Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mingile kindlale otsusele. Maali süda ei jäänud rahule enne, kui ta läks laudalakka ja seal põhjaliku revideerimise ette võttis. Tema suurest oletatavast lõngatagavarast ei leidnud ta sealt rohkem kui viis ronitsat ja kümmekond puupõhjaga pooli. Kahju, mida Maali varguse läbi saanud, ei kurvastanudki teda niivõrd, kui just see suur pettumus Liisus. Mine ja usalda siis veel niisugust!

      Kuid teist valikut Maalil üle ei jäänud, ta pidi Liisu vastu lahke ja tänulik olema pealegi.

      Kord õhtul ühe kalevikangru poole minnes võttis Maali Pauli endaga kaasa. See lõngakunde elas Jaanilinnas Tartu tänavas. Oli talvine aeg, mindi kelguga, et pärast kompsuga tagasi tulles oleks kergem ja ohutum. Nad läksid kõrvalisi tänavaid kaudu. Maali käis kümmekond sammu ees, Paul kelguga tema järel. Kui nad raudsilla lähedale jõudsid, siis Paul joondus emaga ja küsis talt, kuhu nad õieti lähevad. „Küll sa seda varsti isegi näed,” kostis Maali. „Aga ma tahaksin seda kohe teada,” mangus Paul.

      „Ära ole nii uudishimulik!” Kuid Paul mangus senikaua, kuni Maali sai pahaseks ja ütles: „No kas sa siis ise sellest aru ei saa, et me peame end elatama varguse ostmisest?”

      Paul muutus nüüd tõsiseks ega küsinud enam midagi.

      Peaks tulema kord aeg, kus enam ei pruugiks varastega tegemist teha, mõtles seejuures Maali. Ning, pöördudes Pauli poole, hoiatas ta teda, et ta sellest kellelegi midagi ei räägiks.

      Paul tõotas vaikida.

      Nad olid raudsilla otsesesse lähedusse jõudnud. Silla otsas olevast väikesest putkast väljus sillavaht, roheline latern käes. Et sillal liiklemine elav oli, ei rääkinud ema ja poeg omavahel enam midagi. Alles teisel pool silda ütles Maali Paulile: „Sa jää nüüd kelguga siia niikauaks sõitma, kuni ma tagasi tulen.”

      Paul nõustus sellega. Maali tuli peagi tagasi. „Polnud kodus,” ütles ta, „me peame jääma ootama. Ega me niikaua jõua väljas külmetada, tule, läheme tuppa sooja!”

      „Aga kelk, kuhu see jääb?”

      „Kelgu paneme koridori.”

      Tuba, kuhu nad nüüd sisse astusid, oli poolpime ja mahorkasuitsu maast laeni täis. Sellega seltsis veel praetud sealiha- ja sibulalõhn. Akna kohal laual põles väike petrooleumilamp, lambi ümber istus neli sasistunud juustega noormeest, kes kaardimänguga niivõrd ametis olid, et ei pannud sissetulijaid tähelegi.

      „Võtke istet,” kohmas vaid üks neist, kes näis siitpere liige olevat ja teadvat, mispärast võõrad tulid. Nende mäng jätkus labaste ja inetute vandesõnade saatel, mida Maalil tuli pojaga pealt kuulata.

      Nii nad istusid ja ootasid terve tunni, kuni oodatav koju jõudis. Leena heitis vana hallikirju suurrätiku õlult ja käratas siis kõigepealt poistele: „Et te, põrgulised, oma mängu sedamaid lõpetate! Tuba paksu suitsu täis, viska või kirves õhku rippuma. Võõrad, kasige minema!” ja kui siis poisid lahkunud olid, ütles Leena oma pojale: „Eedi, tõmba aknale kardin ette, muidu paistab kõik välja, mis toas tehakse.” Ning ta hakkas voodi kohal puistama oma seljast võetud vatijakki, mille varrukatest pudenes voodisse villase lõnga kõveraid junne.

      „Mul siin niisugused taskud õmmeldud,” seletas Leena Maalile. „Muidu ei saa lõnga vabrikust välja tuua, väravas otsitakse läbi. Mina aga ajan käed püsti endal, otsige ja kobage niipalju kui tahate, ei mul pole sellest sooja ega külma! Ei senini veel pole nad minu vigurist aru saanud.”

      „Aga kui ükskord siiski saavad,” kartis Maali nii varga kui ka iseenda pärast.

      „Saavad siis saavad, ega sinna pole midagi parata. Lasevad töölt lahti, see on üks mis kindel. Aga halvemal juhul võivad ka istuma panna. Näe, vanem poiss istub mul juba neljandat kuud Rootsi kardinate taga Rakveres. Tema pärast ma osalt seda teengi, et oleks saata talle mõni kopik suitsuraha.”

