Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

      „Ei,” oli onu vastanud, „ma ei usu, et see nii on. Ma arvan, et ta armastab sind siiralt ja tahab tõepoolest asja parandada. Tal pole mingit kavatsust sind endaga Hong Kongi viia. Tegelikult on ta juba oma ülemuse jutul käinud, et paluda Londonisse üle toomist, juhul, kui sa peaksid nõus olema. Ta tahab uut algust siin, Inglismaal ja sinu tingimustel. Ta ütleb, et tema viis ei õnnestunud, ja nüüd oleks õiglane proovida sinu viisi, kui sa vaid seda soovid.”

      „Kui hirmuäratav,” lausus Fliss mõne hetke pärast kainelt.

      „Ainult siis, kui sa kasutad võimu, mida ta sulle pakub.”

      Fliss raputas pead. „See on väga segadusseajav,” pomises ta heitunult. „Nii lihtne on kõik ära rikkuda. Tundub alati nii loomulik oma vaistu järgida.”

      Theo oli vaadanud teda kaastundlikult, imestades, kuidas keegi üldse söandab toimetada ilma jumala juhtimiseta. Talle oli meenunud palve, mille ta oli üles kirjutanud kavatsusega seda Foxile näidata, kuid mis oli kuidagimoodi sattunud Freddy kätte, pakkudes talle suurt tröösti. Theo pomises esimesed read valjusti.

      „Mis see on?” küsis Fliss lõpuks.

      Theo ohkas, soovides, et ta saaks teda aidata. „See on palve armastavale hingele,” oli ta vastanud. „Püha Risti Johannesest.”

      Nad istusid koos vaikuses ja siis oli tulnud Prue, ning hetk oligi möödunud.

      Nüüd, kui kõrge rohi riivas mõlemalt poolt autot ja angervaksade kreemikad pead kummardusid avatud autoaknast sisse, ajades liikvele tillukesed sädelevate tsellofaanitiibadega putukad, tundis Fliss, et ta seisab oma elus väga tähtsal teelahkmel. See hetk oli nüüd ja seda ei saanud edasi lükata. Ta võib pöörduda turvalisele ja tuttavale kõrvalteele või minna edasi kohutavasse teadmatusesse, aga iga edasine viivitus ainult nõrgendaks ja vähendaks seda, mis oli nende vahele veel alles jäänud.

      „Mina armastan sind samuti,” ütles ta, tõstis vasaku käe roolilt ja sirutas selle mehe poole.

      Kaheteistkümnes peatükk

      Margaret Prior kirjutas lihunikule tšeki, kiirustas teda tagasi oma kaubiku juurde ning hakkas köögilaual lihahunnikut sortima.

      „Ühel päeval,” märkis tema sõber Connie, eeslite varjupaiga varahoidja, „ajad sa veel need tükid segi ning sööte Andrew’ga ise hautatud veisepõske.”

      „Seda me küll ei tee, või mis, poisid?” Liha küljest verist pakkepaberit rebides ja karbonaadi ja vorste erinevatesse anumatesse paigutades tõrjus Margaret oma velvetpükstes põlvega üht tüütut labradori eemale. „Ei söö oma toitu, mis? Tundub, et ega seda lõbu meil enam kauaks olegi. Uued reeglid tapamajas või midagi. Nii tüütu. Meile ju meeldib see veisepõsk, eks ole, poisid? Õigus. Korvid. Mis ma ütlesin, korvid? Tublid poisid. Nüüd saate ka ühe kondikese. Meeldib, eks ole. Noh, võtke. Kummalegi üks. Tublid poisid.”

      Connie jälgis tuttavat rituaali, kui mõlemad koerad viisakalt ja õrnalt Margareti sõrmede vahelt oma kondi võtsid. Nad ragistasid isuga, sabad vänderdamas, noolides tükikesi, mis nende märgade lõugade vahelt korvide katteriide peale langesid.

      „Aga ikkagi,” lausus Connie, tulles tagasi vestluse juurde, mille lihunik oli katkestanud. „Minu arust peaksid sa seda kirja tõsiselt võtma, Margaret. Tõesõna.”

      „Ma pole kunagi lasknud kellelgi end ähvardada.” Ta lõi viimase kaane kinni ja viis anumad majapidamisruumi sügavkülmikusse. „Rääkisin ju ainult tõtt,” hüüdis ta üle õla tagasi. „Pole mul midagi häbeneda.”

      Connie vaatas advokaadi kirja, mida ta ikka veel käes hoidis. „Kuid selles on iva, kas pole? „Suudad sa tõestada, et see on tõde?” Tema silmad prillide taga hiilgasid ja ta vaatas sõpra mõnevõrra vastumeelse austusega. „Kas sa tõepoolest ütlesid seda kõike? Mul polnud aimugi, et sa poolt neist sõnadest üldse teada võiksid.”