Põhjalaste raev: viikingite maailma lugu. Philip Parker

Чтение книги онлайн.

      Esimene ajalooline teave Skandinaavia kohta pärineb Kreeka ja Rooma kirjameestelt. Pytheas, kreeklasest reisi- ja kirjamees Massiliast (tänapäeval Marseille), kirjutas ülevaate reisist piki Loode-Euroopa Atlandi rannikut umbes 300. aastal eKr.26 Ta mainib Britanniast kuue päevateekonna kaugusele põhja jäävat maad nimega Thule, mille asukad elatusid metsmarjadest „soojematele maadele omase teravilja ja kariloomade puudumise tõttu”. On siiski teadmata, kas ta mõtleb selle all (ja kas ta ka ise külastas) Skandinaaviat (või isegi Islandit). Selgemini mõistetavad teated pärinevad Rooma ajaloolasest Tacituselt, kes kõneleb laevastikust, mille Augustus saatis 5. aastal pKr uurima Friisimaast edasi jäävat rannikut. See jõudis Jüütimaa põhjatippu ning just sellelt ekspeditsioonilt (mis jäi roomlaste ainsaks retkeks sellesse piirkonda) pärineb nähtavasti esimene „Skandinaavia” mainimine. Taas Plinius Vanema (I sajandi teine pool pKr) teoses „Looduslugu” esinedes on see saanud kuju Scadinavia, mille tähenduseks on peetud „ohtlikku saart”: see võib viidata Kattegati veekeeristele, mis kujutasid laevasõidule tõsist ohtu.27

      Umbes aastal 150 loetleb Aleksandria kirjamees Ptolemaios Skandinaavia hõime, kelle sekka kuuluvad Suiones, mis võib olla hiljem üle kandunud rootslastele, ja Goutoi, kes võivad olla sama rahvas nagu Geatas, keda mainib VI sajandi anglosaksi eepos „Beowulf ” ja kelle nimi on seotud ühe suurema Rootsi kuningriigi ajaloolise piirkonnaga. Rahvasterännu aeg, milles toimub „Beowulfi” tegevus, pakub rohkelt kirjalikke viiteid Skandinaaviale, ehkki enamikku neist on masendavalt raske dekodeerida. Peamine neist allikatest on Jordanese „Getica”. VI sajandi keskel kirjutanud Jordanes mainib 28 Skandinaavia rahvast, sealhulgas Gauthigothae ja Suetidi, ja nimetab Skandinaaviat „rahvaste koldeks”, esitades muu hulgas esimest korda hiljem populaarseks muutunud mõtte: gootid rändasid lõunasse Gotlandilt, burgundid Bornholmilt (Burgundaholm) ja langobardid oma algselt kodumaalt Skånes Lõuna-Rootsis.28

      II sajandi paiku pKr muutub Taani arheoloogiline leiumaterjal mõnevõrra kesisemaks: kaob väärisasjade ohverdamine sohu ning matmiskommetes hakatakse laibamatustele eelistama põletamist (mis tähendab, et meie käsutuses on vähem materjali, milliseid panuseid surnutele kaasa pandi). Siiski leidub suhteliselt palju teavet Norras ja Rootsis ning viimasest on tõendeid õitsva kuningriigi kohta Mälareni järve piirkonnas. See oli mõningase õitsengu periood, nagu tunnistab mitu rikkalikku laevmatust Uppsalast põhjas Valsgärdes ja Vendelis (nende järgi nimetatakse Rootsis ajavahemikku 550–750 Vendeli perioodiks).29

      Suur osa meie teadmistest Rootsi varase arengu kohta pärineb „Ynglingite saagast”, algselt IX sajandil koostatud poeemi („Ynglingatal”) XIII sajandi ümbertöötlusest. See kõneleb Rootsi esimesest dünastiast, mille tegelik lugu on mattunud müütide ja ajaloo segasevõitu vaheala hägusse. Tundub, et dünastia tekkis millalgi VI sajandil ja valitses alal, kus Mälareni järve veeteed ristusid maateedega, mis tulid sisemaa karusnaharikastest piirkondadest. Ühed varasemad kuningad olid Aun, Egil ja Adils, kelle valitsemise ainuke käega katsutav tunnistus on kolm võimsat kääbast Vana-Uppsala XII sajandi romaani stiilis kiriku lähedal, mida Põhja panteoni tähtsamate tegelaste järgi varem nimetati Odini, Thori ja Freyri kääpaks.30 Nüüdseks kena rohukatte all kääpad paiknevad lähedal kohale, mis pidi olema Rootsi kuningate tähtsaim võimu- ja kultuskeskus (XI sajandi kirjamees Bremeni Adam annab õõvastava ülevaate paganlikest ohverdustest, mida tema kinnitusel siin sooritati), kuid alles samas asuva muuseumi leidudekogu annab õige arusaama nende kuningate võimust ja jõukusest, kelle valitsemise iseloomu ja võimu täpset ulatust ei ole tänapäeval peaaegu kuidagi võimalik tuvastada.

