Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõim ja sõnade tulv ei tahtnudki täna lõppeda. Ei ühtegi head ega väga head veel kellelgi. Paul oli otse küps hirmust. Iga uue vihiku puhul, mida õpetaja üles võttis, vaatas ta hirmunult, kas ehk ei hakka juba paistma tema valge kirjapoogen. Ja kui see ikka veel nähtav polnud, soovis ta, et tema kirjatöö kätteandmine jääkski viimaseks. Siis vähemalt õpetaja on oma sõimamistest ja rääkimistest niivõrd tüdinud, et annab talle ka kirjapoogna tagasi vaid paari lühikese märkusega. Kuid see hea lootus ei läinud tal täide. Varsti oligi tema kord minna õpetaja arvustustulle. Veri tulvas tal pähe, kõrvad hakkasid hõõguma ja kohisema, nähes oma kirjapoognat vihikukimbul.

      „Pange nüüd tähele,” ütles Nikolai Aleksandrovitš. Paul vedas end kössi, olles valmis või pingi alla pugema. Kui õpetaja tema lühikese kirjatöö ettelugemise lõpetas, küsis ta üldiselt kogu klassilt: „Kuidas oli?”

      „Halb! Ei kõlba! Liiga lühike!” kostsid hääled läbisegi. Ovsov vaikis ega ütelnud seepeale midagi. Pani siis Pauli kirjatöö eemale ja võttis kimbult vihiku, ning käskides jällegi kogu klassil tähele panna, hakkas ta lugema sellesama „Varese ja rebase” lugu, mida Vassiljev oli kirjutanud. See poiss oli tahtnud seda valmis omasõnaliseks teha seega, et oli sõnade ja lausete järjekorda muutnud, muist sõnu vahepealt välja jätnud ja muist enda poolt juurde lisanud, saades niimoodi mingi sigri-migri, mis polnud ei kukk ega kana. „Aga kuidas see oli?” küsis Nikolai Aleksandrovitš klassilt uue küsimuse.

      „Hea! Ei kõlba! Rahuloldav!” erinesid arvamused üksteisest.

      Õpetaja esmalt vaikis ja ütles siis: „Vot nii, nagu Erikson on „Varese ja rebase” loo oma sõnadega edasi andnud, tulebki kirjutada. Teie aga olete kõik kasutanud raamatut ja seepärast pole teil ka kirjatööst midagi välja tulnud. Ainult Erikson annab sündmust edasi nii, nagu ta ise oleks seda pealt näinud. Teie ütlete, et tema kirjatöö on lühike. Väga õige, kuid see just pälvibki tähelepanu. Parem lühike, selge ja ilmekas, kui pikk segane vada. Raiuge seda koludesse endale jäädavalt!”

      Kogu klass vaikis. Isegi Aprikossov oli jäänud mõtlema.

      „Aga miks sa vihikusse ei kirjutanud?” pöördus nüüd õpetaja küsimusega Pauli poole.

      „Minu vihik sai täis,” valetas Paul, olles jõudnud juba vabaneda oma painajalikust hirmutundest.

      „Osta uus vihik ja kirjuta ümber,” ütles Ovsov, ulatades Paulile tema kirjapoogna, millel ilutses hinne viis miinusega ja kus leidus üks punasega parandus.

      Kolme esimese õppeaasta jooksul Paul ja Veltri Riki koolis usuõpetust ei õppinud. Ses aines tuli neil kaks korda aastas käia oma koguduse õpetaja juures eksamil, mille tulemused õpetaja siis paberile märkis ja nendega kooli saatis. Kuid Edgar, kelle vanemad ümberristitud õigeusulised olid, pidi siiski õppima piiblilugu vene keeles. Galkin näinuks meeleldi, et ka teised eestlased koolis teeksid sedasama, käiksid ka veel koolikirikus, kuid sundida neid ta siiski ei saanud. Ainult mõningail erakordseil juhtudel, kui kogu kool pidi ilmtingimata kirikusse minema, ei pääsenud sellest ka teiseusulised.

      Jõudnud niimoodi õppimisega neljandasse klassi, võeti neilt seegi väike soodustus. Nüüd pidid ka eestlased õppima piiblilugu vene keeles, sest muidu neid järgmisse klassi üle ei viidud, kuigi hinded teistes õppeainetes head olid.

      Edgar usuõpetusest suuremat ei hoolinud, ta õppis seda ainet vaid niipalju, kui hädasti vaja oli. Pealegi olid siin tal omad eriarvamused olemas.

