Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta – ja mees heitis talle kiire küsiva pilgu. Naine krimpsutas nägu. „Enam-vähem. Oli üsna rõõmus, aga ma tunnen teda liiga hästi, et end isegi telefoni teel petta lasta. Tema hääles oli see toon, mõistad?” Ta pööras näo läände ja jäi mõttesse.

      „Asi on selles…” alustas Gus ettevaatlikult ning jäi siis vait.

      „Aga me ju arvasime, et tal läheb hästi, kas pole?” küsis naine kurvalt, otsides lohutust.

      „Tal ongi parem,” vastas mees kähku. „Selles pole kahtlust. Ma olen kindel, et ajaga jäävad need hood harvemaks. Sa ise ütlesid nii.”

      „Ma tean, et ütlesin.” Naine niheles ebamugavusest. „Kuid võib ka olla neid kordi, millest me midagi ei tea. Kui ta on merel ega saa telefoni haarata.”

      „Minu arust ei ole see eriti tõenäoline.” ütles Gus veendunult. „Ma usun, et kui ta on hõivatud, ei juhtu seda üldse. Need löövad välja just nimelt puhkehetkedel. Ausõna, Sooz, ma olen kindel, et ta saab sellest üle. Aeglaselt, aga kindlalt. Tal on ju puhkus tulemas, eks ole? Kas sa kutsusid ta siia?”

      „Muidugi kutsusin. Rääkisin talle kõik uudised ära ning ütlesin, et hakkan varsti pudenema. Ta ütles veel, et tuleb siia, ja on valmis pudemeid vastu võtma.” Naine naeratas vastumeelselt. „Vaene Mutt. Ta ei talu ju seda karvavõrdki. Tema jaoks oleks sel hetkel siia sattumine lausa põrgu.”

      „Ära aja jama.” Gus püüdis kõlada enesekindlamalt, kui ta end tundis. „Palju parem on ise kohal olla, kui end miilide kaugusel abituna tunda. Temast võib siin nii mitmeski mõttes abi olla. Ja kui juba jutt sellele läks…?”

      „Korjata kokku legosid, mis on aeda laiali veetud.” Susanna naeratas, nüüd juba palju õnnelikumalt. „See võtab ilmselt kogu öö. Nad peaksid juba voodis olema, kuid on nii kaunis õhtu, et ma ei raatsinud neid sellest ilma jätta.”

      Mees sirutas käe tema poole. „Kuidas sa end tunned?”

      „Paksuna.” Susanna põimis oma sõrmed tema omade ümber. „Ma olen sellest tüdinenud, nagu Fred ütleks. Mul on kõrini sellest, et ma näen välja nagu mõni paks mamsel tsirkuses.”

      „Sa näed väga ilus välja.” Gus vaatas teda armastavalt. Rasedus sobis naisele, tema päevitunud nahk pakatas tervisest ja pruunide silmade pilk oli kirgas. Tema paksud tumedad juuksed olid klambritega üles kinnitatud, nii et nägu jäi nähtavale ja tema avar pikk kleit oli valmistatud pleekinudpunasest india puuvillast. „Milline tema ka tuleb?”

      „Veel üks tüdruk,” vastas Susanna varmalt. „Paneme talle nimeks Louise ega lase kahel esimesel eluaastal Kiti tema lähedussegi.”

      Gus muheles. „Vaene Podger. Isegi mina vaevalt mäletan, et me talle sinu ema järgi Alison nimeks panime. Ma loodan, et asjad muutuvad, kui ta ükskord kooli läheb.”

      „Võimalik. Hetkel ei lähe see talle põrmugi korda, aga küll me siis veel näguripäevi näeme, kui kord minema hakkab.”

      Ta vaatas selja taha, kui astus Fred klaasustest välja astus, Podger sabas. Fred ronis isa sülle ja hakkas kohe temaga jõudu katsuma. Gus päästis oma partituuri, asetas selle tooli kõrvale maha ning hakkas Fredi kõditama, kes pingutusest hingeldades tahtmatult naerma ja kiljuma hakkas. Podger vaatas vaikselt pealt, pöial suus, surudes end vastu ema põlve. Susanna silitas sõrmega roosat põske, silus säravaid tumedaid juukseid ning äkki pühkisid Muti süngete hirmude varjud ka tema rahu minema. Kas Podger on saabuva tita peale armukade? Kas ta näeb beebis sissetungijat, kes võib endale võtta tema erilise pesamuna rolli? Susanna kummardus nii palju ettepoole, kui sai, ja tõmbas Podgeri endale lähemale. Laps pööras oma rõõmsad silmad ja vallatu naeratuse tema poole ja Susanna tundis suurt kergendust.

      „Kuidas oleks õhtusöögiga enne magamaminekut?” tegi ta ettepaneku, otsekui autasustaks Podgerit selle eest, et too on õnnelik.

      „Kooki,” vastas Podger kohe – tema oli laps, kes ei jätnud juhust kasutamata – ja püüdis ema jalule tõmmata. „Kooki ja oasaia.”

