Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aega, mil olime äsja abiellunud. Ta oli nii palju vanem, oli nii kerge kõik tema õlule lükata, ja ta ihkas meeleheitlikult, et meil suurepäraselt läheks. Aga siis tulid kaksikud ja ta tõmbus kuidagi tagasi… Saad aru,” ta pidas vahet, „ see on tohutu võimu tunnetamine, kui oled väga noor ja üks vanem edukas mees on sinusse armunud.”

      Theot tundis tõelist hirmuvälgatust. Mõte võimust oli teda alati kohutanud, ta oli näinud selle salakavalat mõju.

      „Aga sina ei kasutanud oma võimu?” küsis ta kähku. „Või kasutasid?”

      Fliss vaagis küsimust, mõeldes põhjalikult järele.

      „Ka temal oli võimu,” lausus ta viimaks. „Ta oli otsusekindel ja tahtejõuline ning talle oli tähtis karjäär. Ma arvan, et tema võim kaalus minu oma isegi üle. Ta oli tugevam. Mäletad, kuidas ta plaanis Hong Kongi tööle minekut ja keeldus sellest minu pärast loobumast.”

      „Aga nüüd?”

      „Nüüd,” vastas Fliss aegamisi. „Mina ei ole enam noor. Ma ei ole enam sellepärast tänulik, et ta mind armastab. Ma tean, et suudan olla üksinda, kui vaja.” Ta kompas teed edasi, üritas oma tundeid analüüsida. „Nüüd on ta valmis tooma tohutuid ohvreid. Tõtt öelda olen ma üsna mõjutatud… Ta tahab nii väga otsast alustada ja see on kohutavalt liigutav ja… noh, ta on mu abikaasa,” lõpetas ta kuidagi kohmakalt.

      „Ja mõte olla tugevam pool on ahvatlev?”

      Fliss hakkas mängima ühe väikese Staffordshire’i kujukesega, seljaga pooleldi tema poole, aga Theo võis suurest kuldsest kammkarpidega ääristatud peeglist näha tema langetatud nägu.

      „Mitte päris nii,” pomises naine. „Ta oli nii kamandav. Ma ei tohtinud kunagi midagi teada ja ta arvas alati, et tema teab kõike paremini, kuna ta on vanem. Enam ma seda ei tunne. Aga sul on õigus, see on teistsugune võim. Jõudude tasakaal on muutunud.”

      „Aga mitte võrdsustunud?” küsis Theo teravalt.

      Naine pööras portselankujukest sõrmede vahel. Oli tõsi, et ta koges imelist võimutunnet. Miles kohtles teda lugupidavalt; austus rääkis mehe armastusest, ning see oli uus ja joovastav kogemus. Ta tundis mehe vastu suurt kiindumust, kuid tema tõeline armastus ja hingelähedus kuulusid endiselt Halile. See polnud kunagi muutunud. Kuid Hal oli nüüd Maria oma ning ta ei jätaks teda kunagi, sest poisid vajasid nende abielu turvalisust. Samal ajal oli Miles valmis tegema kõik, mida suudab, et nende suhtes uut lehekülge pöörata ja tema andis mehele lootust, ise samal ajal oma uut seisundit nautides.

      „Ei,” vastas ta. „Ei ole võrdsustunud. Kas sel on tähtsust?”

      Theo jäi sellise naiivse küsimuse peale vait. Kas oli võimalik, et Fliss ei suutnud selles ohtu näha?

      „Miles abiellus sinuga sellepärast, et ta armastas sind,” ütles ta. „Ta armastas sind ja tahtis sind ning oli valmis ootama ja lootma. Sina abiellusid temaga teistsugusel põhjusel –”

      „Sa arvad, et ma poleks pidanud temaga abielluma,” segas Fliss vahele. „Sa ütlesid seda ka tollal?”

      „Ma pean silmas, et sul poleks vaja olnud temaga abielluda,” parandas Theo õrnalt. „Sa kasutasid tema tugevust ja armastust, et see aitaks sul üle saada raskest ajast, mil Hal Mariaga kihlus, – kuigi sa keeldusid seda tol ajal tunnistamast. Ma uskusin, et sul on piisavalt jõudu, et üksinda toime tulla. Sind võlus tema tugevus ja sa olid tema armastusest meelitatud ja sa olid liiga noor ja haavunud, et ise oma valust üle saada. Mulle meeldib Miles väga, aga see, kuidas ta oma võimu kasutas, hävitas peaaegu teie abielu. Mulle ei meeldiks näha seda uuesti juhtumas.”

      „Kas sa tahad öelda, et seekord võiksin ma oma võimu kasutada?”

