Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et aegamisi kadus väike seltskond fookusest ja ta jäi tukastama. See, mis teda äratas, oli üks laul, tuttav laul, mis kutsus temas esile kauge ebamäärase hirmu.

      Mul oli lehm ja see lehm meeldis mulle,

      Ma söötsin lehma puu all.

      Lehm teeb muu-muu.

      Kass teeb mjäu-mjäu…

      Lapsed laulsid kõlava reipa häälega, aga oht tuli lähemale, ja ta teadis, et peab teisi hoiatama ohu eest, mis hiilis puude all ja roomas kõrges rohus. Kostusid teistsugused helid, mis summutasid laste kõlava laulu, kajades ta kõrvus.

      …Nad varjasid end puude vahel, lihtsalt ootasid, liikumatud ja tumedad nagu varjud… Kõik kohad olid verd täis… nad peksid ja raiusid nad tükkideks. Poisi särk oli verest läbi imbunud…”

      Mutt püüdis üles ärgata, teha end kuuldavaks üle ikka veel laulvate, kohutavat ohtu mitteaimavate laste.

      Mul oli hobune, see hobu meeldis mulle,

      Ma söötsin hobu puu all.

      Hobune tegi hii-haa-hii-haa

      Lehm tegi ammuu- ammuu

      Hingeldades ja üleni hirmuhigiga kaetud, püüdis Mutt tõusta, teades, et peab nad päästma, teades, et ta ei suuda.

      „Neil olid matšeeted, kirved, kaikad… Nad olid ta pea sodiks löönud ja selle peaaegu otsast rebinud…

      Ta nägi päikesekiiri teralt vastu helkimas, verd murul ja viimase, meeleheitliku pingutusega ta karjatas.

      „Kas teiega on kõik korras, sir?”

      Üks kajutiteenijatest seisis ta kõrval ja vaatas teda murelikult. Muti kurk oli kuiv ja ta neelatas, vaadates enda ümber, nägi ta messi lohutavat tühjust ja must-valget filmi ikka veel ekraanil virvendamas. Ta hingas sügavalt sisse, süda ikka veel rinnus pekslemas.

      „Andestust, vanem. Jäin vist tukastama. Nägin kuradima kohutavat õudusunenägu.”

      „Pole mingi ime, sir, kui te sellist jama vaatate. Noël Cowardi seljas

      Tema Majesteedi laevastiku mereväemundri nägemisest tuleb kõigile luupainaja peale. Lasta ta paari tuhande meremehe hulka lahti ja anda siis sellele nimi „Seal, kus me teenime…”

      Mutt teadis, et mees andis talle enda kogumiseks võimaluse ning oli tänulik. Ta naeratas vabandavalt ja noogutas vastuseks välja ütlemata küsimusele.

      „Kõik on hästi. Ehk tooksite ühe tassi teed…?”

      „Oh, ma arvan, et meil on siin midagi paremat, sir. Hakkasin just baari lahti tegema. Kas viski ingverijoogiga sobiks?”

      „Suurepäraselt. Aitäh, vanem.”

      Ta istus üsna vagusi, püüdes jõuga alla suruda võikaid mälestusi oma vanemate ja vanema venna mõrvast, aeglaselt enesevalitsemist tagasi saades. Ei. Kenad naised ja lapsed polnud tema jaoks, veel mitte, võibolla mitte kunagi. Mitte senikaua, kuni õudusunenäod ja halvav hirm võivad teda nii ootamatult tabada… Surm, mis lööb välguna sisse keset heledat päeva.

      „Siin see ongi, sir. Aitab unustada.”

      Ta rüüpas brändit ja kuiva ingverijooki, kuulates, kuidas kajutiteenija tema taga ringi kõnnib ja tundis end kindlamalt. Kohe helistab ta Susannale, oma lapsepõlveseltsilisele, oma armastatud nooremale õele ja ajab veidi temaga juttu; küsib väikese Fredi ja Podgeri kohta ja uurib, kuidas Kindluses ka läheb. Susanna ajab ta kindlasti naerma. Muidugi hakkab ka laps igal hetkel sündima.

      …Ta pidi end jõuga istuma sundima, takistama end püsti hüppamast ja telefoni haaramast, et välja uurida, kas kõik need, keda ta armastab, on ikka elus ja terved. Ta käsi klammerdus klaasi külge, püüdes meelde tuletada, kas tema viimasest atakist on möödunud… kui palju… aasta? Või poolteist aastat? Ta oli sellest paranemas. Ühel päeval saab ta sellest täielikult üle.

      Neelanud alla oma viimase bränditilga, tõusis Mutt püsti, asetas tühja klaasi baariletile ja kajutiteenijale noogutades läks oma kajutisse.

