Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

      Kaart 5 Skandinaavia varasel viikingiajal

      3

      Pealikud, müüdid ja laevad: Skandinaavia vanemal viikingiajal 800-950

      Skandinaavias, kust viikingid oma rüüsteretkedele suundusid, oli 800. aastal juba tunda mitmesuguseid poliitilisi muutusi: hakkasid kujunema riigid, millest lõpuks said Taani, Rootsi ja Norra. See kulges siiski väga aeglaselt ning sellega kaasnes hulk ajas sumbunud algatusi ning enneaegseid ühtsuseväiteid rahvuslikult (või õigemini dünastiliselt) meelestatud autorite sulest.

      IX sajandi lõpu Taani valitsejad ja nende teod on meie eest varjatud hämaruse looriga. On öeldud, et kaks venda, Sigfred ja Halfdan, valitsenud üheskoos 873. aastal, aga kui pidada silmas, et isegi suhteliselt väikeste salkade juhte, kes rüüstasid Inglismaal ja Iirimaal, nimetati kuningaks, ei tähenda see kaugeltki, et vendade võim oleks laienenud kogu Taanile (või üldse kaugemale nende enda valdustest). Alles päris sajandi lõpul hakkab ajalooudu pisut hajuma. 891. aastal lõi Ida-Frangi kuningas Arnulf Dijle jõe ääres (tänapäeva Belgias) viikingite väge. Lahingus sai surma, nagu jutustab meile Bremeni Adam, kelle Hamburgi-Bremeni peapiiskoppide kroonika sisaldab rohkelt üksikasju Skandinaavia kohta (mis ametlikult kuulusid Saksamaa piiskoppide alluvusse), kaks Taani kuningat, Sigfred ja Godfred, mis tõi kaasa segadusi Taani riigis. Väga lühikest aega valitsenud kuningas Helgile järgnes dünastia, mille rajas Rootsist (võib-olla Skånest) pärit Olaf. Olafile järgnesid pojad Gnupa ja Gurd, neile aga kaks valitsejat teisest suguvõsast, Sigerich ja Hardegon Sveinsson.214 Kõik need valitsejad on meie jaoks saladuslikud, selge on aga see, et Taani kannatas poliitilise ebastabiilsuse käes ning surve põhjast ehk Rootsist aina tugevnes.

      Järgmine kord mainitakse Taani kuningaid 930. aastatel, mil Hamburgi peapiiskop Unni saatis 935. aastal misjonärid Gormi (hüüdnimega Vana) juurde, kes aga osutus paadunud paganaks. Bremeni Adami kronoloogia on võib-olla mõnevõrra segane, sest 934. aastal olevat Saksa kuningas Heinrich Linnupüüdja löönud Taani kuningat Gnupat ja liidendanud maa-ala kuni Hedebyni (niisiis oleks Sigerichil ja Hardegonil olnud õige vähe aega valitseda, enne kui järgmine aasta troon juba Gormile loovutada). Gormi kohta pole palju rohkem teada, kui et ta olevat rajanud Jellingi dünastia, mis valitses Taanis ülejäänud viikingiaja.

      Meie teadmised pärinevad mitmelt mälestuskivilt, mille püstitasid Gorm ja tema poeg Harald (kes mõnevõrra segastel põhjustel pälvis hüüdnime Sinihammas215). Need asuvad Jellingi kirikuaias Lõuna-Jüütimaal Velje lähedal, mis praegu on vaikne tagasihoidlik asula, kuigi X sajandil oli see Taani riigi keskus. Lisaks kahele ruunikivile, millest ühe püstitas Gorm oma abikaasa Thyra ja teise Harald oma vanemate mälestuseks, on seal kaks suurt hauakääbast, kirik ja mitu kirjadeta kivisammast. Esmapilgul ehk raskesti lahti mõtestatav kompleks võimaldab meil heita siiski pilgu X sajandi keskpaiga Taani riigile ja eriti selle ristiusustamisele.

      Kõigepealt ilmus sinna Gormi ruunikivi, ilmastikust puretud risttahukakujuline sammas, millele on raiutud ruunikiri216 „kuningas Gorm tegi selle oma naise Thyri mälestuseks, kes oli Taanimaa ehteks”. See on üsna tavapärane surnud kuninganna mälestustekst, kuid Gorm püstitas ka praegusest kirikust põhja poole hiiglasliku kääpa (umbes 10 meetrit kõrge ja 70-meetrise ümbermõõduga), milles paiknes puidust hauakamber Thyrale ja (lõpuks ka) talle endale. Samuti laskis ta rajada kolmnurksed kiviread kääpa ühte otsa, mis võivad stiliseeritult tähistada laeva (seepärast on niisuguseid rajatisi nimetatud ka kivilaevadeks). On isegi võimalik, et algul oli Thyra ruunikivi mõeldud laeva „tääviks” ja alles hiljem viidi see sealt minema ja unustati, kuni see viimaks avastati kirikuaia pinnase alt 1590. aastal.

