Paul Erikson. Adolf Kraan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ või mõni muu kuritegu. Selle eest võib saada külmale maale saadetud – kui see tee tal juba jalge all ei olegi… Vot nii on lood, kallis Maali. Ega ma ilmaaegu ei räägi, mul oleks kahju, kui poisike käes hukka läheb.”

      „Mis see sinusse siis puutuks? Sa parem vaata oma last, kuidas sa temaga hakkama saad… Ega ta pole sul veel kuhugi jõudnud, mis sa tast enneaegu kiidad,” ärritus Maali nüüd seda enam.

      Need sõnad vihastasid Liisut sedavõrd, et ta kannapealt ümber pööras ja minema läks, toaust paukudes enda järel kinni lüües.

      Asi on siiski halb, hakkas Maali mõtlema, mine tea, millega see veel lõppeda võib? Aga ega nii hull see ka ei tohiks olla, et last hakatakse välja saatma või mind tema pärast vangi pannakse. „Kuule, sina seal voodis,” pööras Maali nüüd otseselt Pauli poole. „Tule kohe voodist maha ja räägi, mis sa eile õhtul metsas tegid, et sind juba varahommikul sandarmitega taga aetakse?”

      „Ega mina võinud seda teada,” hakkas Paul end vabandama. „Meile anti lehed kätte ja kästi need jagada rahvale.”

      „Kes need andjad ja käskijad olid?”

      „Kaskpeidi Villem ja veel üks mees, keda ma ei tundnud.”

      „No ja teie siis jagasite?”

      „Jah, muidugi.”

      „Kellega?”

      „Edgariga.”

      „Ja mis siis?”

      „Siis rahvas hakkas laulma. Varsti aga tulid kardavoid ja hakkasid inimesi laiali ajama.”

      „Ja edasi?”

      „Siis hakati laskma.”

      „Ah siis lasti ka veel!”

      „Jah, üks pauk.”

      „Ja mis sina siis tegid?”

      „Ma panin kohe jooksu.”

      „Olid sa kogu aja Kaskpeitidega ühes?”

      „Jah, ennem olin, kuid pärast ma neid enam ei näinud.”

      „Millal pärast?”

      „Noh, siis kui laskma hakati… ma ju ütlesin, et panin kohe jooksu.”

      „Hea küll,” ütles Maali ning läks puukuuri, tõi sealt hästi nõtked kasevitsad ja rookis nendega poja kere läbi. Las Liisu all toas kuuleb nüüd seda, siis jääb teise süda ehk rahule. Mida ta aga oma pojaga edaspidi teeb, see ärgu puutugu temasse!

      Jaanilaupäevane „mässulugu” Paemurru metsas ja selle tagajärjed lõppesid Paulile siiski soodsalt. Ta käis emaga küll sandarmeerias, kus neid üle kuulati ja siis poisikese alaealisuse tõttu see asi ära lõpetati. Ka Edgar sai vabaks samal põhjusel. Ainult tema vend Villem ja veel paar meest, keda kätte saadi, saadeti Valge mere äärde asumisele.

10. Koolis

      Sügisel pani Maali poja vene koooli. Ja sinna just seepärast, et hea riigikeele oskus võib Paulile tema edaspidises elus kasuks tulla. Priksu Marta õpetas Paulile mõne sõna vene keelt, mida tal kooli sissekirjutuse juures hädasti tarvis läks.

      Kooliaasta algas piduliku jumalateenistusega kooli väikeses õigeusu kirikus. Kui Paul koos Priksu Marta ja Veltri Rikiga kohale jõudis, käis teenistus kirikus juba täie hooga. Kogu kirik lõhnas tugevast viirukilõhnast, seda lõhna oli tunda isegi kaugele ukse taha. Uksest sisse astudes kostis tulijatele kõrvu kiirerütmiline kirikulaul, mida vanematest õpilastest koosnev koor laulis. Paul märkas kirikus kõigepealt seda, et siin polnud ühtegi pinki ega tooli, kuhu võinuks istuda. Kõik, nii täiskasvanud kui ka lapsed, seisid püsti, nagu hakanuks varsti kusagile minema. Teisena äratas tema tähelepanu kirikus see suur hiilgus ja sära, mida ta siin nägi. Ei altarit ega kantslit polnud siin olemas. Ainult kiriku tagumises osas, mis põrandast natuke kõrgem oli, seisid uhked kuldväravad, mille taha Paul ei ulatunud nägema. Ta võis ainult oletada, et küllap seal just asubki see kõige püham paik, kuhu peale vene popi keegi ei tohtinud minna. Mõlemal pool väravat olid suured kuldlipud pühapiltide kujutistega. Üks piltidest kujutas Jeesuse ristimist Jordanil, teine aga midagi niisugust, millest Paul õieti aru ei saanud. Põrandal seisid suured hõbelühtrid põlevate vahaküünaldega, kuldsed oreoolid pea kohal. Paljud kirikusse tulnud lähenesid lühtritele ja süütasid seal oma kiriku esikus ostetud küünlad põlema, pistes need siis lühtrites leiduvaisse tühjesse putkisse. Mõned kirikulised jäid aga, põlevad küünlad käes, keset kirikut seisma.

