Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ href="#n204" type="note">204 Me teame ka saatkonnast, mille saatis Abd ar-Rahman (Córdoba Umaijaadide emiraadi valitseja aastail 822–852) teadmata põhjalaste kuninga juurde, kelleks on peetud kas Dublini viikingite kuningat Turgeisi või Taani kuningat Horikit.205 Saadik, luuletaja Yahya ibn Hakam al-Jayyani, keda hüüti piltilusa välimuse tõttu al-Ghazaliks („gasell”), oli varem viibinud eduka diplomaatilise missiooniga Bütsantsi keisri Theophilose juures. Teist missiooni ei peeta nii viljakaks, osaliselt seepärast, et võõramaine valitseja püüdis al-Ghazali alandada, sundides teda enda ees kummardama, millest araablaste saadik otsustavalt keeldus. Lõpuks olevat kuningas lasknud vastuvõturuumi ukseava nii madalaks ehitada, et al-Ghazal pidi tahes-tahtmata kummardama, aga ta olevat teinud seda selg ees, näidates kuningale hoopis oma „häbiväärseid kehaosi”. Missioonile ei aidanud kahtlemata kaasa seegi, et põhjamaise valitseja abikaasa armus nägusasse mauride saadikusse ja laskis teda peaaegu iga päev enda ruumidesse kutsuda, kuninganna väitel selleks, et ta saaks kuulata lugusid al-Andalusi elust.

      Kontaktid viikingite ja erinevate Hispaania riikide vahel paistavad olevat nõrgemad kui Frangi riigis, Iirimaal või Britannias. Leitud on väga vähe viikingite esemeid206 ja kohanimesidki, mis viitaksid põhjalaste püsivamale kohalolekule, on ainult üksikuid, näiteks Lordemanos Leónis ja Lodimanos Galicias (mõlemad tähendavad „põhjalased”). Mõned vihjed lubavad arvata, et viikingid võisid korraldada rüüsteretki Põhja-Hispaaniasse juba IX sajandi algul,207 kuid esimene suurem kirjalikest allikatest teada olev retk Pürenee poolsaarele toimus alles 844. aastal. Merereis viis 54 alusest koosneva viikingilaevastiku võib-olla kaugemalegi, kui nad olid plaaninud. Nad alustasid teekonda Bretagne’ist ja rüüstasid kõigepealt Edela-Prantsusmaal, enne kui ründasid kristlikku Põhja-Hispaaniat (sealhulgas A Coruña sadamat). Seejärel seilasid põhjalased lõunasse, muslimi aladele, kus suutsid mõne nädalaga tekitada rohkem kahju, kui olid suutnud kristlikud kuningriigid Umaijaadide emiraati kahjustada terve sajandi jooksul, põletades muu hulgas maha Cádizi ja Algecirase. Nüüd sõitsid viikingid Guadalquiviri pidi üles, kasutades edukalt ära oma eelist liikuda madalas vees, mis oli lubanud neil tungida Seine’i ja Loire’i pidi sügavale Prantsusmaale, ja lõid oma laagri üles Sevilla lähedal Isla Menoris. Linnal polnud sellal veel müüri ja sestap oli seda üsna lihtne rüüstata, aga et Guadalquiviri pidi Sevillast kaugemale ei pääsenud, olid nad sunnitud tulema maale, kus Abd ar-Rahmani kogenud sõjavägi nad hõlpsasti purustas.

      Paljud ellujäänud viikingid põgenesid tagasi laevadele, järgnenud metsikus veresaunas sai neist hukka aga ligemale tuhat ja nad kaotasid kolmkümmend laeva tules, mille põhjustas relv, millega viikingid ei olnud võib-olla veel kokku puutunudki – kreeka tuli, mida heideti nende pihta katapultidest ja mille iseäralikuks omaduseks oli põleda isegi vette sattudes.208 Umbes 400 viikingit võeti vangi ja suurem osa neist poodi üles, kuigi mõned võtsid ka vastu islami ja jäid Sevilla piirkonda, kus olevat hiljem teeninud elatist juustu müümisega.209 Kes allesjäänud laevadel siiski pääsesid, võtsid teel tagasi põhja poole ette kerge rüüsteretke Algarves ja jõudsid siis taas Frangi riigi aladele.

      Võib-olla 844. aasta retke ebasoodsa tulemuse tõttu ei ole allikates viikingite retkede kohta Pürenee poolsaarele enam andmeid kuni 859. aastani. Tolle aasta retke juhid Hastein ja Björn Raudkülg sõitsid Vahemerre (mis oli juba omaette saavutus) ja seal nii kaugele itta, et see üksi tagas neile pikaajalise kuulsuse. Laevastik oli suur (kuuskümmend kuni sada laeva) ja paistab, et teele asuti kindla sooviga rüüstata lausa Roomat ennast.210 Retke algus ei tõotanud küll palju head, sest rünnak äärmiselt jõukale palverännukeskusele Santiago de Compostelale löödi tagasi. Hastein ja Björn said järgmise tagasilöögi Sevilla all, kus neid lõi Umaijaadide uus valitseja Muhammad I.

