Uus algus. Chadwicki perekonnakroonika 3. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümahtas pilklikult. „Milline see normaalne siis on?”

      „Mõnikord ma mõtlen, et kas me pole ikka üks pisut kummaline perekond,” jätkas Susanna. „Chadwickidel tuleb üksinda elamine väga hästi välja, kas pole? Noh, mitte niivõrd üksinda, kui ilma elukaaslaseta. Vanaema, onu Theo, Mutt, Kit, Prue. Isegi sina paistsid nende kahe viimase aasta jooksul tõeliselt õnnelik olevat.”

      „Prue ütles mulle enne midagi sarnast.” Fliss keeras sinise teksajaki varrukad üles ja põimis allalangenud heleda juuksesalgu tagasi lõtva krunni. „Sina ja Gus näite olevat kogu perekonnas ainus õnnelik abielupaar. Nii et, näed siis. Lõpuks ometi oled sa normaalne.”

      „Ma panen tähele, et sa ei arvesta Hali ja Mariat,” märkis Susanna nagu muu seas. „Kas pole tore, et Hal on Devonportis? Kui kahju, et Maria siia ei koli, kuigi ma saan aru, et ta tahab väikese Edwardi läheduses olla, kuni too on nii noor. Võib-olla jätab ta poisi internaati nüüd, kui too on juba sisse elanud. Sellest peab olema juba kaks aastat, kui ta alustas, kas pole?”

      „Kaks aastat,” nõustus Fliss. „Ta ei ole enam uustulnuk. Ta on juba täieõiguslik kooripoiss ja kõigil on selle üle hea meel.”

      Susanna tõmbas diivanipadja enda selja taha. „Ka Jolyonil?”

      „Ka Jolyonil,” lausus Fliss kindalt. „Jolyon pole eales oma venna peale kade olnud, sa tead seda. Ta on tõeline kullatükk.”

      „Oh, Jo on vahva,” lausus Susanna sedamaid. „Aga vahel teeb kogu see tähelepanu, mis ta väikesele vennale osaks saab, teda vist pahaseks küll. Mul on nii hea meel, et ta on koos Bessiga Herongate’is nii rahul. Ma olen alati arvanud, et algul oli pisut raske, kui ta ära kooli saadeti, et Maria saaks minna Salisbury’sse elama ning Edwardi eest hoolitsema.”

      „Oli raske korraldada nii, et kõik võiksid rahul olla,” lausus Fliss pärast hetkelist mõtlemist. „Aga stipendium oli liiga hea, et sellest loobuda, ja kõik kukkus ju väga hästi välja.”

      „Ma siiski mõtlen vahel, kas mitte Maria ei peaks pisut rohkem siin käima, kui Hali laev on sadamas ja Jo tuleb koos kaksikutega nädalalõppudeks koju. Aga muidugi on ta mereväelase naine ning peab lahusolekuga harjunud olema.”

      „Ma arvan, et nad tegid mõlema lapse jaoks parima, mida suutsid.” Fliss pingutas, et rahulikult kõlada. „Hal veetis ju kõik oma puhkused Salisburys. Siia jäi ta vaid siis, kui laev ainult paar päeva sadamas viibis. Lõppude lõpuks on ta ju ikkagi kapten. Tihtipeale oli ta ju kohustatudki sadama lähedusse jääma. Prue’l oli tore ta teda siin vastu võtta ja hellitada, ilma et Mariaga sellepärast ütlemist oleks tulnud.”

      Susanna itsitas. „Ta on tõeline kanaema. See on nii naljakas, kas pole? Eriti, kui ka Muti allveelaev seisis Devonporti sadamas. Janie oli seitsmendas taevas. Ta kurvastas tõesti, kui Mutt Northwoodi saadeti.”

      „See oleks tore, kui Mutt ja Janie kokku jääksid,” tunnistas Fliss, „aga ma ei usu sellesse. Enam mitte. Mutt on tundnud teda aastaid, kolledžist saati.”

      „Ta ei suuda end siduda.” Susanna kortsutas pisut kulmu. „See kõik on Keenia pärast. Ta kardab, et inimestega, keda ta armastab, võib juhtuda midagi hirmsat, kui teda ei ole kohal, et neid kaitsta. Talle ei meeldi isegi, et ma rase olen, sest kardab, et ma võin sünnitusel surra ning muretseb laste pärast, sest need on nii kaitsetud. See on nii kummaline, et ta töötab allveelaeval. Võiks ju arvata, et talle meeldiks mõni kena turvaline amet, kas sa ei leia?”

      „Mina arvan, et asi on palju keerulisem. Kui poleks olnud meie perekonna tragöödiat, oleks ta ilmselt olnud täiesti tavaline poiss. Aga meie vanemate ja Jamie nii vägivaldne surm tegid ta liiga noorelt teadlikuks elu haprusest. Nüüd on ta tugevamaks muutunud, aga minevikuvarjud on endiselt alles. Nendega tuleb tal ikka veel pidevalt heidelda. Chadwickid on alati mereväes teeninud ja talle oli kohutavalt tähtis tõestada, et ka tema seda suudab. Aga ikkagi ma ei usu, et ta Janie’sse armunud oleks. Ta on küll tüdrukusse väga kiindunud, aga Mutil on vaja selle sammu astumiseks suurt kirge.”

