Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Tenoresen,” ütles Bulle. „Tüüp arvab vist, et saab Norra valitsemise enda kätte võtta. Mõelge vaid!” Bulle joonistas õhku justkui ajalehe pealkirja: „Laulev kiropraktik haarab Norras võimu.”

      Bulle luksus naerust, aga lõpetas, kui märkas, et ema ja Eva teda vahtisid.

      „Ja kelle muu kui Tenoreseni peale me loota saame?” ütles ema külmalt. „Võib-olla sinu?”

      Eva naeris valjult ema nalja peale ja ema naeris valjemini, sest Eva naeris tema nalja peale, ja Eva naeris veel valjemini, sest ema naeris, sest tema naeris. Bulle vaatas kella, pani ajalehe käest ja läks koolikotti tooma. Ema müristas talle järele:

      „Pane kohvimašin käima, enne kui lähed!”

      Bulle ootas nagu tavaliselt Lise värava juures, kuni tüdruk tuli välja, koolikott seljas. Ja nagu tavaliselt, ei vahetanud nad omavahel sõnagi, vaid hakkasid kõndima mööda Kanonveienit, nagu neil tavaks.

      „Kõik on nagu normaalne,” ütles Lise, kui nad lähenesid Trulsi ja Trymi majale. „Aga sellegipoolest oleks nagu… oleks nagu…”

      „Nagu midagi oleks väga valesti?” küsis Bulle. „Kas ka sina märkasid seda?”

      „Ema ja isa, nad ei tundu nagu täiesti normaalsed olevat.”

      „Sama siin,” ütles Bulle. „Välja arvatud see, et normaalselt ongi mu õde ja ema ebanormaalsed.”

      „Ja peaaegu terve meie orkester läks äkki lihtsalt minema. Kas sa arvad, et see on normaalne?”

      „Ei, see on täiesti ebatavaliselt ebanormaalne. Tegelikult lausa jubedalt ebanormaalne.”

      „Aga Thranede juures on kõik igatahes normaalne,” ütles Lise ja noogutas nende ees laiuva villa aia poole.

      Ja nii oligi: seal seisid Truls ja Trym Thrane aia taga lumelinnusel ja vaatasid neid ootusärevate pahatahtlike irvetega, endal lumepallid käes valmis. Tavaliselt visati Lisele ja Bullele mõned lumepallid järele, kui nad mööda jooksid, aga nad jõudsid peaaegu alati eest ära, sest Truls ja Trym olid viimase aastaga nii paksuks läinud, et nad ei jaksanud enam tugevalt visata.

      Aga Lise sai kiiresti aru, et täna ei pääse nad nii kergelt.

      Kaksikud olid aiast üle hüpanud ja seisid Bullel ja Lisel tee peal ees. Kumbki hoidis käes üht suurt lumepalli. Ja Lise nägi päeva esimesi päikesekiiri nende peal helkimas ja sai aru, et Truls ja Trym olid nende peale vett valanud. Jäälumepallid.

      Bulle ütles vaikselt: „Rahu, Lise. Las ma tegelen sellega.”

      Lise vaatas alla oma tibatillukese sõbra poole. Ta võis olla küll ärritav, tüütu ja suur luiskaja. Aga Lise ei teadnud kedagi, kes oleks julgem. Vahel lausa nii julge, et võis kahtlustada, kas ta polnud lihtsalt pisut loll.

      „Tere hommikust, kapten Thrane ja kapten Thrane!” kuulutas Bulle särava naeratusega. „Sest need on ju kaptenimütsid, mis teil peas on, kas pole?”

      „Koorimütsid,” vastasid kaksikud kooris ja nägid üsna uhked välja. Mütsid olid valget värvi, musta särava noka ja nööri otsas rippuva tutiga.

      „Koori?” küsis Bulle. „Seega te oskate lisaks trummimängule ka laulda? Kes oleks osanud arvata, et nii väikestesse kehadesse mahub nii palju talenti.”

      „Talenti?” kordas Truls ja pigistas kahtlustavalt ühe silma kinni. „Kas sa ei öelnud just enne jõule, et meil on sama palju rütmitaju kui kahel kahhelahjul.”

      „Jah, ja selle eest sai ta siis ka korraliku koslepi!” naeris Truls. „Hoo, hoo!”

      „Aga mitte piisavalt!” ütles Trym ja tõstis käe jäälumepalliga.

      „Ma pidasin silmas,” alustas Bulle, „kahte Jøtuli kahhelahju. Ja nagu üldsusele teada, ei leidu maailmas ühtegi kahhelahju, mil oleks parem rütmitaju kui Jøtulil. Mõelge vaid Jøtuli bossanovale. Kas te olete ehk kuulnud mõnda teist ahju kahheldamas täiuslikus kaks neljandikku taktis?”

      Truls ja Trym jõllitasid Bullet avali sui, millest paiskus välja hingeõhku nagu kahest korstnast.

      „Ta üritab meid lihtsalt ära rääkida,” sosistas Trym vennale.

      „Aga…” sosistas Truls. „Ma usun teda, kui ta ütleb, et ma olen hea trummimängija.”

      „Sellepärast, et sind on ära räägitud,” sosistas Trym.

      „Ma olen ära räägitud,” noogutas Truls.

      „Teeme ta nüüd pihuks ja põrmuks,” sosistas Trym. „Teeme talle peapesu.”

      „Jah, teeme sellele väiksele ärritavale peale korraliku pesu,” ütles Truls ja tõstis käe jääkamakaga.

      „Las ma teen peapesu teile pisut kergemaks, kallid vennad Thraned,” ütles Bulle ja tõmbas oranži tutimütsi peast.

      „Hah!” naersid kaksikud ja sirutasid käed taha nii kaugele, kui suutsid.

      „Mis tal peas on?” küsis Trym.

      „See СКАЧАТЬ