Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ivari ja Ásliga suutis võitlused lõpetada, kujunedes 850.–860. aastate viikingite Iirimaal mõjuvõimsaimaks tegelaseks.

      Iirimaa võis pisut hinge tõmmata, kui Olaf suundus 854.–855. aastal Manile ja Hebriididele, mis kujutas endast esimest märki Dublini viikingivalitsejate kalduvusest sekkuda teisel pool Iiri merd toimuvasse, mis ajapikku aga nõrgestas saatuslikult nende positsioone oma põhibaasis. Ülemkuningas Máel Sechnailli surm 862. aastal, kes oli suutnud allutada endale Munsteri ja Leinsteri peakuningad, andis viikingitele võimaluse laiendada oma võimu Dublinist kaugemale, Uí Néilli lõunaharu aladele. 864. aastal lõi Olaf Meathi peakuningat Conchobari ja laskis ta uputada Clonardi kiriku juures, kuid samal aastal sõitis Ivar Iirimaalt Inglismaale. Kaks aastat hiljem suundusid Olaf ja Ásl väega piktide maale ning nende lahkumine lubas iirlastel asuda vastupealetungile, mille käigus hävitati paljud viikingite tugipunktid Kirde-Iirimaal ning löödi viikingeid Leinsteris ja Clondalkinis Dublini lähedal (sealt olevat võidukad iirlased saanud saagiks saja viikingipealiku pead).

      Niisugused katastroofid ärgitasid Olafit kiiresti Iirimaale naasma. Ta ründas kõigis suundades, rüüstas Armagh’ kirikut ja tundis 870. aastal end piisavalt kindlana, et taas Britanniasse seilata. Seal ühines ta Ivari väega ning asus piirama brittide kantsi Alt Cluti (Dumbartoni kindlus), Strathclyde’i kuningriigi pealinna. Neljakuulise piiramise järel kindlus langes, mis andis Strathclyde’ile hoobi, millest kuningriik enam ei toibunudki, ning Olaf ja Ivar sõitsid tagasi Iirimaale 200 saaki täis laevaga.196 Kuigi Olaf langes järjekordsel rünnakul piktide vastu 874. aastal, võttis Dublini valitseja kohustused üle Ivar, kelle positsioon oli surma ajaks 873. aastal nii kindel, et iiri annaalides nimetati teda „kogu Iirimaa ja Britannia põhjalaste kuningaks”.

      Ivari suguvõsa jäigi Dublinis valitsema: üksteise järel tõusid troonile kolm tema poega, viimasena Sihtric 888. aastal. Viimase kukutas 893. aastal võimult Sigfrith, Olafi suguvõssa mittekuuluv jarl,197 kuid peagi leidsid kaks rivaali lepitust ja suundusid ühiselt retkele Britanniasse. Sisevõitlused ei lakanud siiski ka Sihtrici naasmisel 894. aastal ja kaks aastat hiljem langes ta ühe konkureeriva viikingite rühma mõrva ohvriks. Omavaheline vaen nõrgestas – aga siiski ei lõpetanud täielikult – rüüsteretkede korraldamist, nii et iiri allikates kõneldakse lausa neljakümneaastasest pausist. 902. aastal kasutasid iirlased ära põhjalaste alatisi lahkhelisid ja suutsid Brega Máel Finnia ja Leinsteri Cerballi juhtimisel kokku saada koalitsiooni, mis sai jagu viikingitest Dublini kaitsjatest. „Paganad” olevad põgenenud „poolsurnult, kui nad olid haavata saanud ja löödud”.198

      Iiri viikingite riismed taandusid Britanniasse, kus Ingimund rüüstas 902.–903. aastal Angleseyd, teised aga pöörasid pilgu Šotimaa poole. Kirde-Iirimaale võeti ette mõned väiksemad retked, aga jõuliselt naasid viikingid alles 913. aastal, mil „paganate” uus suur laevastik ründas Waterfordi sadamat Óttari juhtimisel, kes „Anglosaksi kroonika” väitel olevat saabunud Bretagne’ist. 917. aastal aga jõudis kohale Ivari lastelaste Rögnvaldi ja Sihtrici juhitud laevastik, mis tõrjus Óttari salga minema. Rögnvald hõivas Waterfordi, tema vend aga seilas Leinsterisse, lõi Confey all iirlaste väge ja hõivas siis Dublini.199

      Iirlaste katse rahurikkujaid minema ajada nurjus täielikult 919. aasta septembris, mil viikingid lõid nende väge nii rängalt, et hukkus Ulsteri peakuningas ja veel neli kuningat. Põhjalaste taastunud okupatsioonile järgnes nähtavasti Dublini õitseperiood, mille jooksul viikingite valdused laienesid piki Liffeyd ning linnas kujunes korrapärasem kruntide võrgustik. Ka Waterfordis paistab viikingiasula olevat pisut nihkunud arvatavasti esimese longphort’i asukohast Woodstownis kaugemale lõunasse Suiri jõe ääres.