      Gormi viimasel viieteistkümnel eluaastal oli Harald isa kaasvalitseja ja kui vana kuningas 958. aastal suri, käisid juba uued katsed taanlasi ristiusku pöörata. 948. aastal määrati ametisse Århusi, Ribe ja Hedeby piiskopid.217 Kuigi Harald ei võtnud ristiusku vastu enne isa surma, on ilmne, et juba mõnda aega enne seda valitses tema nõunike seas ristiusule soodne pinnas. Kõigest kaks aastat pärast Haraldi tõusmist troonile ristis uus misjonipiiskop Poppo lõpuks Taani kuninga (ehkki Bremeni Adami sõnul etendas Haraldi ristiusu vastuvõtmises suuremat osa ebaõnn sõjas Saksa valitsejate vastu kui usuline veendumus).

      See juhtus ägeda vaidluse käigus kuninga pidulaua ümber, mida kahtlemata aitas õhutada rohke õlu ja mõdu. Jutt läks sellele, milline jumal on kõige vägevam: taanlased olid valmis nentima, et Kristus on jumal, aga pidasid teda lihtsalt üheks paljude seas ja kindlasti nõrgemaks kui nende enda jumalad, eriti Odin ja Thor.218 Poppo ei saanud niisuguse ristiusu solvamisega kuidagi leppida ja teatas, et on ainult üks tõeline Jumal, samal ajal kui need, keda viikingid kummardasid, olid pelgalt deemonid. Et reaktsioonid ei kalduks vägivalda, nõudis Harald Poppolt, et see tõendaks oma väidet ordaaliga.

      Ordaale oli mitmesuguseid alates sellest, et vaidluspool sunniti palja käega võtma keeva veega pajast välja sõrmuse, kuni süüdlase kinnisidumise ja tiiki heitmiseni. Viimast meetodit kasutati rohkelt hiliskeskajal nõidade järeleproovimiseks: kahtlusalune oli süüdi, kui tõusis pinnale (ja jäi ellu), süütu aga siis, kui vajus põhja (ja uppus). Kuigi tänapäeva inimestele võib see tunduda äärmiselt barbaarse õigusmeetmena, olid ordaalid tegelikult üsna mõistlikud olukorras, kus mõlemalt poolelt vande nõudmine tõe väljaselgitamiseks tulemusi ei andnud ning ei paistnud olevat ka mingil muul moel olevat võimalik rahuldavat selgust saada.

      Poppo puhul ei hakatud küll vaidlust muul moel lahendada üritamagi, vaid mindi kohe ordaalide juurde. Kuningas käskis Poppol kanda mitu sammu tulikuumaks aetud rauatükki. Nüüd tuli ta käsi mitmeks päevaks kinni siduda ja siis vigastusi uurida: kui haav oli mädanema läinud, langes kohtotsus tema vastu. Seda sündmust meenutavad Århusist edelas asuva Tamdrupi kiriku kantsli kaunistused.219 Ühel on näha rauakamaka kuumutamist tule kohal, järgmisel eemaldab Poppo käelt sideme ja näitab, et haav on puhas. Seejärel on kujutatud vaidluses alla jäänud Haraldi ristimist, kes seisab alasti veetünnis.

      Harald Sinihammas võis küll tuua ristiusu Taani, vähemalt enda tarbeks, aga vaieldamatult oli seal misjonäre varemgi viibinud. Esimene teadaolev on northumbrialane püha Willibrord 714. aastal, kes oma VIII sajandi algul neli aastakümmet kestnud misjonitöö ajal friiside juures leidis aega külastada kuningas Ongendust, keda ta nimetas „ägedamaks kui ükski elajas, kalgimaks kui kivi”.220 Misjon ei saavutanud õieti midagi, arvatavasti ka seepärast, et Willibrord suhtus kuningasse äärmiselt üleolevalt.

      Järgmine katse taanlaste juurde ristiusu valgust tuua langes 823. aastasse, mil Frangi valitseja Ludwig Vaga saatis misjonile Reimsi peapiiskopi Ebbo. See ristis nähtavasti õige mitu taanlast, aga suurem võit tuli 826. aastal, mil Mainzis võtsid ristiusu vastu Harald Klak ja tema 400 kaaskondlast (ehkki, nagu ajale kombeks, oli põhjuseks rohkem vajadus kindlustada keisririigi toetus Taani krooni nõudlemisel kui vähimgi sisemine usuline veendumus). Kui Haraldil õnnestus lõpuks Taani naasta, täitis ta lubaduse ja võttis kaasa noore kristliku vaimuliku Anskari. Misjoni edu oli üheselt seotud Haraldi poliitilise karjääriga ja kui viimane kõigest mõne kuu pärast maalt välja kihutati, pidid lahkuma ka Anskar ja tema kaaslane Audubert. Neil oli vaevalt jagunud nii palju aega, et asutada kool, kus mõningaid noorukeid hariti ristiusu osas (arvatavasti Hedebys). Anskari järgmine reis Skandinaaviasse viis ta juba Taani asemel Rootsi.221

      Üle sajandi hiljem СКАЧАТЬ