      „Ma tean.” Susanna ohkas kahetsevalt ja kehitas seejärel õlgu. „See oleks lihtsalt nii mugav, sest Janie töötab ju Gusi juures ja on nii tore inimene, aga ma kardan, et sul on õigus. Pole õige abielluda lihtsalt mugavuse pärast. Ja kui sellest juba juttu tuli…”

      „Kas me ei peaks minema alla ja vaatama, millega need lapsed tegelevad?” Fliss heitis pilgu kellale ja tõusis, sirutades käe, et õde püsti aidata.

      „Sain vihjest aru,” lausus Susanna rahulikult, lastes end jalule tõmmata. „Ma lihtsalt mõtlesin, et sa ehk tahad sellest rääkida.”

      „Ma tahan, ausõna,” tunnistas Fliss. „Kuid kui ma seda tegema hakkan, muutub asi veelgi segasemaks. Kas sa saad aru, mida ma silmas pean?”

      „Arvan küll.” Nad jalutasid koos trepimademeni. „Häda on selles, et me kõik tahame ju kogu oma elutarkuse mängu panna ning meil on lihtsalt vaja kedagi, kes kinnitaks seda, mida me juba niigi teame.”

      „Kui ma vaid teaks, mis see on,” pomises Fliss. „Aga olgu peale, las ta olla. Ma loodan, et tuleb veel üks tüdruk, Sooz. Nooremas põlvkonnas on tüdrukuid poole vähem.”

      „Kas ma pean siis veel ühe Podgeriga toime tulema?” mõtiskles Susanna. „Milline kainestav mõte! Aga mis siis ikka. Ma pean nad koju magama viima ja Gusile õhtusöögi valmis tegema. Kas ma kuulen laulmist?”

      „Seda võib ka nii nimetada:”

      Mitu häält – Podgeri kriiskamine ja Fredi kähisev mõmin, sekka Prue kõrge kaunis sopran – kajasid hallist vastu, ning kaks naist astusid trepist alla, et nad üles otsida.

      Õhtul hiljem, kui Fliss jalutas Rexiga Kindluse taga mäekünkal, kummitas Susanna küsimus tal endiselt kõrvus „Kas sa siis ikka veel armastad teda?” Pikad, sügavsinised ja purpursed varjud laotusid üle künka ja kaks künnivarest lendasid ühtlaste, rütmiliste tiivalöökide saatel kodupoole. Päike vajus aeglaselt läänetaeva pehmete piimjate pilvede sängi ja äkitselt nägi Fliss, kuidas kohevate pilvede lainelistest äärtest hakkas voogama alla hiilgav ja silmipimestav sulakuld, ujutades kõik oma värviga üle. Fliss, kes oli haaranud tagaukse juurest nagist Caroline’i tepitud jaki, libistas käed varrukatesse ja ohkas rahulolevalt. Ta oli vaadanud sellelt künkalt päikeseloojangu muutlikku vaatemängu lugematuid kordi aastaajast aastaaega, aastast aastasse, ning kunagi ei lakanud see teda vaimustamast. See oli tema koht, see iidne linnusemägi, kuhu tema esivanemad olid ehitanud Kindluse, vana kindluse graniidist. Siia ta kuulus. Nüüd, kui oli juba liiga hilja, teadis ta, et poleks pidanud iial Milesiga abielluma – ta oli mehe poole pöördunud vastureaktsioonina Hali abiellumisele – aga see, mis tagantjärele oli nii selge, oli tookord hoopis teistsugusena tundnud. „Ja kas sa siis ikka veel armastad teda?”

      Fliss surus käed sügavale taskusse ja järgnes Rexile alla jõe äärde. Tegelikult peaks see küsimus kõlama hoopis: „Kas sa teda üldse kunagi armastanud oled? Vaistlikult hoidus ta iseendale tunnistamast, et oli abiellunud ilma armastuseta – ja pealegi kas see oleks tõsi? Ta ei armastanud teda nii, nagu armastas Hali, aga oli olemas erinevaid armastusi ja kes oskakski öelda, milline see kõige õigem on. Ta oli armastanud Milesi – oh, muidugi mitte sellise kõikehaarava kirega nagu Hali, vaid palju hellemalt ja rahulikumalt. Miles oli olnud tugev, lohutav, kindlameelne ning ta oli toetunud mehe tugevusele ja olnud talle tänulik kaitse eest. Mehe armastus oli võimaldanud tal oma uhkust säilitada. Tol ajal oli see olnud ainus, mis luges. „Kas sa siis ikka veel armastad teda?”

      See oli aga see, mis praegu СКАЧАТЬ