      „Ta annab relvad sinu kätte. Ta näitab sulle, et vajab sind. Vajab sind nii väga, et on valmis Inglismaale tagasi tulema. Ta palub vaid, et sa oleksid tema naine sinu oma tingimustel. Sina palusid temalt puhkeaega, mis annaks teile mõlemale võimaluse oma tõelistes tunnetes selgusele jõuda. Näib, et Miles on enda omades selgusele jõudnud, ning valmis vastavalt tegutsema, kuid seda tehes annab ta võimu sulle.”

      „See kõlab nii, nagu sinu arvates ei peaks ma Milesi lepitust vastu võtma.” Fliss vaatas nüüd teda, kulmud kaitsvalt kipras. „Mina arvasin, et see meeldiks sulle.”

      Theo sulges silmad ja oma kimbatustunnet eirates palus jumalalt juhendust.

      „Ma tahan, et sa õigesti aru saaksid. Ma ei taha, et sa otsast alustaksid sellepärast, et Hal ei ole kättesaadav, või sellepärast, et sulle uut põnevat võimupositsiooni pakutakse. Ma tahan seda vaid siis, kui see on nii sinu kui Milesi jaoks õige otsus, sest teie vastastikune armastus on piisavalt suur, et teineteist õnnelikuks teha. Mitte aga siis, kui sa tunned, et väärid tema armastust nagu mingit õigust või autasu selle eest, et soostusid armulikult tema juurde tagasi minema. Iga armastus, välja arvatud üksnes armastus jumala vastu, on ohtlik. Ma ei taha, et sa laseksid end sellest segadusse ajada.”

      Järgnes pikk vaikus, nii pikk, et Theo hakkas juba mõttes juurdlema selle üle, kas ta õpib kunagi mitte sekkuma asjadesse, mida tal pole lootustki mõista. Mida teadis tema naise ja mehe vahelisest armastusest või abielu karidest? Aga siin ta nüüd oli, nõu andmas…

      „Ma ei armasta Milesi,” ütles Fliss tasakesi. „Ma pole teda kunagi armastanud. Mitte nii nagu Hali. Oh, ma olen püüdnud lakata Hali armastamast, ausõna olen, kuid sellest ei ole midagi välja tulnud. Need viimased kaks aastat tema läheduses on olnud nii imelised ja kohutavad. Me mõlemad teame, et see on lootusetu, kuid mida ma teha saan? Ma tean, et Hal kavatseb oma abielu hoida, aga mina ei suuda ikkagi leppida mõttega elust Hong Kongis koos Milesiga. Ma olin just otsustanud, et minu esmane vastus tema ultimaatumile jääb kehtima, kui ta Dartmouthi ilmus, ja kõik muutus. Ta on valmis maad ja taevast liigutama, kui vaja, ja mina olen tagasi lõhkise küna juures: kas mul on üldse õigus „ei” öelda? Kas paremuselt teisest üldse kunagi piisab? Prue arvab, et peaks, kui sellesse on segatud lapsed, aga Prue on jällegi närvis mõttest, et ma vaba olen. See võib ju Hali abielu ohtu seada.” Ta naeratas rõõmutult. „Ma ei ole ju selline idioot, et ma aru ei saaks, mis tema erilise lahkuse taga peitub. Ta poputab mind selle ohvri tarvis.”

      „Mu kulla Fliss.” Theo tõusis püsti ja läks tema juurde, võttes ta külmad käed enda omadesse. „Anna mulle andeks.”

      „Ei, sul on õigus.” Ta naeris põgusalt. „Ma pidin neid sõnu kuulma. See on tõsi, ma olen oma võimuhetke nautinud, aga nüüd näen ma ohtu. Pole mõtet seda kõike uuesti läbi teha vaid selleks, et kõik teist korda õmblustest lahti käriseks.” Ta vastas Theo käepigistusele ja lastes käest lahti, läks akna juurde. „Nii et mida ma peaksin tegema?”

      „Oled sa ikka kindel, et sa Milesi ei armasta?” küsis Theo arglikult.

      „Ma ei ole milleski kindel.” Tujukalt põrnitses ta väljas voogavat udu. „Ma ei armasta Milesi niimoodi, nagu ma armastan Hali, kuid on ju olemas erinevaid armastamise viise, kas pole? Küsimuses seisneb selles: kas me suudame koos õnnelikud olla? Kui me usume, et see on võimalik, siis minu meelest peaksime proovima. Lahutus on tänapäeval nii lihtne, see on peaaegu moes, aga mina jälle pole kunagi suurt moodi taga ajanud. Kuid ma ei taha ka end ohvriks tuua.”

      „Minu arvates me juba jõudsime järeldusele, et märterlus viib tavaliselt rahulolematuse ja enesehaletsuseni. Mis puutub lahutusse…”

      Fliss pööras näo taas toa poole. „Kuidas ma saaksin temast lahutada?” küsis ta peaaegu meeleheitlikult. СКАЧАТЬ