Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

      „Kui palju võtate, kui püstitate hauale puuristi?” küsis Maali surnuaiavahilt. Mees mõtles pisut aega ja nimetas siis hinna. Maali ulatas talle kolmerublase, mille eest vaht lubas kevadel ka haua korrastada.

      Nad vaatasid veel kord pika sööbiva pilguga mahajäävat kalmu, pöörasid siis ümber ja hakkasid minema.

      Kui nüüd surnuaiavaht aus inimene oli ja tegi, nagu oli lubanud, siis suvel ilusal ajal võis juhuslik kalmistul viibija hauast möödudes lugeda puuristilt:

      Kord ühel talvepäeval pakkis Juhan üheksanda klassi masina kasti ja viis jaama. Seda pagasi pannes nimetas ta sihtkohana St. Peterburgi. Kõik oli varem põhjalikult järele kaalutud ja läbi mõeldud. Juhan oli otsustanud naisest lahku minna. Nende ühine varandus jäi naisele, välja arvatud vaid üks masin ja Juhani seljariided.

      See abieludraama algas neil üsna ootamatult. Juhan tahtis sõita Peterburi lõnga tooma. Tulnud varakult jaama, ootas ta kaua kassa juures seistes. Kui siis kassa viimaks avati, ütles kassapidaja, et veel tuleb oodata, sest Riia–Peterburi rong viibivat täna.

      Möödus poolteist tundi. Reisida soovijad muutusid juba rahutuks. Nähes punase mütsiga jaamaülemat, küsisid nad temalt, millest on tingitud see tänane pikk ootus. Selgus, et Tapa ja Kadrina jaama vahel olnud rongide kokkupõrge. Seda kuulnud, lõi Juhan käega ja otsustas koju tagasi minna. Enne aga astus ta üle tee jaama vastas olevasse trahterisse, et teha seal väikese käraka halva meeleolu parandamiseks. Tema kauasest seismisest kangestunud ihuliikmeisse tuli elu tagasi, ta võis hakata jälle minema.

      Kui Juhan sumbunud kõrtsiruumist tänavale astus, lõi talle uksel näkku külm puhang. Aeg oli juba hiline. Lähenes kesköö, linn valmistus vaikusele ja rahule. Ainult Joala tänaval liikus veel mõni üksik inimene, muidu oli aga ümbrus tühi ja elutu. Paarist jääkirmega kaetud aknast paistis petrooleumilambi ähmast kuma, mis tõendas, et seal oldi veel üleval, tehti või toimetati midagi. Kusagilt kaugemalt kostis voorimehe hobuse hajuvaid kuljusekõrinaid.

      Esmalt alkoholist ergutust saanud Juhan hakkas tundma väsimust. Jalad muutusid tal raskeks ja kuidagi töntsiks all, keha valdas rammetus. Igatsevalt mõtles ta juba unele kodus voodis. Veel minutit kümme-viisteist, ja ta jõuab koju ning heidab magama. Tema tagasitulek kindlasti üllatab Marit, kuid eks see tulnud talle endalegi üllatusena. Aga eks selle Piiteri sõiduga aega ole, ta võib mõni päev hiljemgi sinna sõita. Nende mõtetega pööras Juhan kodutänavasse.

      Nagu ta juba arvata võis, oli majauks lukustatud. Kuna Juhanil polnud võtit, siis ta paraaduksele koputama ei hakanud, vaid läks ja katsus korra hooviväravat, mis tema õnneks oli lahti unustatud, kojauks õuepoolsel küljel samuti. Juhan tõusis trepist üles teisele korrusele, tuli oma toaukse taha ja koputas. Toast ei vastanud keegi, polnud kuulda ei kippu ega kõppu. Mari näis magavat raskelt, ta ei kuulnud koputust. Juhan koputas uuesti, seekord tugevamalt. Ikka endine vaikus, ei mingit elumärki toas. „Imelik!” mõtles Juhan. „Kuidas ta täna nii raske unega võib olla? Muidu alati nii erk, et kuuleb öösel iga vähematki krabinat, nüüd aga…”

      Juhan jäi nõutult ootama. Oodanud tükk aega, haaras ta käepideme peosse ja hakkas logistama. Ta logistas kaua ja niivõrd tugevasti, et vastast- ja kõrvaltoast tuldi koridori vaatama. Nüüd kuulis Juhan toas voodi tasast naginat. „Ahhaa, ärkas!” rõõmustas ta ja jäi ootama. Kuid, et Mari ikka veel viivitas, ta hakkas vanduma: „Kurat, kas saab juba ükskord! Või ma löön ukse kõige täiega sisse!”

      Toauks praoknes, ukse vahele ilmus Mari kohkunud nägu.

      „No mis sa veel siin piilud!” käratas talle pahane Juhan. Ta tõmbas ukse täiesti lahti ja astus tuppa.