      Usuõpetust viimastes klassides andis preester Galkin isiklikult. Karm ja nõudlik, nagu ta siin oli, ei rahuldunud ta kunagi õpilaste nõrkade vastustega. Seepärast kardeti teda, tema tundi ootas kogu klass suure pinevusega. Neli korda nädalas astus see pikk kullininaga preester klassiuksest sisse, suur kirjude kaantega päevaraamat kaasas.

      Loodusloo tund oli parajasti lõppenud. Minnes vahetunnile, võttis Paul usuõpetuse raamatu endaga kaasa, et sinna enne tunni algust veidi sisse vaadata.

      „Mida sina õpid?” küsis Edgar temalt pooleldi tögavalt.

      „Piiblilugu.”

      Nad lähenesid suurele kõrgele aknale koridoris. Edgar najatus seljaga vastu aknalauda ja pani mõlemad küünarnukid lauale.

      „Kuidas sa vaatad sellele?” esitas ta nüüd uue küsimuse Paulile.

      „Millele?”

      „Sellele, mida sa praegu õpid. Kas usud, et see kõik on õige? Mina küll ei usu. Puha pappide lora rumala rahva hirmutamiseks, muud midagi.”

      Paul kehitas õlgu.

      „Ja, ja usu mind! Rikaste laul oleks ammu juba lauldud, kui rahvas ei usuks jumalat ega kardaks põrgut.”

      Midagi nagu kärisenuks Pauli hinges. Õppimisest ei tulnud tal enam midagi välja… Kui kell kõlises ja vahetund möödas oli, läks ta segaste tunnetega klassi tagasi. Preester, keda õpilased isakeseks nimetasid, tuli klassi. Pannud päevaraamatu lauale, võttis ta oma laia ürbi avarast taskust suure harvapiilise kammi ja hakkas sellega juukseid sugema. Ka veel habet ja pöördus siis õpilaste poole ütlusega: „Palvetagem!” Ise jäi ta seisma näoga ikooni poole nurgas, kuna klassi korrapidaja luges meieisapalve kogu klassi püsti seistes.

      Galkin võttis istet. Laual, mille taga ta istus, oli teljel pöörlev suur gloobus. Preester lükkas gloobuse paremale lauaäärele ja avas päevaraamatu. Vaadanud sellesse tükk aega, nimetas ta Eriksoni nime. Paul tõusis püsti.

      „Ütle, mis oli meil tänaseks üles antud.”

      „Saalomoni tarkus ja elu.”

      „Jutusta!”

      Paul pidigi juba algama, kuid keegi nagu sulgenuks tal suu. Preester tõusis toolilt ja algas oma tavalist edasi-tagasi käimist pinkiderea vahel, käed tagumikul. Ta ootas. „Noh, jutusta!” keelitas ta Pauli, olles küllalt juba oodanud. Paul vaikis nagu elutu kuju, kogu sisemus kääris.

      „Kuidas on? Kas ei oska või? Pole tundi ette valmistanud?” päris Galkin, lähenedes juba lauale, et panna Paulile päevaraamatusse halva numbri.

      „Ma… ma ei saa hästi aru…” hakkas Paul kogelema.

      „Millest sa siis aru ei saa? Kas sellest, mis piibliloosse on kirjutatud, või siis üldse vene keelest? Kui lugu niimoodi on, eks mine siis eesti kooli, seal on sulle kõik arusaadav.”

      Kergesti haavuv Paul seda teist korda ütelda endale ei lubanud, ta võttis pingisahtlist raamatud ja väljus klassist. Tulnud eeskotta, avas ta klosetiukse, astus sinna sisse ja võttis istet aknalaual, jäädes siin ootama piibliloo tunni lõppu.

      Säilitades näilist rahu, heitis Galkin uue pilgu raamatusse ja nimetas siis järgmisena Kaskpeidi nime. „Jutusta sina, mis meil oli tänaseks üles antud.”

      „Ma ei oska,” ütles Edgar.

      „Miks? Kas ka ei saa aru nagu Erikson?”

      „Ei saa ega tahagi saada,” kostis Edgar seepeale ülbelt.

      „Välja!” kisendas preester põrgulisel häälel. „Paganatel ja mässajatel minu koolis ruumi ei ole!” Tema suured sinised silmad lõõmasid, must kähar habe värises, kui ta oma raske rasvase rusikaga raksatas lauale nii, et laud põrus ja gloobus laualt põrandale kolmeks tükiks kukkus.

      Pead trotslikult püsti hoides läks Edgar klassist välja.

СКАЧАТЬ