Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mässu. Harald sai lahingus haavata ja põgenes itta, Vendimaale, jõudes lõpuks Jumne ehk Jomsburgi kindlusse (arvatavasti praegune Wolin Poolas), kus ta Bremeni Adami sõnul mõni aasta hiljem surnud. Usutavasti tahtis Harald Jomsburgi abiga Taani naasta, sest tema teine abikaasa, kellega ta oli abiellunud 965. aastal, oli vendi vürstitütar Tova.229 Ta olla rajanud kindluse sõltumatute viikingite salga (neid nimetati jomsviikingiteks) keskuseks ja võis uskuda, et leiab sealt toetust.230

      Jomsviikingitega seotud legendid on värvikad ja kangelaslikud. Kindlusel olnud piisavalt suur sadam 250 laeva jaoks ning seal elanud ainult kõige tugevamad mehed, ühelgi naisel ei olnud lubatud väravast sisse astuda. „Jomsviikingite saaga” esitab meile ka alternatiivse Haraldi lõpu loo, pajatades, et Taani kuningas olevat meelitanud jomsviikingid (kui nad olid juba parajalt purjus) ründama oma põhivaenlast, Hladiri jarli Håkonit. Kui viikingid kaineks said, tundsid nad ometi kohustust vannet järgida ja seilasid kõik Norrasse, kus said hoolimata enda ees käivast hirmutavast mainest tõsiselt lüüa Hjørungavågi lahingus. Tapatalgus ellujäänud seitsekümmend meest viidi seejärel kohtumõistmiseks Håkoni ette.

      Norra jarl laskis jomsviikingid ükshaaval hukata, jälgides tähelepanelikult, kas nad ikka vastavad oma vaprate meeste mainele isegi kindla surmaga silmitsi seistes. Üks vang palunud kaaslastel end vaadata: kui pärast surmagi on veel elu, siis ta tõstvat selle märgiks kirve. Aga kui tema pea maha raiuti, lõtvusid elutud sõrmed ja relv langes tuhmi kolksuga maapinnale. Üheksa kaaslase hukkamise järel jõudis kord kaheksateistaastase nooruki kätte. Ta ei kohkunud ja palus ainult, et tema pikad kullakarva juuksed hoitaks hoobi andmise ajal näost eemal, et neile verd ei pritsiks. Soov täideti ja üks jarli mees keris nooruki juuksed endale käe ümber. Kui kirves alla vuhises, painutas noor jomsviiking end tahapoole, nii et kirvetera lõikas läbi hoopis Norra timuka käe. Håkon oli nooruki julgusest ja nutikusest nii vaimustatud, et kinkis talle elu. See ei tähendanud siiski hukkamiste lõppu ning ette toodi üheteistkümnes jomsviiking, Áki poeg Vagn. Tal õnnestus aga end kinnihoidjate käest vabaks tõmmata, relv haarata ja anda surmahoop Thorkelile, hukkamisi juhtinud Håkoni paremale käele. Nii suure vapruse ilmutamise järel kutsuti Vagni Norra jarli kaaskonda, kuid ta keeldus, öeldes, et nõustub ainult siis, kui armu antakse ka tema ülejäänud kaaslastele. See soov täideti. Lugu on peaaegu kindlasti välja mõeldud, aga saaga ise võib sisaldada teatavaid mälestusi taanlaste eelpostist Läänemere ääres Vendimaal, kus leidus nii tugev sõjaline jõud, mille abil Harald võis loota tõusta taas troonile.

      Norra poliitiline ühendamine kulges palju aeglasemalt kui Taanis. Juba maa geograafiagi oli lõunanaabri omast keerulisem – Taanis võis peaaegu kõikjale jõuda üsna lühikese sõiduga mööda maad või vett. Enne X sajandi keskpaika ei mainita Norra puhul peaaegu üldse keskvõimu, kuid igal juhul kaldus väikeriikide, milleks Norra tollal jagunes, peamine jõukese Oslo fjordi äärde, eriti Vestfoldi, Raumarikesse, Hedmarki ja Østfoldi, kus asusid Norra parimad põllumaad. Teine tähtsam piirkond, Trøndelag, asus kaugemal põhjas, nüüdse Trondheimi piirkonnas, kolmas poliitilise ühendumise varaseid tuumikuid aga maa läänerannikul Sogni ümbruses. Just nende kolme piirkonna vahelised suhted ja pinged määrasid XI sajandini ja kauemgi suurel määral kindlaks Norra poliitilise ajaloo kulu.

      Harald Kaunisjuus, kes alustas Norra ühendamist, oli Vestfoldi väikekuninga Halfdan Musta poeg ja kuninganna …sa pojapoeg.231 Tema ema olla näinud unes, et poeg kasvab puuks, millel on punased juured, roheline tüvi ja valged oksad, mis katavad lõpuks kogu Norra (see ennustas selgelt ette poja suurt tulevikku). Aga kui Harald võttis 870. aasta paiku Halfdani väikeriigi valitsemise üle, olid pikaajalise kuulsuse (või isegi lihtsalt ellujäämise) lootused pigem kesised, sest kohe kasutasid isa varasemad vasallid võimalust lahku lüüa. Nende taasallutamine Vestfoldi kuningriigile (mis hõlmas arvatavasti ka Ringeriket ja naaberalasid) nõudis aastaid vihast võitlemist. Samal ajal liikus samalaadse ühendamisega Trøndelagis edasi Håkon Grjotgardsson, mis tegi õige reaalseks nende võimualade kokkupõrke ohu – niisuguse katastroofi hoidis ära ainult Håkoni soostumine tunnistada Harald enda isandaks.