      Paistab, et Ynglingite dünastiat saatsid pidevalt mitmesugused hädad. Kuningas Sveigðir võttis pähe, et aasid, Põhjala usundi nooremad jumalad, elasid algselt maa peal Skandinaaviast kaugel idas, ja asus seda maad otsima. Pika rännaku järel nägi ta kääbust, kes sisenes kaljulõhesse ja kutsus kuningat kaasa, väites, et sees ootab teda Odin. Sveigðir ei kavatsenudki lasta end kõrgemate olendite otsingul eksitada ja järgis kääbuse kutset, pärast mida aga kalju tema järel sulgus ja kuningat ei nähtud enam kunagi. Kuningas Dómaldi otsustasid ohverdada tema enda alamad jumalate soosingu võitmiseks pärast viljasaagi ikaldumist, kuningas Yngvi-Donnarit tabas aga täpsustamata, kuid vaevarohke lõpp, nii et ta „viskles piinades Rootsis”. Võib-olla kõige õnnetuma saatusega oli imetabase hüüdnimega kuningas Eystein Kõhutuul, kes uppus, kui Varna Skjöld – sorts, kelle maid ta parajasti rüüstas – manas välja vägeva tuule, mis pani ühe laeva poomi visklema, nii et see pühkis kuninga üle parda, kus ta oma lõpu leidis.31

      Nonde varaste Ynglingi kuningate võim paistab olevat ulatunud Norrasse Vestfoldi, kus suur kääbaskalmistu Borres, Oslost edelas, võib sisaldada mitmegi kuninga hauda. Kaskede ja tammede varjus tänaseni püsival poolel tosinal kääpal on ülaosas sissekaeveid, mille kaudu rüüstajad on ammugi suurema osa hauapanustest ära viinud. Neid kaevati esimest korda 1852. aastal pärast seda, kui kohalik teedevalitsus oli ostnud paiga kruusakaevanduseks. Kruusa kühveldanud töölised leidsid pronkssadula ja kui nad proovisid seda välja kaevata, varises kääbas sisse. Norra üks esimesi suuri arheolooge Nicolay Nicolaysen kutsuti kohale asja põhjalikumalt uurima. Tollal oli seal üheksa kääbast, Nicolaysen kaevas aga kääbast number 1, milles leidis tõendeid laevmatuse kohta (säilinud olid küll ainult raudnaelad, puit oli ammu kõdunenud).32 Surnutele kaasa pandud panuste seas oli kolm hobust kõigi oma ratsmetega, raudkatlaid ning mitmesuguseid põllundusriistu ja savinõusid. Kaevamistel tuli välja esemeid, mille järgi nimetati üks varasemaid viikingiaja kunstistiile Borre stiiliks.33 Tundub, et kalmistut kasutati 800. aastatelgi, mistõttu on võimalik, et sinna on maetud mõned IX sajandi lõpul Norrat ühendama asunud Harald Kaunisjuukse vahetud eelkäijad.34

      Konkreetsemaid tõendeid Rootsi kasvavast jõukusest viikingiretkedele eelnenud sajanditel on saadud Mälareni järve Helgö saarelt, kus paiknes V–VII sajandil kaubanduskeskus. Seal asus hulk kaubahoove ja töökodasid, kus valmistati ehteid (isegi kullast), klaashelmeid ja põdrasarvest kamme, mida leidub kõikjal hilisemates viikingiaja leiukohtades. Kaubanduskeskuse geograafilisest haardest annavad tunnistust Indiast pärit Buddha kuju, Iirimaalt pärit piiskopisaua katke ja Lõuna-Inglismaalt pärit klaasesemed.35

      Samal ajal Taani varasema ajaloo allikad on palju kasinamad. Meile on teada legend, et Taani sai nime Upplandi kuninga Ypperi poja Dani järgi, kes on peaaegu kindlasti müütiline tegelane, kuid lugu võib sisaldada ähmast mälestust Taani valitsejasoo sidemetest Rootsiga.36 „Beowulf ” nimetab valitsevat dünastiat Scyldingiteks („kilbikandjad”) ning Saxo Grammaticus mainib „Taanlaste vägitegudes” kuningas Halfdani (otsetõlkes „pooltaanlane”), kelle poeg Hrothgar esineb „Beowulfis” (ja keda võib oletamisi dateerida V sajandi lõppu).

      „Beowulf ” kõneleb edasi geatide kuningast Hygelacist, kes võttis ette sõjakäigu huga’de (ehk frankide) vastu, mille käigus sai ka surma. Seda rünnakut, mida võib pidada „esimeseks” kirja pandud viikingiretkeks, kinnitab Frangi ajaloolase Tours’i Gregoriuse ülestähendus „Frankide ajaloos”, kus ta kirjeldab Taani kuninga Chochilaicuse (ehk Hugilaicuse) retke 515. aastal friisi päritolu atuaaride vastu, kes elasid Reini alamjooksu ja Zuidersee vahel.37 Rünnaku järel sattus Chochilaicus Frangi valitseja Theoderichi poja Theodeberti varitsusele ja langes. Seda pole just palju, kuid sellestki viitest jääb mulje, et juba sajandeid enne Lindisfarne’i ründamist olid skandinaavlased väga tõsiseks ohuks Põhja-Euroopa rannaelanikele.

      Järgmine СКАЧАТЬ