      Viikingite ühtse valduse unistus, mis liidaks Iiri mere kaldad ja seoks ühte Yorki ja Dublini, oli omane hilisematelegi viikingivalitsejatele – lausa sel määral, et see nõrgestas nende võimu mõlemas linnas. See sundis Sihtrici sõitma 919. aastal Britanniasse (kus ta sai 921. aastal Yorki kuningaks), jättes Dublini kuningaks Ivari järjekordse lapselapse Gothrithi. Viimase võimuaega tähistasid 920. aastate keerukad võitlused konkureerivate viikingikeskustega Limerickis ja Waterfordis, mis tõid kaasa uute tugipunktide rajamise kogu Iirimaal, sealhulgas Lough Guri ääres Limerickist lõunas ja Linnsis Dundalki lahe ääres 926. aastal.

      Viikingite mõjusfääri laienemises tekkis ajutine seisak 926. aastal, mil Uí Néilli põhjaharu kuningas Muirchertach mac Néill lõi viikingeid Carlingfordis, kus langes 200 põhjalast. Veel samal aastal sai ta jagu teisest viikingite väest Strangford Loughi ääres, kus langes Gothrithi poeg Halfdan. Tagasilöökidest hoolimata ei kõhelnud Gothrith 927. aastal, kui Sihtric Yorkis suri, ette võtmast teada-tuntud teekonda Iirimaalt Northumbriasse, et astuda Sihtrici asemele. Selle ettevõtmise kiire läbikukkumine ja väljaajamine Wessexi Æthelstani poolt veel samal aastal sundis teda kiiruga Iirimaale naasma.

      Gothrith suri 934. aastal. Viimasel seitsmel valitsusaastal oli ta pidanud peamiselt tegelema taaspuhkenud vaenusega Limerickiga. Alles tema poeg Olaf võis 927. aastal kuulutada konflikti lahendatuks, kui purustas Limericki laevastiku Lough Reel ja võttis vangi vastaste kuninga, kelle nimi oli samuti Olaf ja kes oli ära teeninud sugugi mitte positiivse hüüdnime Kärnapea.200 Pidades oma seisundit Iirimaal turvaliseks, pööras Olaf nüüd rohkem tähelepanu Wessexi võimu muret tekitavale suurenemisele Põhja-Inglismaal, mis ähvardas viikingite Yorki kuningriigi sootuks maa pealt pühkida. Ta ühendas jõud Šotimaa Constantine’i ja teiste põhjapoolsete suurnikega, kuid see lõppes katastroofilise lüüasaamisega Æthelstani käest Brunanburhi lahingus.201

      Hoolimata sellest, et Uí Néill piiras 938. aastal Dublinit, kiirustas Olaf 939. aastal, olles kuulda saanud peavaenlase Æthelstani surmast, Inglismaale Yorki krooni nõudlema. Võim Dublinis läks tema onupojale Olaf Sihtricssonile, kelle gaelipärane hüüdnimi Cuarán („sandaal”) annab võib-olla märku juba teoksil olevast assimilatsiooni tasemest. Ent ka Olaf Cuarán tundis tungi Yorki suunas ja olnud vaid aastakese Dublini troonil, jättis selle järjekordse nõo, Blákári Gothrithssoni hoolde. Samal ajal ägenesid konfliktid iirlastega ning 944. aastal suutis Brega peakuningas Congalach vallutada ja rüüstata Dublini, tappes kuni 400 viikingit. Kahe linna vahel käiva põhjalaste valitsejate karusselli järgmise käiguna tõrjuti Olaf Yorkist välja ning ta naasis 945. aastal Dublinisse nõudma jõuga tagasi trooni tõrksa Blákári käest. Kui viimane 948. aastal taas linna enda võimu alla sai, pöördus Olaf uuesti Yorki, et veeta viimased kolm eluaastat sealse valitsejana.

      Kogu see möll nõrgestas viikingite asunduste võimet seista vastu iirlaste rünnakutele ning Blákári suutiski elus püsida ainult mõne kuu, kuni ta tapeti lahingus Uí Néilli lõunaharuga. Mingigi stabiilsus taastus alles 951. aastal, mil rappida saanud Olaf Cuarán naasis Yorkist, kus ta oli sunnitud taanduma Eirik Verekirve ees.202 Nüüd valitses Olaf Dublinis ligemale kolmkümmend aastat, mille kestel viikingite kuningriigi mõju Iirimaal saavutas oma tipu, kuid mille ajal idanesid ka selle lõpliku langemise seemned.

      Viikingid tegutsesid veel ühes Lääne-Euroopa piirkonnas, kuigi seal saavutasid nad arvatavasti kõige tagasihoidlikumat edu. Ulatuslike rüüsteretkede ajal Frangi riigis Akvitaanias said nad teada rikastest piirkondadest edela pool. Pürenee poolsaar oli IX sajandi algul jagunenud al-Andalusi islamiemiraadi (keskusega Córdobas) ja rea põhjas paiknevate pisikeste kristlike riikide vahel, millest tähtsaimad olid León ja Kastiilia. Poolsaare kirdeosas, Barcelona ümbruses, allus Frangi võimule nõndanimetatud Hispaania mark. Muslimite ja kristlaste vahele jäi vaidlusalune piiritsoon Ebro jõest põhjas.

      Üks Hispaania külgetõmbenumbreid viikingite silmis – lisaks tavapärasele rüüstamisele – olid orjad, täpsemalt nii võimalus müüa neid (franke ja anglosakse), kelle nad olid põhjas ise vangi võtnud, СКАЧАТЬ