Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rel="nofollow" href="#n38" type="note">38 Seda, et aegade hämarusse vajunud varastel Taani kuningatel oli märkimisväärne võim, annab mõista Danevirke, mitmete kindlustuste kompleks, mis rajati Jüütimaa kaitsmiseks lõunapoolsete sissetungijate eest. Pikka aega arvati, et selle ehitamist alustas IX sajandi algul kuningas Godfred, kuid 1970. aastatel ette võetud dendrokronoloogiline analüüs näitas, et sellega alustati 730. aastatel (enamik daatumeid koondub 737. aasta ümber), mis osutab hämmastavalt tugevale kuningavõimule selle aja kohta.39 Arusaama, et juba toona oli kujunemas tsentraliseeritud kuningavõim, tugevdab veelgi Kanhave kanali kaevamine läbi Samsø saare 726. aastal. Saare strateegiline asukoht Jüütimaa ja Sjællandi vahel tähendas, et kanali valdaja võis kontrollida laevaliiklust Taani väinades ja soovi korral ka tõkestada sissepääsu Läänemerre.

      Kuigi Rootsi, Taani ja Norra väikesed pealike territooriumid võisid VII sajandi lõpul ja VIII sajandi algul koonduda endiselt veel üsna pisikesteks kuningriikideks, oli tärkav ühiskond jätkuvalt valdavalt küla-laadi (mingidki linnad ilmuvad alles VIII sajandi algul ja need on veel väga pisikesed).40 Enamik inimesi elas taludes, kus eluhooneks oli niinimetatud pikkmaja. Need võisid olla üle 30 meetri pikad ja 4–6 meetrit laiad, tavaliselt palkidest (või mätastest, kui puitu nappis), mida toetav okstest sõrestik oli tugevdatud savikrohviga kaetud vitspunutisega. Seinad kaldusid enamasti veidi väljapoole, mis andsid hoonele mõnetise sarnasuse paadiga. Sisemuses jagasid katust toetavad puitpostid ruumi pikuti kolmeks. Hoone ühes otsas paiknes sageli laut, kus hoiti talviti loomi. Välisseinte ääres asusid pingid, millel elanikud istusid, sõid ja magasid. Hoone keskel oli nelinurkne kolle, mis andis sooja, kus valmistati toitu ja mis oli üldse kogu hoone kese. Sisustust oli vähe, kui mitte arvestada puidust kirste ja „suurtooli” ehk perepeale mõeldud hästi viimistletud kõrge seljatoega istet, mida kahelt poolt toetasid kaks kõrgemat toolisammast, ning privaatsust selline maja eriti ei pakkunud.

      Traditsiooniliselt jagunes ühiskond kolmeks: þræl’id (träälid) ehk mittevabad, karl’id ehk vabad talunikud ja jarl’id ehk ülikud. See on kahtlemata lihtsustus, aga nii esitab klassikalist kolmjaotust X sajandi poeem „Rigsþula” („Riigri lugu”),41 mis kõneleb käskjalast jumala Heimdali rännakust. Ta külastab kolme taret, kus elavad vastavalt kolme ühiskondliku klassi esindajad. Esimeses (kus elanud Vaarisa ja Vaarema) pakuti talle aganaid täis leiba, kuid enne lahkumist kasutas ta ära pererahva külalislahkust ja sigitas Vaaremaga poja, kellele anti nimeks Trääl. Poiss abiellus, kui aeg kätte jõudis, neiuga, kelle nimi oli Teenijatüdruk, ja nende lapsedki kandsid nimesid, mis vastasid nende teenijaloomusele: poisid Lehmakarjus, Tahumatu, Röökur, Parm, Kiimur, Lehkur, Nott, Paks, Logard, Suurjalg, Igerik ja Hall ning tüdrukud Lobamokk, Räbalakandja, Puhinina ja Teenija. Seejärel külastas Heimdal Vanaisa ja Vanaema (karl’ide esindajad), kus ta taas sigitas pereemaga lapse. Vanaema sünnitas poisi – „punajuukseline, priske, silmad pöörlesid peas” –, kellele pandi nimeks Karl. Tugev poiss abiellus tüdrukuga, kelle nimi oli Minia, ning neil olid lapsed, kes kandsid juba kenamaid nimesid: pojad Mees ja Tugev, Relvakandja ja Sepp, Talumees, Pöetudhabe ja Mestimees ning tütred Emand, Pruut, Sale, Kaunis, Naine ja Häbelik. Kolmandana külastas Heimdal Isa ja Ema kaunist maja. Taas sigitas jumal pereemaga lapse, aga see oli juba väliseltki palju õilsam, „hiilgavate põskede” ja „otsekui siul välkuvate silmadega”. Laps, kelle nimeks sai Jarl, abiellus tüdrukuga, kelle nimi oli Erna, ja neil sündisid ülikutele sobilike nimedega lapsed: Poeg ja Laps, Järglane ja Pärija, Poiss ja Sugulane ning „noorim Kon” (viimane – originaalis Konr ungr – on sõnamäng vanapõhja keeles, milles konungr tähendab „kuningat”).42

      Orjad paiknesid küll kindlalt ühiskondliku hierarhia allosas, kuid nende seisund ei olnud ometi Skandinaavias nii rõhutud kui mitmel pool mujal Euroopas: Skandinaavia seadused lubasid orje vabastada, samuti tunnistada maaomanikel vabaks lapsi, kelle nad olid sigitanud orjataridega. Nende hulk oli viikingiühiskonnas alati suhteliselt väike (XII sajandiks oli pealegi seisus ka ametlikult kaotatud kõikjal peale Rootsi43).

