Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Vanaema oli alati lootnud, et Hal sinna kolib, kuid ta tegi selgeks, et maja peab jääma kogu Chadwicki perekonna pelgupaigaks. Kui Maria taipas, et Halil pole vähimatki kavatsust oma vanaonu või ema – rääkimata Caroline’ist, kes oli pärast laste suureks kasvatamist vastutuse Kindluse majapidamise suuresti oma õlgadele võtnud – välja tõsta, oli tema meelepaha veelgi kasvanud. Tema ema Elaine oli õhutanud tütart Salisburysse kolima ja mahitanud suhte ülessoojenemist Maria isa noorema osaniku Adam Wishartiga. Nii oligi Hal veetnud kaks viimast aastat Salisbury ja Devonportis asuva baasi vahel sõites, püüdes aega õiglaselt jaotada ja näha oma kaht poissi nii palju kui võimalik, aga Maria oli tema pingutuste suhtes täiesti ükskõikseks jäänud.

      Hali ilme muutus süngeks. Ta teadis, et naisel on Wishartiga armulugu. Nüüd, kui Edward oli kenasti katedraalikoolis kohanenud, ja Jolyon ära New Forestis Herongate’i internaatkoolis, oli Marial ohtralt võimalusi oma ihasid rahuldada. Just naine oli teinud ettepaneku, et Jolyon võiks nädalalõpud ja koolivaheajad koos tädilaste Jamie ja Bessiga Kindluses veeta. Sellest ajast saati, kui nad kõik koos Herongate’is õppisid, tundus üsna loomulikuna, et Jo mõned koolivaheajad Devonis veedab, eriti kui laev mõne päeva sadamas seisis, nii et ta sai isaga kohtuda. Oli ju rumal tirida Hal Salisburysse ja väga sageli näis ette tulevat mõni takistus, miks Maria ise ei saanud Jolyonile järele minna. Hali suureks kergenduseks nautis Jo oma tädilaste seltskonda, nood olid aidanud tal ka uude kooli kenasti sisse elada. Pealegi oli Kindluses võrratult rohkem teha kui Salisbury maja väikeses müüriga ümbritsetud aias. Vanaema hellitas teda pööraselt, Caroline kandis hoolt praktiliste asjade eest ja Fliss viis kõik kolm last randa või nõmmedele.

      Fliss oli olnud Jo peaaegu valutu sisseelamise üks põhjus. Ta oli vältinud emarolli, jättes selle Prue’le ja Caroline’ile, ning oli püüdnud käituda rohkem vanema õena, mis andis Jo’le võimaluse avameelselt oma muredest rääkida ja tunda, et tal on sõber, keda saab usaldada. Kõik oligi suurepäraselt sujunud ja Jo oli õnnelikult kohanenud. Hali nägu lõi särama, kui ta meenutas õnnelikke aegu, mis nad viiekesi – tema, Fliss ja lapsed – olid nädalalõppudel ja koolivaheaegadel koos veetnud. Nende vahel oli valitsenud sügav vastastikune mõistmine, nagu see ühe õige suhte puhul peabki olema, et mõnikord pidi ta endale meelde tuletama, et nad ei ole Flissiga abielus, ja need kolm ei ole nende ühised lapsed. Ta rinnust pääses valla hääl, mis oli pooleldi ohe ja pooleldi oie. Võib-olla oligi kõige esmase ohumärgi sünnitanud „Flissi legend”. Sellest ajast alates, kui ta rumala peaga oli oma noorusaja kiindumusest Mariale rääkinud, oli too Flissi peljanud.

      Miks ma talle sellest rääkisin, mõtles Hal. Kas sellepärast, et ta oli nii armukade tüdruk ja ma tundsin, et õigem oleks teda ette hoiatada? Millised idioodid me küll noorena oleme. Aga ta oli nii kaunis, nii armastav…

      „Kes helistas?” Maria seisis ukselävel, kulmud küsivalt kõrgel.

      Hal silmitses naist mõtlikult. Too oli hiljuti kaalus alla võtnud ja tema paksud tumedad juuksed olid sätitud sametist juuksekummiga madalasse hobusesabasse. Tema kõva kraega triibuline särk oli torgatud pikka sirgesse teksaseelikusse ja ta kandis jalas madalaid nahkkingi. Kohe pärast Salisburysse kolimist oli üks sõber laenanud talle „ The Official Sloane Ranger Handbook’i” ja Maria elu oli päeva pealt muutunud. Tundus, nagu oleks ta äkki elus oma koha leidnud: olemasolev garderoob oli välja vahetatud Sloane’i stiili vastu ja üks selline jakk rippus praegugi tagaukse kõrval. Ta oli isegi nõudnud, et pereauto tuleb välja vahetada suure Volvo universaalauto vastu.