      Kuna Maali vaatas talle küsivalt, hakkas Leena pikalt seletama: „Läksid teised vintis peaga kimbutama matsi maanteel, kukkusid sisse ja said kumbki viis aastat. Eks see va viin tee ju kõik! Kohus tembeldas põrgulised teeröövliteks ja väänas neile ka nii et aitab!”

      „Olge siiski ettevaatlik, et te minu pärast sisse ei kuku!” Pamp tuli üsna suur, Leenal oli mitme päeva vargus kodus.

      Ema ja poeg hiilisid tasa koridorist välja. Kui nad tänavale tulid ja majast juba eemale olid jõudnud, pani Maali pambu kelgule, kattis selle kodunt kaasa toodud kartulikotiga pealt kinni ja köitis nööriga tugevasti kelgu jalaste külge. Hakkas siis ise ees minema, Paul kelguga tema järel. Nii ei võinud keegi aimata ega aru saada, et siin varguse vedamisega tegemist oli.

      „Kunas ometi need käigud kord lõpevad!” ohkas Maali, endal heameel seeüle, et lõnga oli jälle olemas. Ta arutles kogu tee, mida lasta töölisel sellest lõngast kududa.

15. Tõnise vanemad lahkuvad

      Kristjan polnud mõnda aega enam linnas käinud. Minia pool oodati teda juba, oldi mures vanade pärast Paemurrus. Maali ja Anne olid teinud nendest mitu korda juttu, kuid sellega siis ka piirdunud. Mõnevõrra lohutas neid teadmine, et mis neil ikka viga võib olla, vanad inimesed mõlemad, ilmad kurjad ja sajused. Küll saanitee saabudes ilmub ka Kristjan jälle oma suure kelguga lagedale. Ja ega nad puudust tunne, kui liha ja kartul omast käest olemas. Vanamehel kindlasti veel ka mõni rubla tagavaraks, mida ta müüritööga suvel teeninud, küll nad omadega kevadeni ilusasti välja tulevad.

      Paul käis viimati vanade pool sügisel kartulivõtmise ajal. Ta oli tulnud koos ema ja vanaemaga, jättes Alma ja Volli töölise Pauline hoolde. Nii käisid nad igal sügisel aitamas vanadel Paemurrus nende poolt vakamaad kartuleid üles noppimas, saades tasuks paar kotti ka endale.

      Kui teised usinasti kartulimaal töötasid, siis Paul jooksis rohkem ringi, kui küürutas vao vahel. Ema tõreles temaga, kuid Kadri seisis Pauli poolt, öeldes talle, et pole häda midagi, mingu ta aga pealegi teiste lastega metsa alla mängima, ega ta seda lõbu iga päev saa. Ja muud polnud enam tarviski. Paul kadus ega tulnud tagasi enne õhtut, aidates siis vast rohkem moe pärast teistel paari viimast vagu lõpetada. Ta sai vanadelt kiitust veel pealegi, nad käskisid teda ka talvel tulla end vaatama.

      Paul nõustus sellega. Vanade pool võeti teda alati meeleldi vastu, koheldi hästi ja isegi lugupidavalt. Ainult toit, mida talle siin pakuti, hakkas tal vastu ega tahtnud hästi alla minna, võttes mõnikord isegi südame iiveldama. Kuid see oli rohkem Pauli enda viga. Harva, kui ta võõras kohas sõi seda, mida talle anti. Juhtus aga toidu juures veel mingi viga olema või siis toidunõu polnud küllalt puhas, kadus tal söögitahtmine. Ainult vanaisa hapu leivakali, mida Paul võis iseenda käega lasta kraanist ukse kõrval olevast tünnist, maitses talle vanade pool alati hästi; seda muidugi suhkruga enne magusaks tehes ja hästi vahule lüües.

      Paulile pakkus huvi kolada vana toa- ja laudalael, kus igasuguse kolu hulgas leidus ka vanu trükipilte, mis kunagi olid kaunistanud vanaisa või vanavanaisa toaseinu. Üks niisugustest piltidest kujutas Aadamat ja Eevat paradiisiaias alastiolekus puude vilus loomade keskel. Ühel pildil oli näidatud inimese elu hällist hauani astmelises järjekorras tõusu ja mõõnaga. Pildi ülemine äär kujutas taevast jumala ja inglitega, kuna selle alumisel äärel asus põrgu kuuma tõrvakatlaga, kus keedeti inimesi nende maa peal tehtud pattude pärast. See masendas Pauli, jättes tema hinge sügava mulje. Need pildid mõjutasid teda niivõrd, et ta pidi jälle tulema ja neid vaatama.

      Vene keisrite pildid ei jätnud Paulile enam kaugeltki nii suurt aukartust, mida ta tundis nende vastu varem. Ainult Aleksander II mõrva kujutav pilt pani teda pisut veel järele mõtlema: miks mõrvati just see keiser, kes vabastas talurahva pärisorjusest?

      Kui СКАЧАТЬ