Название: Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa
Автор: Marcia Willett
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789985330159
isbn:
Kit muutus veidi rõõmsamaks. „Kas sa tõesti arvad, et Margaret sellega nõustub?”
„Alguses muidugi mitte,” vastas Clarrie pisut tõredalt. Need kolm olid nagu lapsed, nõu nad kuulda ei võtnud ja nüüd usuvad, et kõik saab korda vaid võlukepikese viibutamisega. „Esmalt tahab Margaret teha nii palju tüli, kui vähegi võimalik. Pole midagi hullemat kui hüljatud naise viha ja muu selline. Tõenäoliselt helistab ta isegi Briti muuseumisse ja õiendab temaga karmilt arveid. Teeb kõik, et Sini elu põrguks muuta.”
„Seda ta küll ei tee?” Kit vahtis teda murelikult. „Oh, kindlasti mitte.”
Clarrie riibus praeleivatükikestega närviliselt taldrikut. „Püüame tõele silma vaadata, eks? Sa oled Memsahibi nüüd juba mitu aastat tundnud, mis? Üheksa, kas pole? Oled kuulnud lugusid, oled näinud, kuidas ta Andrew’ga käitub? Kas sa tõesti usud, et ta kõike seda rahulikult võtab? Tõmbub tagasi Wiltshire’isse ja nõustub Andrew tingimustega võitluseta? Sa kuulsid ju, kuidas ta eile Sini peale karjus. Ta on ilmselt juba otsustanud, mida edasi teha, kuid esmalt tahab ta Sini ihust seda naela liha kätte saada. Andrew ei tohi liiga kergelt alla anda. Väga hea advokaadiga tuleb ta sellest loost enam-vähem tervena välja, kuid ta peab lahinguks valmis olema. Ta on harjunud, et Memsahib alati oma tahtmise läbi surub, mõistad? Ta on hakanud seda loomulikuks pidama. Meie kohus on tal ses suhtes silmad avada.”
„Oh, Clarrie, sina oskad alati trööstida.” Kit rüüpas kohvi, tundes nagu ikka kergendust, mida koguka Clarrie kohalolek alati pakkus. „Vaene Sin oli täitsa rööpast väljas. Ma pole teda kunagi nii suures masenduses näinud.”
„Memsahib oli ka tõeliselt heas vormis,” möönis Clarrie mõtlikult taldrikut kõrvale lükates ja kätt piibu järele sirutades. „Kuulsin teda siia üleski. Tead, mul oli uks lahti, et paremini kuulda. Juba hulk aastaid ei ole ma kuulnud, et kedagi hooraks sõimatakse. Päris nagu restauratsiooniaegne Inglismaa, kas polnud? Ma mõtlesin, et ühe eeslite varjupaiga pidaja kohta on tal ikka väga võimas sõnavara. Minu vanal värvilisel seersandil oli üsna muljetavaldav sõnavara, aga Memsahib oleks võinud talle mõndagi õpetada.”
„Ausalt?” Kit hakkas tahtmatult naerma, kuid ta naer kõlas õõnsalt. „See oli kohutav, kas polnud? Ta keeldus meie korterisse tulemast, seisis trepimademel ja karjus täiest kõrist. Ja kui Andrew püüdis teda talitseda, ütles ta, et laseb mehe kallaletungimise eest vahistada.”
„Mõtles vist, et naabrid tulevad kohale.” Clarrie muigas tahtmatult. „Korraldas ikka vägeva etenduse küll. Ja vaene Sin vaikis väärikalt, toetudes seljaga uksepiidale, ise näost kaame, aga uhke.”
„Ta ütles, et oli hirmust keeletu,” selgitas Kit. „Ja uksepiida vastu toetas ta sellepärast, et tuge leida. Aga Andrew sai päris hästi hakkama, kas pole? Suutis väärikalt Sini kaitseks välja astuda. Ma kartsin kohutavalt, et ta annab alla ja salgab Sini maha.”
Clarrie vaatas teda nördinult. „Ära unusta, et ta on ju ikkagi Prior. Ta ei salgaks kunagi Sini maha. Ta püüab asja lahendada nii rahumeelselt ja õiglaselt kui vähegi võimalik, aga ta jääb Sini juurde. Ma ainult loodan, et ta ei pea majast loobuma. Me oleme siin kõik nii õnnelikud olnud.”
„See oleks kohutav.” Kitil ei olnud enam naerutuju. „Oh, Clarrie, me lihtsalt ei tohi lasta sellel juhtuda. Kui suur hoop see Andrew’le on, kui ta Wiltshire’i maja kaotab?”
Clarrie tõmbas suunurgad alla ja kehitas pisut õlgu. „Ei usu, et see teda nüüd liialt kurvastab. Tal on ju igasugust vara igal pool, paar maamaja siin-seal ja pisut kinnisvara ka linnas. Selle maja kaotus ei murraks ta südant.”