      „Kui sa just nõuad,” judises Susanna.

      „Kooki,” hüüdis Fred, pead nii kuklasse kallutades, et juuksed kiviplaate puudutasid, põlved tugevasti isa vöökoha ümber põimitud. „Palju magusat šokolaadikooki.”

      Gus vinnas end püsti, Fredi jalad ikka veel ta piha ja käed kaela ümber. Susanna võttis Podgeril käest ja nad läksid kõik koos majja.

      Paar miili eemal seisis Jolyon järve ääres, nautides veel viimaseid vabadusehetki enne magamaminekut. See oli tema lemmikkoht, kus tihedad rododendronipõõsad varjasid mänguväljaku, pakkudes rahu ja privaatsust. Kuigi tal oli nüüd siin juba mitu sõpra, hindas ta neid harvu hetki, mil sai üksinda olla ja elu üle järele mõelda. Ta oli olnud Herongate’is palju õnnelikum, kui oli osanud arvata. Alguspäevil, kui ta igatses koju emme ja Edwardi juurde, et isa merelt koju oodata, olid Jamie ja Bess talle suureks toeks olnud.

      Ta kulm tõmbus pisut kipra, kui kummardus, et tõsta klibusel kaldal lebav hall suleke ja tõmmata selle pärlendavat siidjust õrnalt läbi sõrmede. Kõige raskem oli see, et ta ei saanud kodustel asjadel silma peal hoida. Ta oli alati aru saanud, kui miski päris korras polnud, kui ema oli endast väljas või isa turris, ning oli püüdnud neid tülitsemast takistada. Ta oli peaaegu kergendust tundnud, et Broadswordi kaptenina ei saanud issi tükil ajal Salisburysse minna, ning seega oli võimalus, et midagi halba juhtub, väike. Ta oli olnud pisut pettunud, et kuigi nad olid nüüd Salisbury majja sisse elanud ja Ed oli uues koolis üsna õnnelik, oli ema ikkagi närviline. Jolyon oli koolivaheajal kodus viibides püüdnud olla nii abivalmis, kui vähegi võimalik. Ta oli juba piisavalt suur, et midagi kasulikku teha ja ta pesi heameelega nõusid, puhastas tolmuimejaga maja ning tegi muid selliseid asju, mis näisid ema ärritavat. Emal oli ju alati nii palju tegemist, et Jolyon tundis end süüdlasena, kui tema kodusviibimine emale tööd veel juurde tegi. Mõnikord õhtuti, kui Ed juba magas, oli ema pikki tunde kodust ära, koosolekutel või midagi sellist, ütles ta, ning kui ta tagasi tuli, oli ta mingil veidral kombel õnnelikum, naeris ja laulis ja tantsis. Tema ootas üleval, et emale tass teed teha, olles kannu juba oma kümme korda keema ajanud, ning mõnikord ema kallistas teda ning ta tundis seda emale nii omast magusat lõhna.

      Jolyon sulges silmad, püüdes seda lõhna meenutada. See oli parim aeg, kui ema oli tema vastu tõeliselt kena ja rääkis temaga, nagu olnuks ta täiskasvanu nagu issi. Mõnikord kõlasid ema sõnad nii kummaliselt, mille peale ta ise naerma puhkes, ja ütles, et on väsinud, temal polnud sellest midagi olnud, kuigi ta teadis nüüd, et parem oli saada ema pesema enne, kui ta liiga ära väsis, sest siis muutus ta pisut tõredaks ja puhkes mõnikord isegi nutma. Paar korda oli ema hakanud isast mitte just eriti kenasti rääkima ja tema oli tundnud hirmu, kuigi ta ei teadnud täpselt, mille pärast. Ta teadis, et peab ema vaikima sundima, ning oli suhkrutoosi meelega maha pillanud, et teda katkestada. Ema oli olnud tõeliselt pahane ja saatnud ta magama, kuid talle polnud see korda läinud, sest ta teadis, et see oli parem kui see teine asi; asi, mille suhtes ta mitte midagi ette võtta ei saanud.

      Ta peatus, et vaadata haigrut, kes kõndis aeglaselt, saaki varitsedes, pea madalal kumerate õlgade kohal. Järve kaldal puude otsas võis näha suuri, mitmejalase läbimõõduga oksaraagudest platvorme, ning seal oli arvukalt linnupoegi istumas kõrgetel okstel nagu õrrel või lootusrikkalt madalates lainetes kahlamas. Ettevaatlikult ettepoole kummardudes asetas Jolyon sule nii kaugele vette kui ulatas, ja vaatas, kuidas see tasaselt eemale triivib. Ta hakkaks sellest järvest puudust tundma, kui ta järgmisel aastal Blundelli kooli läheks, kuigi tore oleks jälle Jamie’ga koos olla. Ta igatses vana semu Jamie’t. Bess oli väga tore, aga ta oli tüdruk ja temast СКАЧАТЬ