Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõistan.” Kelner jõudis teekandikuga kohale ja Miles vajus tooli seljatoele, oodates, kuni nad jälle kahekesi jäävad. „Sul on täiesti õigus.” Kui kelner lahkus ja Fliss teekannuga askeldama hakkas, kummardus mees innukalt tema poole. „Milline oleks sinu vastus siis, kui see nii oleks olnud?”

      Fliss vaatas teda, segaduses, käed endiselt teetassi hoidmas. „Mida sa sellega silmas pead?”

      Mees kehitas õlgu. „Seda peangi. Kui see oleks olnud mereväega seotud töö ja ma oleksin koju tulnud, mida sa siis oleksid sellest arvanud?”

      Segaduses, kartes mingit lõksu, kortsutas naine kannatamatult kulmu. „Aga see ei ole ju nii. Mis mõtet on arutada hüpoteetilisi olukordi?”

      „Ma püüan välja selgitada, kas see on Hong Kong, mille vastu sa antipaatiat tunned, või olen see mina? Saad aru?”

      „Ilmselt küll.” Fliss hakkas teed kallama, „Kuid sel ei ole ju ikkagi tähtsust, kas pole?”

      „Võib-olla on.”

      Milesile teed ulatades surus Fliss hirmuvärina maha. „Kuidas nii?”

      Mees laskis mitu suhkrutükki valgesse portselantassi ja hakkas aeglaselt teed segama, silmad keerleval vedelikul.

      „Kas sa mäletad seda päeva, kui sa helistasid mulle Gloucestershire’i koolist, kus õpetasid? Sa tundsid end üksikuna. Mäletad? Ma sõitsin kohale ja tõin su siia ja me veetsime koos imelise nädalavahetuse…”

      „Ära hakka peale, Miles,” ütles naine vihaselt. Selg sirge, nõjatus ta tooliseljale. „See ei ole aus. Sa ei tohi mind sentimentaalsete mälestustega mõjutada. Loevad teod. Vabandused ja lubadused ei tähenda midagi, kui neile ei järgne teod. Oh, ma tean, et see kõlab vanamoodsalt, on ju nii? Sobiksid rohkem minu Victoria-aegsele vanaemale? Võib-olla küll, kuid just nii ma tunnen…”

      „Palun.” Mees raputas pead, püüdes taas naise tähelepanu võita. „Oota üks hetk. Ma ei püüa sulle mesijuttu ajada. Ma lihtsalt tahan, et me näeksime tervikpilti. Juba päris algusest peale olen ma tahtnud sind kaitsta – ja mis võiks tänapäeval veel viktoriaanlikum olla? – ja sina näisid seda mõistvat. Ei, oota, ma ei kavatse oma tegusid õigustada, lihtsalt püüan välja selgitada, kust hakkas kõik valesti minema, ning ma mõistan, et ma ei jätnud sulle mingit arenguruumi. Ma ei pööranud tähelepanu kaksikutele, sest nad tulid meie vahele, ja mõistsin, et ma lihtsalt ootan aega, mil mina oma koha jälle tagasi saaksin. Ma ütlesin sulle eile õhtul telefonis, et olen kohutavalt palju mõelnud, Fliss, enne ma seda ei teinud. Ma lihtsalt loodan, et veel ei ole liiga hilja.”

      Naine vaatas teda, püüdes mõistatada, kuhu mees tüürib, keeldudes end mõjutada laskmast.

      „Ja millisele järeldusele sa jõudsid?” küsis ta lõpuks, põlates end sellise jäikuse eest, kartes, et kohe hakkab ta mehe ees tundma seda alailma kummitavat süümepiina.

      Miles ohkas, naeratas talle ja puudutas sõrmedega tema kätt.

      „Sul oli õigus mulle ette heita, et ma sind ei armasta,” ütles ta õrnalt. „Ma tahtsin minna Hong Kongi ja seda tehes riskisin ma meie abieluga. On võimatu loota, et sa mõistaksid, mida ma tundsin. Ma oletan, et pärast kõiki neid mereväeaastaid ma lihtsalt ootasin, et sa pakid asjad ja järgned mulle, mis siis, et tegu polnud mereväega. Selles suhtes oli sul täielik õigus. Kui abiellud meremehega, siis tuleb olla valmis segadusteks ja lahusolekuteks, aga ma poleks pidanud minema Hong Kongi. Mul oli valikuid ja ma valisin sinu asemel Hong Kongi, ainult et ma ei mõistnud seda tookord, ega mõista ka praegu niiviisi. Ma armastasin sind, kuid mitte piisavalt, et kõik oma plaanid ning uus ja põnev karjäärivõimalus üle parda heita. Ma vist lihtsalt tõesti ei uskunud, et sa võiksid mu maha jätta.” Ta kehitas õlgu. „Ma ei ole ülbe lurjus, Fliss, aga sa ju teadsid seda isegi, eks ole?”

