Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juba korralduse püstitada uus kääbas, veidi väiksem kui tema ema oma, sellest pisut lõunasse. Uus kääbas hävitas peaaegu täielikult varasema kivilaeva, mille enamik kive jäi kuhjatise alla. Kui arheoloogid asusid 1941. aastal kääbast uurima, ei leidnud nad enda hämmastuseks sellest hauakambrit, nii et ehk polnudki see mõeldud Haraldi enda matmiseks (nii kivilaevad kui ka kääpasse matmine olid selgelt paganlikud tavad, mida uues kristlikus Taanis ei peetud vahest enam kombekaks).

      Ruunikivi, mida on nimetatud Taani „ristimistunnistuseks”, kujutab endast kolmnurkset punakasmusta graniitkivi, mida on töödeldud kolmest küljest: ühel küljel on pikk ruunikiri, millele lisanduvad teistel külgedel Haraldi kristlust tõendavad pildid. Sinna on kirjutatud: „Selle hauakivi laskis Harald püstitada oma isa Gormi ja oma ema Thyra auks, see Harald, kes võitis kogu Taani ja Norra ja tegi taanlased kristlasteks.” Teisel küljel väänlevad võitluses lõvi ja madu (kelle saba on keerdunud ta enda suhu), mis võib sümboolselt tähistada uue ja vana religiooni jõukatsumist. Kivi kolmandalt küljelt leiab Skandinaavia kunsti esimese kohaliku säilinud Jeesus Kristuse kujutise. Sarnaselt paljude ruunikividega oli Jellingi kivi algselt kaetud heledate värvidega, millest on säilinud isegi imeõrnu jälgi, mistõttu Kristus, ümbritsetuna põimuvast sõlmmustrist, käed välja sirutatud ja jalad koos nagu ristil, silmad pärani valla, näol tõsine, aga triumfeeriv ilme, pidi jätma vaatajale väga sügava mulje (sellest võib aimu saada ka kivi värvilise koopia põhjal, mis asub küll eemal algupärasest kontekstist, lähedal paiknevas muuseumis).

      Otsekui takkajärgi on kirik – umbes aastast 1100 pärit säravvalge romaani stiilis ehitise praegune versioon – surutud kahe kääpa vahele, lüües kindla kristliku pitseri vaatepildile, mille paljud elemendid on ohtlikult lähedal paganlusele. Põhjakääpa väljakaevamistel 1820. aastal222 leiti tammepuuga vooderdatud hauakamber ja hulk panuseid, sealhulgas hõbepeeker (mille kaunistuste järgi on saanud nime Jellingi stiil),223 aga mitte inimsäilmeid. On muidugi võimalik, et hauda on mitu korda sisse murtud ja selle sisu varastatud (Grettir Vägimehe saaga224 kirjeldab seda kommet ilmekalt: kangelane siseneb kääpasse, võitleb sinna maetud Kár Vanaäti varjuga ning lahkub siis koos rikkaliku hauapanustest koosneva saagiga225), aga luude puudumine ka lõunakääpas viitab sellele, et siin tuleb näha midagi enamat kui kõigest hauaröövi.

      Saladus leidis osaliselt lahenduse 1976. aastal, mil kirikusse otsustati paigaldada uus keskküttesüsteem. Lisaks kahe varasema tammepuust kiriku jäänustele, mis mõlemad olid hävinud tules, leidsid arheoloogid haua otse vanima hoone tasapinna all. Sinna oli sängitatud keskealise, 177 cm pikkuse mehe surnukeha. Luud ei olnud enam õiges korras, millest võis järeldada, et surnu oli ületoomisel varasemast matmiskohast kannatada saanud. Samuti leidus hauas rohkelt kuldspiraale ja paar rihmakaunistust, mis võisid pärineda hävinud rõivastelt. On väga usutav, et Jellingi kiriku alla maetu on just Gorm Vana, kelle säilmed mattis ümber Harald, pühendades need niimoodi sümboolselt ristiusule. Varem võis ta olla maetud põhjakääpa alla, kuid see, mis on saanud Haraldi ema Thyra surnukehast, pole teada. Gormi luud maeti uuesti – võib-olla juba kolmandat korda – jälle Jellingi kiriku alla 2000. aastal, kusjuures matmise juures viibis tema otsene järglane, Taani kuninganna Margrethe II.

      Jellingi kompleks ei ole ainuke Haraldi valitsemisajast säilinud monumentaalrajatis. 950. aastatel kindlustati Taani lõunaosas Danevirket, kümmekond aastat hiljem rajati müür, mis ühendas põhikaitseliini Hedeby kaitserajatistega. Hedeby, Ribe ja Århusi kindlustuste tugevdamise võib samuti kirjutada Haraldi arvele, kuid tema ehitamistuhina kõige silmatorkavamad näited on rida vägevaid ringvall-linnuseid kõikjal Taanis (ja üks isegi Skånes, mis toona kuulus Taanile), mida varem peeti Svein Harkhabeme väe kogunemiskohtadeks enne sissetungi Inglismaale 1013. aastal. Linnustes kasutatud puidu dendrokronoloogilisel analüüsimisel on selgunud, et see on pärit aastatest 980–981, mis paigutab need kindlalt Haraldi aega.