      Mari jäi tummana ukse lähedale seisma. „Mida sa enam ootad, mine pane lamp põlema!” käsutas teda Juhan nagu veltveebel ja hakkas end vabastama üleriidest. Mari läks vahekardinate ette, jäädes seal seisma, nagu tahtnuks midagi varjata mehe eest. Juhan kobas taskust tikke, tõmbas tule üles ja süütas ise lambi laual põlema. Nähes tulevalgel naise kaamet nägu, küsis talt nüüd juba veidi leebemalt: „Mis sul viga on? Oled sa haige või?” Samas tahtis ta astuda tagatuppa, kuid naine sulges tal tee.

      Juhani kütiinstinkt ärkas. Ta võttis Maril paljast käevarrest kinni ja tõukas ta eemale. Hakkas siis toas ringi vaatama, kus talle aga midagi iseäralikku silma ei paistnud. Voodi oli küll segamini ja korrast ära, nagu ikka pärast magamist. Naise seelik vedeles toolikorjul, tema sukad ja muud väiksemad hilbud olid tooli kõrval põrandal. „Mis vigurit ta täna mängib minuga?” imestas Juhan. Ta tahtis ses küsimuses igal juhul selgusele jõuda. Toonud lambi köögist tagatuppa, hakkas ta toas tähelepanelikumalt ringi vaatama. Tema luuravad silmad nägid mingit karvast eset diivani kõrval tooli taga põrandal. Juhan tõstis eseme üles ja tundis selles ära Kruusamäe Peetri karbuse. „No kui karbus on siin, siis peab ka selle omanik kohal olema!” kahjurõõmustas ta. Nüüd suunas Juhan oma pilgu ahju taha nurka, kust talle Peetri hirmunud silmapaar vastu vaatas.

      „Või siis niimoodi! Sina oled minu naise armukeseks hakanud! Eks nüüd muud, kui tule lagedale, va kallis kälimees!” kutsus Juhan Peetrit, endal midagi saatanlikku silmis välkumas. Võinuks arvata, et nüüd võtab ta midagi rasket ja virutab sellega Peetrile. Kuid midagi säärast ei juhtunud. Juhani täidlastele silmaalustele tekkisid kotid, nägu läks punaseks. Ta valitses end, tundes hingepõhjas isegi mõningat rahuldust, nagu haige, kelle kaua pakitsenud paise lõhki läinud ja valud järele andnud.

      Kuid Peeter oli hirmul. Tundes suurt kitsikust hinges, ta ei teadnud, kas ahju tagant välja tulla ja püüda põgeneda toast, või jääda ootama, kuidas asi edasi kujuneb.

      Poolpaljas nördinud Mari seisis köögis riidenagi all ja põrnitses omaette. Talle oli nüüd ükspuha, mida Juhan temaga teeb, see polnud enam oluline. Varem või hiljem oleks kõik avalikuks tulnud, ega säärasena poleks tema elu võinud enam edasi kesta.

      Juhan näis teesklevat vihast olekut rohkem, kui tal seda tegelikult oli. Ta sööstis kööki, võttis kapist viinapudeli ja kaks klaasi, tõi need tagatuppa lauale, kallas klaasid täis ja kutsus siis Peetrit endaga kokku jooma. Peeter tuli peiduurkast välja, lähenes ettevaatlikult lauale, kuid keeldus talle pakutud klaasi vastu võtmast. „Võta!” käratas talle Juhan. „Või mõtled, et lasen sind niisama minema? Ei, vennas, sa oled mul peos! Ma võin teha sinuga, mis tahan! Aga sa pead nägema, et ma pole mõni metsmees, kes vihahoos oma naise armukese maha lööb. Sa võid võtta ta täitsa omale, minul pole teda tarvis! Niisugust supikeetjat leian ma alati, kui tahan.”

      Ning Juhan toppis Peetrile klaasi vägisi pihku. „Panen teid paari,” ütles ta ja tühjendas klaasi. Täitis selle siis uuesti ja kutsus nüüd naist köögist Peetriga kokku lööma. Mari vaikis, nagu poleks kuulnudki kutset. „Kui sa ei tule ja klaasi vastu ei võta, löön su maha nagu koeralita,” ähvardas teda Juhan.

      Mari tuli, võttis laualt klaasi ja viskas selle klirinal põrandale kildudeks, öeldes: „Vot niimoodi viskan ma ka sinu endast eemale! Mine, otsi endale uus ja parem supikeetja! Ma pole enam laps, vaid vastutan ise oma tegude eest. Käi välja!” kriiskas ta Juhanile hüsteeriliselt näkku.

      Juhan jahmus. Seda ta küll poleks võinud oodata! Algatuse, mis senini tema käes olnud, võttis ta naine talt nüüd ühe ropsuga üle! Ja vaat, et tõepoolest viskabki veel välja!

      See Mari julge käitumine julgustas ka Peetrit. Ta algas Juhani aadressil: „Olen minagi teie kooselu näinud. Normaalseks seda kuidagi nimetada ei saa. Mees, kes tahab oma naise ees ainult mehe nime kanda, ei tohiks end üldse siduda naisega. Ära pane siis pahaks, kui naine hakkab СКАЧАТЬ