      Järgnes vaikus, kuni Fliss süles rusikasse surutud käed lõdvaks lasi ja pingest pisut vabanes.

      „Jah,” vastas ta, „ma teadsin seda. „Aga alguses ma vajasingi seda. Ei ole sinu süü, et ma suureks kasvasin:”

      Mees lasi kuuldavale tohutu kergendusohke.

      „Ole sa tänatud,” lausus ta. „Ma magasin kõik ohumärgid maha, mõistad, tegin prohmakaid edasi, va kehkenpüks, ja siin ma nüüd olen ristteel, ning igale poole, kuhu vaatan, oleks nagu kirjutatud „Tupik.”

      „Oh, Miles,” naises võitlesid haletsus ja ärritus, „püüa mõista, et mina ei saa tagasi minna. Ma ei saa sinna midagi parata, et suureks kasvasin. Isegi kui ma tahaksin, ja ma ei taha, ei saa ma minna tagasi sinna, kus me olime kuueteist aasta eest.”

      „Ma ei palugi sul seda teha,” lausus mees kiiresti. „Ma lihtsalt palun sul veel mitte loobuda. Ma olen asjad läbi mõelnud. Oletame, et ma lasen oma lepingu üle vaadata ja tulen koju? Ma ilmselt saaksin lasta end Londoni kontorisse üle tuua. Oletame, et ma saaksin seda, mis siis?”

      Naine põrnitses meest, liiga jahmunud, et rääkida. Miles naeratas tahtmatult tema nägu nähes ja hammustas huulde. Vaikus venis valulikult pikaks.

      „Hästi,” lausus mees viimaks, püüdes lõbusana näida, „see vist lõi sind küll tummaks. Vähemalt luba mulle, et sa selle üle järele mõtled. Palun?”

      „Kas sa räägid tõsiselt?”

      „Täiesti tõsiselt. Ma armastan sind, Fliss. Minu ultimaatum oli suures osas õhumull. Järjekordne katse sundida sind minu juurde tagasi tulema. Diana ei tähenda mulle midagi. See oli juhm katse sind armukadedaks muuta, aga isegi see mul ei õnnestunud, mis. Sa lihtsalt põlastasid mind selle pärast ja õigusega. Palun mõtle selle üle. See võib tähendada veel mõnd lahusoldud aastat, aga sa võiksid ehk aeg-ajalt seal käia ja siis võime mõelda, mida edasi teha. Ma võiksin käia nädalavahetustel Londonist siin, kui sa tahad Devonisse jääda, ja sina saaksid tulla Londonisse teatrisse ja mujale…”

      Mees jäi vait, rüübates leiget teed, tundes end äkitselt õhust tühjaks lastuna, energiast lagedana. Naine tundis sooja kiindumuspuhangut mehe vastu, suurt soovi talle meele järele olla, kuid surus selle maha. Ta pidi veenduma, et mees on täiesti siiras, et see polnud lihtsalt tühi jutt, mis ei lõpe muuga, kui vaid tema tagasisurumisega alluva rolli.

      „Muidugi mõtlen ma selle peale,” alustas ta ettevaatlikult – ja mees vaatas teda sellise rõõmu ja tänulikkusega, et naine jäi hetkega vait.

      „Tänu taevale,” ütles ta, „Ole sa tänatud, mu kallis tüdruk. Mina omalt poolt uurin, mida annab teha. Oh, Fliss…”

      Ta laskis mehel oma käe võtta ja seda põse vastas hoida, kuid kogu aeg nööris teda hirm, ning ta mõtted uitasid ärevalt ringi. Seda nähes tõmbus mees pisut tagasi ja laskis naisel lahkuda, lubades talle mitte survet avaldada, nõustudes, et too vajab asja kaalumiseks rohkem aega. Tagasi oma toas ruttas ta kohe akna juurde, vaadates, kuidas sihvakas sale kuju üle tänava tõtates Mayor’s Avenuele kaob. Pisaraid alla neelates surus ta otsaesise vastu külma klaasi ning põrnitses allpool avanevat vaatepilti. Oli alanud tõus ja taas elu sisse saanud paadid kiikusid tasaselt ankrus, graatsiliseks muutunud luik väärikalt nende keskel liuglemas.

      Viies peatükk

      Oma pesas Hampsteadi maja ülakorrusel valmistas Clarence Prior hommikusööki. See maja South Hill Parkis oli juba mitu sugupõlve tema perekonnale kuulunud ja seda kasutasid peatuspaigana need pereliikmed, kellel oli vaja Londonist läbi sõita, või siia hambaarstile СКАЧАТЬ