      „See on üsna mõttetu, kas pole?” oli Hal asjatult täheldanud, „me elame ju nüüd linnas ja meil ei ole ka koera,” aga Maria polnud sellest väljagi teinud. See, et Jolyoni tuli koos kohvri ja riidepakkidega kooli viia ja sealt tuua, oli ainus põhjendus, mida tal vaja oli. Hal oli tegelikult kartnud, et ta ostab äkki uue koera – muidugi musta retriiveri, et ikka täismõõtu välja anda –, kuid tema kartus oli osutunud asjatuks. Maria polnud veel valmis võtma üle Sloane’ile omast koerakarvadesse ja poristesse jalajälgedesse rahulikku suhtumist…

      Maria vaatas ikka veel talle üksisilmi otsa, kulm pisut kipras, mängides palvehelmestega – ema omadega –, mida ta nüüd alati kandis. Hal kogus end.

      „See oli Kit,” ütles ta. „Veidi endast väljas.”

      „Mis siis nüüd lahti?” nähvas Maria. „Sinu õde peaks kaaluma võimalust ükskord täiskasvanuks saada. Nad on Siniga nagu kaks teismelist. See pole enam naljakas, kui saad kakskümmend, rääkimata siis veel, kui oled nelikümmend.”

      „Võib-olla muudab täiskasvanuks abiellumine ja laste saamine.” lausus Hal kergelt. „Annab teatud vastutustunde, kas sa ei leia?”

      Naine põrnitses teda, kahtlustades, et Hal vihjab temale. „Kit ei tea selle sõna tähendust. Ja mis puutub Sinisse…”

      „Sini suhtes kaldun sinuga nõustuma,” ütles Hal. „Minu arvates ei saa ühtki naist – ega meest –, kes abielu lõhub, vastutustundlikuks pidada, kas pole?”

      Ta vaatas, kuidas naise põsed hakkasid punaseks värvuma ja tajus, kui väga ta ennast vihkab, mõeldes, kas ta suudab üldse kunagi nende suhteid taastada… juureldes samas, kas ta üldse tahakski seda proovida. Ta silme ette kerkis Jolyon ja kõrvus kõlas küsimus, millega poiss teda alati tervitas. Tere isa. Kas kõik on ikka korras? Nad mõlemad, nii Jo kui ta ise, teadsid, mida see küsimus tähendab. Üheksaselt oli Jo olnud juba piisavalt tark, et ohumärke lugeda – ja oli varmalt nõustunud kooli minema, otsekui tahtes õnnetust ära hoida –, ning Hal oli lubanud Jo’le, et kõik saab korda.

      „Kas hakkame Evensongi minema?” küsis mees püsti tõustes ja naisele naeratades. „Kas teen veidi teed? Ma usun, et Ed on näljane nagu alati?”

      Naine kõhkles, teades, et oli seekord kergelt pääsenud, ja kuigi ta oli valmis mehe pakkumisega nõustuma, ei tahtnud ta välja näidata ühtki taganemise märki.

      „Ma soovin, et sa ei kutsuks teda Ediks.” See oli juba ammune nurin. „Aga jah, võiksid asjad valmis panna küll. Ma tahaksin triikimise lõpetada.”

      Naine läks toast välja, jättes ta tundma end lööduna, põlates ennast – ja naist –, kuid kindlana selles, et hoiab oma abielu koos nii kaua, kui võimalik. Ta oli juba pooleldi lootnudki, et Maria ise teeb otsa lahti ning teatab talle, et jätab ta Wisharti pärast maha, aga ta hakkas taipama, et Liz Wishartil polnud mingit tahtmist oma abikaasat Mariale loovutada. Näis, et ka tema oli valmis vaikselt ootama ja mängu jälgima. Hal, kes oli sunnitud oma naise armukesega ka seltskondlikult lävima, oli juba aru saanud, et tegu polnud mehega, kes oleks valmis armastuse pärast ohvreid tooma. Salisbury oli väike koht ja ta pidi oma maine pärast muretsema. Maria isa jääb varsti pensionile ja arhitekti koht saab siis tema omaks. Oli selge, et tal polnud seni veel mingit tahtmist mõnd paati kõigutada. Ummik – just see sõna iseloomustas olukorda kõige paremini.

      Hal koristas laualt pühapäevased lehed ja läks Edwardit otsima, et välja uurida, mida too süüa tahab, ning lootes ka seltsi leida.

      Mutt, kes peaaegu inimtühjas messis televiisorit vaatas, leidis, et lähemal ajal peaks ta hakkama mõtlema abiellumisele. See mõte polnud midagi uut, kuid tavaliselt turgatas meeldiv kujutlus õnnelikust kodukoldest talle pähe just sellistel kõledatel ja üksildastel õhtupoolikutel. Sättinud end tugitoolis mugavalt sisse, rändas ta mõte eemale tavapärasest pühapäeva pärastlõunasest sõjafilmist ning ta lubas endal unistada kenast noorest naisest – vaoshoitult seksikast ja lõbusast, kuid praktilisest – ühe või kahe lapse seltsis, kes ehk juba kõndisid, kuid ei olnud kindlasti enam krimpsus nägudega virisevad imikud. Ta sulges silmad, et seda õnnelikku pereidülli ja oma rolli selles paremini ette kujutada. Ta nägi nüüd, et ta naine oli selgelt Meryl Streepi tüüpi, umbes selline nagu filmis „Minu Aafrika” – päevitunud СКАЧАТЬ