      Siin oli kõik teisiti, kui Paul oli harjunud nägema luteri usu kirikus. Inimesed tegid sageli ristimärke enda ette, kummardudes seejuures sügavalt. Mõni laskus koguni kummargil põrandale, suudeldes jääkülma kivipõrandat. Kuldväravate ees seisis vene preester, viirukipann käes, vibutades seda edasi-tagasi nii, et panni ketilülid naksusid. Iga säärase edasi-tagasi vibutamise puhul tõusis pannilt pahvakas magus-uimastavat viirukisuitsu, nagu mõne mehe suurest piibukahast. See suits oli niivõrd teravalõhnaline ja uimastav, et pani Paulil pea valutama. Peale sõna „alliluuja”, mida preester laulis, ei saanud Paul millestki aru ega jäänud ka talle meelde. Et aga igale alliluujale järgnes kohe nobe ristimärkide tegemine, pidi sel sõnal siiski mingi tähendus olema. Paul kaalutles, kas ka tema ei peaks hakkama endale risti ette lööma, muidu võidaks veel märgata, et ta ei olegi venelane – ja mine tea, kas teda siis kooligi vastu võetakse? Kuid vähemalt esialgu ta loobus seda tegemast.

      Jumalateenistus kirikus hakkas lõpule jõudma. Õpilaskoor laulis viimast laulu. Diakon tõi kusagilt tirinataolise metallnõu pühitsetud veega, jäädes sellega preestri kõrvale seisma. Suur läikiv rist käes, õnnistas preester kirikulisi, millele järgnes omapärane rongikäik kirikus. Inimesed asusid järjekorda, et üksteise järele suudelda risti, mida preester igaühe nina alla ulatas. Samas sai suudleja ka preestrilt pintsliga sagara pühitsetud vett otsmikule.

      Kui kõik muud kombetalitused kirikus olid Paulile enam-vähem vastuvõetavad, siis risti suudlemine kaugeltki mitte. Puudutada huultega metalli, mille keskkoht mustendas juba rohketest suudlustest, tundus talle ebasündsana. Kuid vee piserdamine pintsliga laubale tekitas temas isegi naljatunnet. Kõike seda kaasa tegemast hoidus ta sellegipärast.

      Suure tellistest ehitatud maja alumisele korrusele kogunes hulk poisse ja tüdrukuid. Ette riietusruumi, kus kõrged liikuvad nagid olid kokku lükatud, olid toodud laud ja paar tooli. See ruum siin täitis ajutiselt kantselei osa, kus lapsi kooli sisse registreeriti. Preester Galkin isiklikult küsitles igat last. Endise kulla ja hõbedaga tikitud rüü asemel kandis ta nüüd pikka laiade varrukatega ürpi ja kaelas hõberisti, nagu kirikuski. Tema kongus kullinina, suured helesinised silmad, must kräsus habe ja kohevil juuksed andsid talle poolpühaku ja pooldeemoni väljanägemise.

      Samas Galkini kõrval istus higist läikiva kraega satris abikoolijuhataja Bassov, kes kõvasti nohisedes kirjutas üles küsitletavate laste nimed, nende sünniajad ja elukohad. See oli aeganõudev töö, lapsed seisid ja ootasid kannatlikult.

      Kui siis küsitluse järjekord ükskord Paulini jõudis, oli ta erutatud ja süda peksis tugevasti.

      „Mis su nimi on?” küsis Galkin Paulilt.

      „Paul Erikson.”

      „Ja isanimi?”

      „Tõnis.”

      „Kus isa tööl käib?”

      Sellele СКАЧАТЬ