      Seitsmes peatükk

      Veidi eemal prantsuse akendest, elumajaks ehitatud küüni läänepoolses otsas, istus Gus Mallory ja luges Dartingtoni Lauluseltsi mõne päeva pärast toimuvaks esimeseks kooriprooviks Mozarti „Reekviemi” partituuri. Suvepäevadel, kui päike hakkas loojuma ja kumeralt terendavad nõmmeveerud näisid lähemale liikuvat, tungides väreleva pärastlõunakuumuse sinakas vines särava taeva taustalt selgelt esile, tundis ta alati, et teda lausa tõmbab see paik. Ikka ja jälle pöördusid ta silmad partituurilehelt ning ta jäi jälgima lopsakal murukamaral vastset pöögipuuhekki, mille tagant tõusid hoolitsetud põllud üles nõmme jalamile. Kuue aasta jooksul, mil nad Susannaga siin elanud olid, oli ta silm juba harjunud maastiku reljeefi ja kontuuridega, nii et nüüd oskas ta otsekohe märgata iga väiksematki muutust, olgu see nii tilluke kui tahes. Üks mööda kauget põldu liikuv tume kogu võis olla mõni rebane või koer; küürutõmbunud kuju talviselt raagus puuokste vahel oli arvatavasti hiireviu, kes külmunud vagude vahelt toitu leida lootis; ta rõõmustas kui lehmad, kes olid pärast pikka morni talvekuist vangistust lopsakale rohetavale põllule välja lastud, peadpööritavast vabadustundest tagant üles lõid; ta ootas kärsitusega esimesi kevadisi lumivalge kasukaga lambatalli uttede kannul ebakindlalt kepslemas, õhk kajamas nende peenikesest kaeblikust määgimisest. Maastik oli talle niisama tuttav nagu elutuba ta selja taga, ja sama kallis.

      Kui kõvasti olid nad Susannaga siin vaeva näinud, esmalt küüni enda kallal ja siis aias, et kõik oma plaanid edukalt ellu viia. Gus ohkas kergendunult, lausudes kohe ka kiire tänupalve. Alates esimestest päevadest oma Totnesis graafikastuudio kohal asuvas väikeses korteris kuni tänaseni, mil nende kolmas laps pidi iga hetk sündima, olid nad mõlemad Susannaga tundnud sügavat sisemist rahulolu, mis tabab vaid neid, kes elavad teineteisega täielikus harmoonias. Nende külalislahke, väärikas ja sõbralik kodu oli avatud kõigile sõpradele ja pakkus turvalisust nende lastele. Ei tema ega Susanna polnud lasknud end vaevata hirmudest, mis tabab liiga suure fantaasialennuga inimesi, ega nõrgestanud neid ka ebakindluse paine. Susanna ei sattunud paanikasse, kui nende väike äri elas üle tavapäraseid tagasilööke – nagu kassakäive vähenemine või ajutine klientidekaotus – ning ka Gus jäi rahulikuks, kui Susannat haaras äkiline paanika oma sugulaste pärast. Naine oli hakanud juba vanaema surmast üle saama, ja kuigi ta temast ikka veel suurt puudust tundis, teadis Gus, et ta tõeliseks mureks oli vend Mutt.

      Partituurileht lendles aiatooli alla kiviplaadile ja Gus kummardus, et seda kätte saada. Temagi muretses Muti pärast, tajudes seda sünget allhoovust, mis voolas sügaval Chadwickide välise sarmi ja andekuse taga. Oli selge, et noores eas läbi elatud tragöödia oli Mutti palju sügavamalt mõjutanud kui tema kaht õde, kuigi viimasel paaril aastal näis ta olevat saavutanud suurema sisemise rahu. Oli kahju, et Mutt polnud Janiesse armunud. Tolle muretu loomus, mis paljuski sarnanes Susanna omaga, oleks võinud suurel määral Muti haavu ravida ning takistanud tema äkilisi langemisi „musta koera” kätte, nagu Susanna seda nimetas. Salamisi imetles Gus Muti vaprust. Selle avalikuks tuleku oht Kuninglikus Mereväes pidi nõudma raudset enesevalitsemist.

      Gus mõtles: Häda on selles, et kui tundeid vaka all hoida, pääsevad need varem või hiljem mingis olukorras valla.

      Tal oli selle kohta oma teooria: kui selliseid tundeid nagu viha, hirmu, armukadedust, pahameelt väga kramplikult alla suruda, vallanduvad need lõpuks mingi kohutava haiguse näol. Ta uskus, et see, mida inimene hinges maha surub, väljendub füüsilistes hädades, СКАЧАТЬ