      Viikingid tungisid ometi edasi, sõites läbi Gibraltari väina, kus nad ei kohanud sisuliselt mingit vastupanu – nad peatusid põgusalt ainult Cádizi ja Algecirase rüüstamiseks –, olles sel moel esimene viikingite laevastik, mis jõudis Vahemere lääneossa. Kaks viikingipealikku said seejärel veelkord esimesteks, kui ründasid Põhja-Aafrika rannikut, võttes suuna Maroko Nekori emiraadile, mida nad rüüstasid ja hoidsid enda käes terve nädala. Samuti võtsid nad vangi kaks naist emiiri haaremist, kes vabastati alles pärast seda, kui Córdoba Muhammad oli tasunud suure lunaraha.

      Viikingid sõitsid edasi põhja ja ida suunas piki Hispaania rannikut, rünnates Valenciat ja Baleaare, kuni jõudsid lõpuks Frangi riigi lõunarannikule. Seal rüüstasid nad mitut kloostrit ja põletasid maha Narbonne’i linna. Talve lähenedes jäid nad laagrisse Camargue’i, kus võisid kaitsvate soode taga end frankide soovimatu tähelepanu eest turvaliselt tunda. Kevadel sõitsid Hastein ja Björn piki Rhône’i üles ning rüüstasid Nîmes’i ja Arles’i. Tekkis tunne, et võib korduda viikingite lugu Loire’il ja Seine’il: uus rühm rajab oma baasi Frangi riigi lõunaosas Rhône’il ning hakkab sealt pikemat aega väljatunge korraldama. Kuid Valence’i all said nad lüüa Provence’i krahvilt Girartilt211 ja pidasid paremaks sõita edasi Itaaliasse.

      Seal – nii vähemalt pajatab lugu meile normanni kroonik Saint-Quentini Dudo – jõudsid viikingid lõpuks suurejoonelise linna alla, mille müür ja tornid olid üleni säravvalgest marmorist. Et neil ei jagunud jõudu seda otse rünnata, kasutasid nad kavalust, mis isegi juhul, kui see pole tõsi, näitab nupukust, mida vastased kaldusid viikingitele omistama. Linna saabudes andis Hastein teada, et soovib lasta ennast ristida. Päev hiljem tõid mehed ta kirstus linnavärava juurde, kurtes murest murtuna, et nende pealik oli öösel kurvastaval kombel elavate seast lahkunud. Linlased lubasid matuserongkäigul väravast sisse tulla, aga niipea kui viikingid olid linnas, tõmbasid nad mõõgad välja ja tagatipuks tõusis linnaelanike jahmatuseks Hastein ise kirstust. Seejärel hakkasid põhjalased innukalt linna rüüstama, mis, nagu selgus, polnud siiski Rooma, vaid palju tagasihoidlikum Luna.212

      Pettunud loodetud metropoli vägevast saagist ilmajäämise pärast, jätkasid viikingid rüüstamist Vahemerel. Nad võisid isegi jõuda Vahemere idaossa ja tegutseda Bütsantsi võimualal, aga nende teekonna kohta puuduvad täpsemad andmed 861. aastani, mil nad üritasid Gibraltari väina kaudu koju sõita. Seekord pidid nad selleks vaeva nägema, sest väina oli tõkestanud suur muslimite laevastik. Hastein ja Björn suutsid küll võitluses sellest läbi murda, aga see läks neile õige palju laevu maksma. Teel põhja suutsid nad vangi võtta Pamplona kuninga García, kelle vabastamise eest nõuti 70 000 kuldmünti. Nii jõudsid nad selle lohutustasu ja mõningate Aafrika orjadega, kelle nad olid saanud Nekoris (põhjalased kasutasid nende kohta väljendit blámenn ehk „sinised mehed”), 862. aasta kevadel tagasi Loire’ile.213

      Umaijaadid reageerisid viikingite retkedele rea kindluste rajamise ning laevastiku tugevdamisega (Abd ar-Rahman II rajas Almeríasse uue laevastiku tugipunkti). Seepärast olid viikingite rüüsteretked Hispaanias X sajandil suunatud peamiselt põhjapoolsete kristlike riikide vastu. Galiciasse korraldati neid 951., 965. ja 966. aastal, suurem rünnak aga langes 968. aastale, mil viikingid Gunnauði juhtimisel tapsid Santiago piiskopi Sisnando. Sellest julgustust saanud, rüüstas sama sõjasalk kolm aastat järjest oma Ulla jõele rajatud baasist, põhjustades hiiglasliku laastamist. 972. aastal ründasid nad muslimite alale jäävat Algarvet, aga üldiselt suutsid Umaijaadid üpris vähese vaevaga tagasi lüüa viikingite üksikud rünnakukatsed.

      Aegajalt esines rüüsteretki veel XI sajandilgi. Üks suurem rünnak 1014. aastal oli suunatud Tui vastu Miňo jõel, 1029. aastal rünnati Galiciat ning 1047.–1066. aastal korraldati rida rünnakuid Santiago piirkonnas. Siiski ei suutnud viikingid end Hispaanias kunagi sel moel sisse seada nagu Frangi riigis. Kauguse ja palju söakama vastupanu tõttu viikingite rünnakutele ei jõudnud rüüsteretked Pürenee СКАЧАТЬ