      Nii võis Harald muretsemata suunata rünnaku läände, Hordalandi ja Rogalandi ehk just neisse piirkondadesse, kust lähtusid esimesed üle Põhjamere Britanniasse ja Iirimaale seilanud viikingid. Raske sõjakäigu järel kohtus Haraldi laevastik kohalike jarlide väega Stavangerist pisut läänes Hafrsfjordis. Lahingu aastagi pole kindel, tavaliselt paigutatakse see vahemikku 885–900.232 Lahingu daatumil on omajagu tähtsust viikingite ekspansiooni mõistmisel Põhja-Atlandil, sest nii Orkney kui ka Islandi puhul väidab saagatraditsioon, et algsed asunikud olid mehed, kes pagesid Norrast Haraldi üha türanlikuma võimu eest.233 Paraku kronoloogia siin hästi ei klapi, sest Harald tuli võimulegi alles 870. aastal ehk enam-vähem samal ajal, mil esimesed viikingid jõudsid Islandile, ning kulus veel aastakümneid, enne kui tema võim Norras muutus nii tugevaks, et vähegi ohustada läänepoolseid vabadusjanuseid mehi.

      Haraldil oli jätkuvalt vaenlasi ning Håkon kujutas endast Trøndelagis vähemalt ebamugavust, kuid võitluses Norra pärast oli Vestfoldi kuningas selgelt peale jäänud. Harald oli varakult andnud lubaduse, et ei lõika juukseid ega lase neid kellelgi kammida, enne kui pole saanud kogu Norra valitsejaks, mis andis talle esimese hüüdnime – Sasipea. Veel ei pidanud ta lubadust täidetuks ja võttis ette retke meeste vastu, kes olevat põgenenud tema võimu eest Šotimaa põhjasaartele ja tegutsesid mereröövlitena. Teated, et tema retk ulatunud isegi Mani saarele, on nähtavasti liialdatud, ning võib tõsiselt kahelda väidetegi üle, et ta allutas Orkney ja Hebriidi saared Norrale, kuid mingi retk ilmselt siiski aset leidis.

      Nüüd oli Harald lõpuks rahul ja laskis oma kõige lähemal kaaslasel, Møre Rögnvaldil, juukseid kärpida. Jarl sai sellega nii edukalt hakkama, et kuningas pälvis ajalukku jäänud hüüdnime Kaunisjuus. Ta olevat sealtpeale pühendunud siseasjadele ja võtnud ette mitu haldusreformi, näiteks määranud jarle kõigisse piirkondadesse kohut mõistma ning muu hulgas ka trahve koguma, millest kolmandik pidi minema kuningale. Samuti kehtestanud ta süsteemi, mille kohaselt jarlid olid kohustatud eraldama mehi sõjaväkke. On siiski usutav, et paljud niisugused reformid on alles tagantjärele Haraldi aega paigutatud.

      Norra tolleaegsesse ellu lubab meil pilgu heita hindamatu väärtusega käsikiri, mis pajatab sealse kaupmehe Ohthere (vanapõhjapäraselt Ottári) reisidest. Tema lugu on säilinud tänu sellele, et ta külastas IX sajandi lõpul Wessexi Alfred Suure õukonda ning ülevaade, mida ta oma reisidest andis, on lisatud V sajandi Hispaania kirikumehe Orosiuse poleemilisele maailmaajaloole „Historiarum adversum paganos libri septem” („Ajalugu paganate vastu seitsmes raamatus”).

      Ohthere elas Põhja-Norras Tromsø kandis ehk nagu ta kuningas Alfredile ütles, „kõigist norralastest kõige kaugemal põhjas”. Teda olevat peetud selle kauge maa, mis kandis nime Hålogaland, elanike seas ülirikkaks, sest talle kuulus 600 põhjapõtra, kakskümmend veist, kakskümmend lammast ja kakskümmend siga, samuti veidi maad, mida ta „hobustega kündis”. Tema jõukuse suurim osa pärines aga saadustest, mida ta nõudis andamina sisse kohalikelt saami hõimudelt: lisaks karusnahkadele veel lindude udusuled, vaalaluu ning morsa- ja hülgenahad.

      Kord otsustanud Ohthere välja uurida, kui kaugele põhja rannik täpselt ulatub ja kas keegi elab ka kaugemal aladest, kuhu norralased olid seni jõudnud. Alustanud teekonda kaugeimast punktist, kuhu oli jõudnud ükski vaalakütt, sõitis ta piki asustamata rannikut kolm päeva, siis aga käändus rannik järsult itta. Ohthere sõitis edasi veel neli päeva ja siis kaldus rannik lõunasse. Veel viis päeva väldanud sõidu järel jõudis ta koos oma meestega suure jõe suudmesse, mille mõlemal kaldal leidus inimasustuse jälgi. Seejärel kohtas ta ka inimesi, sealhulgas Koola poolsaare soomeugrilasi (keda Orosiuse vanainglise tõlkes tähistati sõnaga Beormas) ja veel üht soomeugri hõimu, kelle kohta kasutati nimetust Cwenas (vanapõhja keeles Kvenir).СКАЧАТЬ