Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ varjanud seda enesekindluse taha, mille talle andis teadmine omaenese tähtsusest. Nüüd suutis ta seda mõista.

      Alateadlikult püüdsin ma sundida teda alistuma, mõtles ta. Ma tümitasin ta tundeid kõige sellega, mida olin saavutanud ja imelise eluga, mida oleksime võinud seal jagada. Ma uskusin kindlalt, et varem või hiljem annab ta järele ja tuleb minu juurde.

      Miles lükkas voodiriided eemale ja istus hetke haigutades voodiserval. Viiekümne viieselt polnud ta kaotanud kübetki oma laiaõlgsusest ja sitkusest, kuigi pruunidesse sassis juustesse oli juba omajagu halli tekkinud. Tema terav pilk ja võimukas olek lisasid ta välimusele nooruslikkust. Kumbki eelis ei mänginud praegu tema kasuks. Miles polnud mees, kes oleks raisanud aega juurdlemisele, kuidas oma välimust paremini ära kasutada. Kogu oma tahtekindlusega tegeles ta enda ees seisvate raskustega; tema mõte jooksis edasi-tagasi, analüüsides nõrkusi ja tugevusi, kujundades strateegiat. Ta teadis, et Flissi ei liigutaks miski muu peale mehe siira meelemuutuse ja olukorra ümberhindamise. Viimastel päevadel Londonis oli ta mõelnud pikalt ja põhjalikult, püüdnud olla enese vastu nii aus, kui vähegi sai, tõrjunud tõe nimel eemale eneseõigustuse ja enesehaletsuse. See oli olnud valulik ja alandav tegevus – ja tal oli veel pikk tee käia –, aga ta töötas selle kallal. Kaalul oli tema abielu ja Flissi šokeeriv vastus tema ultimaatumile oli raputanud ta välja aastatepikkusest enesega rahulolust.

      Miles tõusis püsti ja askeldas kohviaparaadi kallal, igatsedes taga vana head toateenindust ja uurides vastumeelsusega harilikke kooreasendajate pakikesi. Olgugi et ta jõi kohvi alati mustalt ja see oli lihtsalt harjumus, protest allakäinud taseme vastu, aga talle meeldis neid pakikesi näppida, enne kui lahustuva kohvi kotikese avas ja kohvipulbri tassi puistas. Oodates, kuni vesi kannus keema läheb, seisis ta akna all ja vaatas linna.

      Paatide ankrukohas oli parasjagu mõõn. Väikesed paadid puhkasid korratult pehmes kahvatus mudas, unustatud ja mahajäetud seniks, kuni vesi naaseb. Nende kohal müüril kohendas sulgi üks luik, kõrge rinnaga ja kohmakas, laiad viltused päntjalad sissepoole. Ka tema ootas elutähtsat tõusu. Poe uksel, kus korvidest rippusid alla erksavärvilised lilled, seisis kokkukäival redelil üks tüdruk ja kastis taimi pika tilaga kastekannust. Varsti lähevad kohalikud oma igapäevaseid toimetusi tegema: mööduvad ringiga kõnniteel kohmitsevatest turistidest; ruttavad mööda kitsastel keskaegsetel tänavatel jalutajatest. Ta nägi, kuidas tüdruk oma töö katki jättis, et sõpra tervitada, ja Miles tajus ehmatusega, et ka teda võidaks vabalt turistiks pidada, ning oli üllatunud sügavast ja ootamatust vajadusest tunda end siin omainimesena, kuuluda sellesse linna, kus temagi juured peitusid. Ähmaselt hakkas ta ka mõistma Flissi sidet Kindlusega, naise kiindumust sellesse väiksesse Devoni nurgakesse ja tundis, kuidas järjekordne valulik alanduslaine ta enda alla matab.

      Vesi kannus ta selja taga oli keema läinud ja ta tegi endale kohvi, minnes sellega akna alla tagasi, vaatama, kuidas linn tema ees ellu ärkab. Äkitselt tundis ta, et tahab seal olla, jalutada kaldapealsel, tunda sooja tuult nägu paitamas. Öökapilt asjade vahelt kella võttes nägi ta, et jõuab veel enne hommikusööki väikese jalutuskäigu teha. Kuuma musta kohvi lonksude vahel tiris ta kapist ja väikesest kohvrist välja oma riided, viskas need voodile, heitis veel viimase pilgu jõele, pani tühja tassi kandikule ja läks duši alla.

      Baar oli tühi, kui Fliss ukse avas ja sisse vaatas. Teda üllatas ja ärritas, kui ta tundis oma kätt ukselingil kergelt värisemas, ning seisatas hetke vaikselt, närviliselt neelatades. Oli vaikne tund hiliste lõunatajate ja nende vahel, kes tulevad teed jooma, ning valitses rammetu leitsak, otsekui oleksid kõik teenindajad kuhugi mujale läinud ja hotelli ajutiselt maha jätnud. Kui ta silmad pärast eredat päiksevalgust ehmatava hämarusega harjuma hakkasid, märkas ta, et baari kaugemas nurgas kohvimasina juures asjatas siiski keegi. Ta kõhkles, tahtmata küsida, kas talle pole mõnd sõnumit jäetud. Talle polnud pähegi tulnud, et Miles pole enne teda kohal, ja ta hakkas kohe kahtlustama, et vaatamata mehe lepitavatele sõnadele, oli tegemist vaid järjekordse mängulahinguga. Võib-olla lootis mees, et naine on siis sunnitud tulema üles tema tuppa.