„Ja talle ju suurt ei meeldi maal elada, mis? Ta on parema meelega koos meiega siin Londonis, kui seal eeslite seas.”
Clarrie naeratas Kiti innukuse peale, tema läbematuse peale kinnitust leida. Tuhakarva juustega, mis seisid püsti nagu ogad, ja mustade liibuvate pükste peale tõmmatud lotendava sviitriga nägi ta välja hulga noorem kui neljakümmend kaks ja mitte esimest korda imestas Clarrie endamisi, kas polnud armastuse näol Kiti vastu taaselustunud tema isatunded, mille kord nii traagiliselt oli läbi lõiganud ta oma tütre varajane surm. Ta tõrjus eemale isikliku mure ja püüdis kasutada julgustavamat tooni.
„Kui püüda nüüd olukorda arukalt lahendada, siis ehk polegi mõtet nii väga karta. Margaretil lihtsalt ei tohi lasta esimest viiulit mängida. Andrew jääb süüdi, selles pole kahtlustki, kuid on ka palju pehmendavaid asjaolusid. Tal tuleb oma õilsad tunded nagu ka truudus ja uhkus alla neelata ning olla valmis saladusi avalikuks tegema.”
„Räägi temaga,” õhutas Kit. „Pane ta seda kõike õigest vaatevinklist nägema. Ta pigem ootab, millal naise advokaat temaga ühendust võtab, ma arvan, kui et hakkab ise enda kaitsmise peale mõtlema. Sa pead talle mõistuse pähe panema, Clarrie.”
„See kõik kõlab ju väga kenasti,” alustas mees turtsakalt – kuid lõi kõhklema, kui nägi Kiti näos ehtsat hirmu ja muret. „Ära muretse. Küll ma kõik korda ajan. Kindla peale. Memsahib meist jagu ei saa, ma luban. Ärme enneaegu üleliia muretse. Joome veel kohvi, paneme pead tööle ja mõtleme plaani välja. Ilmume vana Andrew ette fait accompli’ga.”
Tundes end mõne edutõotava plaani mõttest rõõmsamana, julgustatuna Kiti usust temasse, kraapis Clarrie oma hommikusöögiriismed Fozzy kaussi ning läks veekannu täitma.
Kuues peatükk
Hal Chadwick pani telefonitoru hargile, kuid jäi veel mõneks hetkeks mõttesse, köögiaknast mittemidaginägeva pilguga välja vaadates. Oli tema kahenädalase puhkuse esimene pühapäev, kuid teda ei vallanud muredest prii ootusärevus, mida puhkus tavaliselt tekitab. Tal polnud õnnestunud oma puhkust poiste koolivaheajaga kokku sobitada –, kuigi ka poiste kahe kooli vaheaeg ei langenud kunagi kokku –, ja selline tähelepanematus ärritas alati Mariat, kes arvas, et HMS Broadswordi kaptenina peaks mees saama oma puhkust perekonna huvidega ühitada. Oli kummaline, et pärast kuutteistkümmet aastat meremehe naisena võis Marial ikka veel selline kummaline arusaam olla. Hal oli püüdnud – abielu algaastail eriti kannatlikult – selgitada, et Kuninglik Merevägi ei eksisteeri seal teenivate meeste heaks, kuid naine lükkas sellised mõistlikud selgitused alati kõrvale, vihjates, et kui mees vaid sooviks, küll ta juba saaks asja paremini korraldada. Neil varastel aastatel polnud naine sallinud, et ta merele läks, oli teda kohutavalt taga igatsenud, kartnud, et mehel võib tekkida kiusatus talle truudust murda. Maria armukadeduse suurus oli olnud tema ebakindlusega sama mõõtu ja mees oli tõesti püüdnud sellesse väga mõistvalt suhtuda. Oma muretu, õilsameelse ja sõbraliku iseloomu tõttu oli tal mõnikord olnud raske naise nõudmistele vastu tulla ning alles siis, kui kauaoodatud lapsed ilmavalgust nägid, oli läinud kergemaks. Tagasi vaadates imestas Hal, mis hetkest oli naise kirg mürgitatud rahulolematusega, mis nüüdseks oli kõik muud tunded lämmatanud.
Istudes ikka veel seal, Salisbury linnamaja esimese korruse köögis, vaagis Hal, milliseid olulisi märke oli ta oma abieluteel tähelepanuta jätnud või valesti tõlgendanud. Ta mälus kerkis selgelt esile mitu sündmust: Rexi, nende kuldse retriiveri viimine Kindlusesse Caroline’i hoole alla, kui Maria oli hakanud looma halvasti kohtlema; läbi sõrmede vaatamine Maria kahtlaselt lähedasele suhtele Keith Gravesiga; kuidas nad olid veennud Jolyoni internaatkooli minema, et Maria saaks nende nooremale pojale Edwardile СКАЧАТЬ