      Need tohutud kindlused – Trelleborg Sjællandi lääneosas (selle järgi on kindlusetüüp saanud ka rahvusvaheliselt tuntud nimetuse), Fyrkat Ida-Jüütimaal, Aggersborg Põhja-Jüütimaal, Nonnebakken Odense lähedal Fynil ning samuti Trelleborgi nime kandev kindlus Skånes – on kõik ehitatud väga lihtsa plaani järgi. Nende väravad asuvad põhiilmakaarte suunas ja nad on kindlustatud puitmüüriga. Kindluste suurus mõnevõrra erineb: Fyrkati ja Nonnebakkeni läbimõõt on 120 meetrit, Trelleborgil 136 meetrit ja hiiglaslikul Aggersborgil 240 meetrit ehk kaks korda teistest rohkem. Kolme väiksema kindluse seest on leitud kuueteistkümne suure hoone jäänused, mis kõik olid umbes 30 meetrit pikad ja kaardus seintega, Aggersborgi suurus aga lubas sinna paigutada tervelt nelikümmend kaheksa samasugust hoonet. Kindlused olid seest jagatud neljandikeks ristuvate teedega, mis jooksid ida-lääne ja põhja-lõuna suunas iga väravani.

      Selliste võimsate kindluste täpne eesmärk on teadmata, seda enam, et pole märke kindluses asunud hoonete parandamisest, mis arvatavasti tähendab, et neid kasutati vaevalt üle paarikümne aasta. Kõik asuvad suuremate teede ääres, mistõttu need võisid olla Haraldi abinõu kindlustada kuningavõimu vahetult pärast riigi „ühendamist” ja mis muutusid tarbetuks, kui võim oli juba piisavalt kindel.226 Seda arvamust kinnitab rida täiustusi, mida kuningas laskis ette võtta paljudel Taani teedel. Ravning Enge sild Vejle orus oli üks Skandinaavia suuremaid: umbes 760 meetrit pikk ja 5 meetrit lai.227 Dendrokronoloogiliselt on see dateeritud aastasse 978. Sild ei kaldunud kogu pikkuses sirgjoonest kõrvale üle mõne sentimeetri ning selle rajamiseks läks vaja üle 1100 vaia, mis rammiti silla kandevõime tagamiseks soisesse pinda. Tegu on varakeskaja imetabase tehnikasaavutusega, mis nõudis vaieldamatult niisugust pingutust, mida suutis tagada ainult tugev tsentraliseeritud võim. Nagu ringvall-linnustel ei ole ka Ravning Enge sillal parandamise märke, mistõttu sellegi kasutamisaeg oli nähtavasti lühike. Seegi annab märku, et sild rajati rohkem kuningavõimu näitamiseks kui kaugemale suunatud praktilistel kaalutlustel.

      Tundub, et Haraldil õnnestus tõepoolest ühendada suurem osa Taanist, kuid see kohtas vastasseisu väljastpoolt. Saksa keisri Otto I poolt ähvardav oht ajendas taanlasi tugevdama Danevirke kindlustusliini, kuid 927. aasta ennetavale löögile lõuna suunas järgnes vastupealetung, mille käigus sakslased hõivasid Lõuna-Jüütimaa, sealhulgas ka Danevirke. Haraldil kulus kümme aastat kaotatu tagasisaamiseks ning võib-olla just selle kriisi ning rahvusliku ühtsuse ja oma võimu rõhutamise vajaduse aega langebki ringvall-linnuste ja Ravning Enge silla rajamne.

      Põhjas seisis Harald silmitsi Norra kuninga Håkon Heaga, kes 954. aastal rüüstas Jüütimaa ja Sjællandi ning Taanile alluva Skåne rannikut. Håkoni isa Harald Kaunisjuus oli alustanud Norra riigi ühendamist ja tema poja auahnus polnud sugugi pisem. Taani kuningas püüdis tõsta Norra troonile oma meest, abistades Harald Hallmantlit, üht Eirik Verekirve poega, kelle norralased olid 934. aasta paiku maalt välja ajanud. Mitu Eirikssonide rünnakut löödi tagasi, kuid lõpuks sai Håkon 960. aasta paiku Fitjari lahingus surmavalt haavata. Tema õukonnaluuletaja Eyvind, kes oli ära teeninud ebameeldiva hüüdnime Skaldiderikkuja (Skáldaspillir), lõi valitsejale nukra epitaafi:

      Kari sureb, sugulased surevad,

      maa ja meri on hävitatud,

      alates Håkoni minekust paganajumalate juurde

      paljud inimesed on rõhutud.228

      Eiriki viis poega jagasid seejärel Norra omavahel ära, aga hoolimata Taani võimaliku konkurendi nõrgenemisest oli Harald Sinihammas üha nördinum Hallmantli aina kasvava isepäisuse üle. Kui Trøndelagi elanikud tõstsid mässu Eirikssonide vastu, toetas Taani kuningas rõõmuga vastuhakkajaid. Harald Hallmantel langes 970. aasta paiku Limfjordi lahingus, pärast mida jagasid Norra Harald Sinihamba uus liitlane, Hladiri jarl Håkon Sigurdsson, ja Taani kuningas ise, kes võttis endale lõuna- ja idapoolsed СКАЧАТЬ