      Järsult ümber pöörates tiris ta ukse lahti ja põrkas lahkumisrutus kokku Milesiga, kes parasjagu baari sööstis.

      „Anna andeks,” hingeldas mees. „Mul on tõesti kahju. Sattusin kokku Jeff Burnsiga. Polnud aimugi, et ta käib nüüd kolledžis ning ma ei saanud tulema.” Ta piidles naise ilmet ja lugedes seda õigesti, juhatas naise kiiresti baari tagasi, kartes, et too võib muidu lahkuda ja kaduda. „Palun. Ära ole pahane. Ma läksin välja vaid sellepärast, et kelner tahtis koristada, ja sattusin otse Jeffi peale. Ta muudkui lobises. Ma juba mõtlesin, et pean ta uimaseks lööma, et minema saada. Vana merekaru õpib nüüd kaugõppes ja ehk saab veel ka mõned uued trikid selgeks.”

      Mees näis olevat nii ärevil, üldse mitte enda moodi, et naine oli sunnitud peaaegu vastu tahtmist naerma. Mehe kergendustunne oli ilmne ning ta naeris koos temaga, ikka veel tal käest hoides ja endale lähemale tõmmates. Hämmeldusest pööras Fliss pilgu kõrvale mehe veidralt hella ja kartliku ilme eest, ning mees laskis ta kiiresti lahti, heites pilgu enda ümber.

      „Sel kellajal on siin vaikne nagu surnuaias,” ütles ta naisele. „Sellepärast ma seda kohta pakkusingi. Ma tundsin, et peame kohtuma neutraalsel pinnal. Soovid teed?”

      „Jah.” Fliss kohmitses oma kotisangaga, tahtmata Milesile otsa vaadata. „Jah, palun.”

      „Ma ei tunne seda asja siin,” mees kõlistas püksitaskus münte ja vaatas baari poole. „Võib-olla küpsist? Kreemikooki?”

      „Ei.” Naine raputas kiiresti pead. „Ei, tänan. Teest piisab täiesti.”

      Mees kõndis eemale baarileti juurde ja Fliss vaatas ringi, püüdes otsustada, milline laud pakub kõige rohkem privaatsust. Ta võttis istet akna all, jälgides seni möödujaid, kuni Miles tagasi tuli ja tema vastu istus.

      „Niisiis…”

      Taas tundis ta mehe uuriva pilgu all piinlikkust, kuid seekord vastas sellele julgelt, üks kulm veidi kerkinud.

      „Aitäh, et tulid, Fliss. Nii hea on sind jälle näha.”

      Flissi peas ringlesid igasugused lõpetatud ja lõpetamata laused, kuid viimaks valis ta otsese lähenemise.

      „Ma ei tea päris täpselt, milles asi on.” Ta püüdis säilitada kerget, sõbralikku tooni. „Aga võta teadmiseks, et ma pole meelt muutnud.”

      „Ma ei arvagi, et oled. Ma ei näe ka põhjust, miks sa seda tegema oleksid pidanud, aga ma tahtsin sinuga rääkida. Öelda sulle, et pärast meie viimast kohtumist olen ma palju mõelnud.”

      Fliss ootas, tahtmata omalt poolt midagi öelda, nõjatudes polsterdatud tooli seljatoele. Mõtteid kogudes kortsutas mees kulmu ja naine tundis tema vastu hetkelist kaastunnet.

      „Asi on selles,” ütles Miles teda mureliku ärevusega vaadates, „et ma saan aru, et olen pikki aastaid üsna karmikäeline olnud.”

      Fliss puhkes naerma, spontaanselt ja siiralt, ning mees naeratas teda vaadates.

      „Oh, Miles,” ütles ta pead vangutades, „ausalt öeldes…”

      „Ma tean.” Mees oli valmis enda üle muigama. „See on üsna palju aega võtnud, mis? Aga ma ei saa suurt muud teha, kui vaid vabandust paluda. Ei, ei,” tõlgendas ta õigesti naise põgusat kulmukortsutust. „Ma tean, et see pole kaugeltki nii lihtne. See on alles algus. Kui sa Londonis „ei” ütlesid, taipasin ma, et ma pole tegelikult kunagi uskunud seda, et sa tõepoolest võiksid minu juurest ära minna. Sügaval oma hinges mitte. Oma ülbuses uskusin ma, et sa tuled minu juurde tagasi. Need kaks aastat seal on olnud kummalised, uue ameti õppimine ja enda maksma panemine. See polnudki väga СКАЧАТЬ