      Nii vabade kui ka orjade seisund oli pärilik, ehkki viimaste arv võis suureneda vangide läbi, keda võeti röövretkede käigus (nende arv kasvas märkimisväärselt viikingiajal). Ori oli õiguslikult mitmeti piiratud ja seisis õiguste poolest vabast inimesest madalamal. Kui näiteks ori solvas vaba inimest ja viimane orja tappis, tuli karistuseks tasuda vaid orja hind, kui aga vaba mees mõrvas oma orja, ei langenud talle üldse karistust osaks (kui ta just ei juhtunud õnnetut trääli mõrvama paastu ajal, millisel juhul oli karistuseks väljasaatmine).44

      Suurem osa elanikest kuulus vabade, aga mitte ülikute sekka ning neil oli õigus osaleda kohalikel rahvakoosolekutel ehk tingidel (þing), mis kujutas endast kogu viikingimaailmas levinud institutsiooni, millel lahendati üldise tähtsusega küsimusi ja mõisteti kohut. Vabade kategooria oli väga lai ja jagunes mitmeks allklassiks, sealhulgas põllutöölised ja rentnikud, aga ka mitteülikutest maaomanikud. Vabade kohta kasutati tavaliselt sõna bóndi, mis tähistab talupidajaid. Tähtsaim allrühm olid óðalsbóndi ehk odalivabad – see seisund on juriidiliselt küll keeruline, aga tähistab sellise maavalduse omanikku, mida võis pärandada (samal ajal ei saanud seda võõrandada perekonda mittekuuluvale isikule ilma hõimlaste nõusolekuta). Ühiskondliku kihistumise süvenedes tekkis teisigi allrühmi, kelle seas tuleb ära märkida maata põllutöölised ja väikemaapidajad, kes õiguslikult olid küll põhimõtteliselt võrdsed, aga kes surma või vigastuse korral väärisid väiksemat hüvitust kui odali- ehk taluomanikud.

      Ülikute seas nimetati tähtsamaid isikuid jarlideks. Seda sõna tarvitati ainult väga kõrgete ülikute, sageli kuninga endaga konkureerivate isikute puhul, näiteks Hladiri jarlide puhul, kellele kuulus suur osa põhjapoolsemast Norrast (keskusega Trøndelagis) ja kes sageli jagasid kuningaga võimutäiust või tegutsesid Taani kuningate asevalitsejatena, üritades oma võimu alla painutada kogu Norrat. Ühiskonna ülikute kiht, kelle seast valiti kuninga kaaskondlased ja nõunikud, kaotas viikingiaja lõpu lähenedes suure osa võimust, sest kuningate võim kasvas ning nende tegevusvabadus ahenes, suuresti seetõttu, et pärilikke maavaldusi hakkasid asendama kuninga annetatud ametid ja läänid.

      Oli siiski üks inimrühm, kes jäi suuresti Põhjala ühiskonna peavoolust kõrvale – eelkõige seepärast, et nad ei kuulunud sõna otseses mõttes põhjalaste hulka. Rändlejatest soomeugri keelt kõnelevad saamid, kes elatusid jahist, kalastamisest ja põhjapõtrade karjatamisest, ei ole meile jätnud enda kirjalikke mälestusi, mistõttu me peame täielikult tuginema Skandinaavia allikatele ning arheoloogia andmetele.

      Saame mainitakse mitmes Islandi saagas, samuti „Landnámabókis”, mõnes poeemis ja reas hilisemates Norra seadustes. Enamasti kasutatakse nende kohta väljendit finnr või finni, nende omanime saami aga kohtab Põhjala allikates ainult korra. Kahtlemata olid nad elanud Skandinaavia poolsaarel juba pikka aega, arvatavasti enne põhjalaste saabumist. Mitmed matusekohad, nõndanimetatud järvekalmed, mis on koondunud väikeste metsajärvede äärde, pärinevad nooremast rauaajast ning nende asukohad annavad mõista, et saamide asuala ulatus palju kaugemale kui hiljem, keskajal, mil nad elasid kaugel Norra ja Rootsi põhjaosas. Vanema rauaaja kalmetest Rootsis Härjedälenis Krankmårtenhögenis on leitud kivikääbastele seatud põhjapõdra sarvedest kroone, mis tunnistavad saamide ammuseid tihedaid seoseid loomadega. Isegi nii kaugel lõunas kui Upplandis Tunas paiknevas laevkalmes on jälgi, et lahkunu toiduvalikusse kuulus sageli põhjapõder (mis ei olnud sugugi iseloomulik tollasele tüüpilisele Põhjala toidulauale).

      Saamid olid kogenud kütid ning tundub, et põhjalaste ja saamide levinuim suhtlemisvorm oli andam, mida viimased maksid (või vahetasid muu kauba vastu) karusnahkades (seda kirjeldab üksikasjalikumalt põhjalasest kaupmees Ohthere (Ottár), kes elas saami aladel IX sajandil45). СКАЧАТЬ