iga sportlane pidas oma pühaks kohuseks osta neid pilte endale igas jõumehe poosis ja hoiakus nii palju kui võimalik.

      Vanemad mehed, kes olid Lurichit maadlemas näinud, teadsid rääkida temast imelugusid. Oli talle siis vastaseks kes tahes, Lurich võitis nad kõik. Kui ta teisiti oma vastasest jagu ei saanud, siis võttis ta trikid abiks, millele Lurich suur meister olnud. Tema esinemine tõmbas rahvast hulgana kokku kõikjal. Ja kui ta siis jälle kusagil oli mõne maailmakuulsuse ära võitnud, kirjutasid ajalehed sellest pikalt-laialt.

      Viimaks sõitis Lurich Ameerikasse sealsete paremate maadlejatega jõudu katsuma. Ameerikas kohtas ta Frank Hotschi, Uue Maailma tookordset tugevamat maadlejat. Enne maadlust oli Hotsch oma ihu õliga võidnud, millest Lurich teadlik polnud ja mispärast ta ka siis vabamaadluses Hotschile kaotas. Kuid Lurich kutsus Hotschi sedamaid maadlema endaga klassikalist prantsuse maadlust, lubades maksta Hotschile kümme tuhat dollarit, kui ta temaga matil kümme minutit suudab vastu pidada. Kuid Hotsch keeldus. Ta pages ühest linnast teise, Lurich tema kannul, teda kõikjal ajakirjanduse kaudu välja kutsudes. Siiski pidi Lurich Euroopasse tagasi pöörduma, ilma et saanuks taastada oma maailma esimaadleja au ja tiitlit. Kuigi Lurichi oskus vabamaadluses oli puudulik, aga et Hotsh tema kutset prantsuse maadluses vastu ei võtnud, andis kogu spordiilm võidu ometi Lurichile…

      Harjutades ja sportides jõudis Paul koolis lõpuklassi. Tema hinded muudes ainetes olid alati head ja väga head, ainult matemaatikas sageli puudulikud. Igasugused võrrandid, paralleelid ja trapetsid ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda. Need tundusid talle kuivade surnuluudena, mida ta oli sunnitud sorima. Vast need sobiksid ehk neile, kes tahtsid elus kord inseneriks, tehnikuks või ehitusmeistriks saada, temale aga mitte. Kuid koolis ei küsitud sellest, Paul pidi õppima kõike, sest vastasel korral pandi talle halb hinne ja asi sellega. Neid halbu numbreid kogunes talle aasta jooksul üsna mitu, kuidas ta küll nendega kevadel peaks toime tulema?

      Eksamil Pauli täiesti läbi ei kukutatud, talle võimaldati järeleksam sügisel. See nähe pahandas küllalt Maalit, ta lubas poisi suveks karja panna, kuid lasi tal suve jooksul tunde võtta, et järeleksam sügisel Paulil paremini õnnestuks.

      Oma läbikukkumist põhjendas Paul uue klassijuhataja Olga Timofejevnaga, kes teda kogu talve koolis oli kiusanud ja lõpueksamil talle sihilikult jala taha pannud. Osalt võis see küll õigegi olla, sest tublisti juba vanatüdrukueas ja sensualismi kompleksi all kannatav Olga Timofejevna, kes pealegi veel panslavismi ideedest tugevasti mõjutatud oli, tegi eestlastele elu klassis otse võimatuks. Veltri Riki seda välja ei kannatanud, ta jättis õppeaasta pooleli ja läks eesti kooli üle, mille ta kevadel lõpetas. Paul tahtnuks samuti toimida, kuid ema seda talle ei lubanud, nõudis, et Paul ilmtingimata lõpetaks vene kooli, mis pidi tema arvates pojale suureks kasuks tulema.

      Hoolega valmistus Paul järeleksamiteks. Tema tunniandja Mihhail Nikititš, ütles, et kui ta sama hoolega edasi õpib, pole tal sügisel järeleksamitel karta midagi.

      Paul tegi siis ka kõik, mis olenes temast. Maali mõlgutas juba mõtteid poega gümnaasiumi panna, las ta ainult oma lõputunnistuse algkoolist kätte saab.

      See tänavusuvine koolivaheaeg möödus Paulile märkamatult kiiresti. Kuid mida lähemale jõudis eksamite päev, seda närvilisemaks ta muutus, ta kartis, et jälle eksamineerib teda Olga Timofejevna.

      See päev algas vihmaselt. Kuked kiresid hommikust peale, käies Paulile närvidele. Kui ta korraks õue läks, kisendas Peeter kogu kõrist nagu meeletu. Paul tahtnuks võtta roika puupinust ja äiata sellega Peetrile, kuid kukk, nagu saanuks aru tema kurjast mõttest, patseeris paraadsammul, pead uhkelt püsti hoides, lauda nurga taha ja lasi seal uue pika ning läbilõikava kukeleegu kuuldavale. Paul raputas pahaselt pead, läks tuppa tagasi.

      Tema halb meeleolu püsis, tal polnud СКАЧАТЬ