Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Ma ei tea. Selle jäljed ei kuulunud igatahes ühelegi loomale, keda olen varem näinud. Ega ka paljale inimjalale või kingadele või saabastele. Tundus, nagu sel oleks jalas olnud…” Bulle pigistas ühe silma kinni ja tal oli ilme, nagu pingutaks ta väga ajusid, et meenutada, mis sel jalas olid.

      „Hm,” sõnas Proktor. „Ja sellel lipul oli üks täht puudu? Aga kui te tagasi läksite, siis olid kõik tähed olemas?”

      Lise noogutas.

      Doktor Proktor sügas lõuga.

      „Sokid!” hüüdis Bulle.

      Lise ja Proktor vaatasid talle otsa.

      „Need olid sokijäljed,” ütles Bulle. „Teate küll, sellised, nagu sa oleksid vette kukkunud ja siis koju tulnud, kingad jalast võtnud ja märgade sokkidega üle põranda kõndinud.”

      „Sokivaras,” sosistas Proktor endamisi. „Kõnevead. Kuukam…” Aga siis oleks ta justkui märganud, et Bulle ja Lise endiselt seal istuvad, ja jäi järsult vait.

      „Sokivaras?” küsisid Lise ja Bulle kooris.

      „Kõnevead!” ütles Proktor. „Ma mõtlen… et ma tegin vea.” Ta osutas aknast välja. „Isver! Vaadake, lund on hakanud sadama!”

      Nad vaatasid välja. Ja seal langesid tõepoolest mõned lumehelbed.

      Lise vaatas doktor Proktorile otsa: „Mis on sokivar…”

      „Ma töötan muuseas uue leiutise kallal,” ütles doktor Proktor enne, kui Lise oli jõudnud lõpuni rääkida. „See on jõulupuu ja tavalise kuuse muteeritud ristsugutis ja see kasvatab karda, paberingleid ning tulesid. Puu tuleb lihtsalt maha raiuda ja juba ehituna tuppa tõsta. Mis te sellest arvate?”

      Bulle raputas pead. „Halb idee. Kuusepuu ehtimine on ju pool rõõmu.”

      „Tõsiselt?” küsis Proktor.

      „Jah,” vastas Bulle ja kraapis taldrikut. „Kas sa ei võiks parem leiutada midagi, mis paneks Dølgeni kooliorkestri paremini kõlama?”

      „See on tõenäoliselt võimatu,” vastas doktor Proktor. „Aga mis te arvate karamellipudingimaitselisest jõulupudrust?”

      „SELLEGA oled sa juba õigel teel!” hõiskas Bulle ja piilus viimast karamellipudingitükki, mis oli kandikule alles jäänud. „Kui keegi teine rohkem ei soovi, siis ma võin ehk…”

      „Proktor,” ütles Lise. „Mida sa sokivarga all mõtlesid?”

      „Pole kunagi millestki sellisest kuulnud,” vastas Proktor. „Ja ka teie mitte.”

      Lise vaatas Bulle poole. Poisi põsed nägid välja nagu kaks õhupalli ja karamellipudingi kandik oli tühi.

      „Oi, mis kell juba on,” sõnas doktor Proktor ja haigutas valjult.

      „Kas sulle ei tundunud, et Proktor oli täna õhtul pisut imelik?” küsis Lise, kui nad trepil seisid.

      „Ei,” vastas Bulle, röhatas valjult ja naeratas seejärel õnnelikult.

      „Muidugi,” ütles Lise ja pööritas silmi.

      Kui Lise oli koju jõudnud, õhtust söönud, kodutöö ära teinud ja klarnetit harjutanud, hüüdis ema alakorruse elutoast, et tema arust oleks Lisel viimane aeg magama minna. Ja seda arvas tegelikult ka Lise ise. Kui ta oli hambad ära pesnud ja alla head ööd soovima läks, istusid vanemad teleri ees, kus oli näha mehi ja naisi, kes täiest kõrist laulsid ja end edasi-tagasi kõigutasid, nii et nende pikad valged rüüd lehvisid nagu kardinad suvetuules. Ja Lise tundis, et ta igatseb kevadet.

      „Mis see veel on?” küsis ta.

      „See?” ütles komandandipapa. „See on „Laululahing”. Koor, kes võidab, saab sada tuhat krooni ja viiskümmend ööri. Pluss veel oma telesaate. Pluss reisi koos majutusega Taani kämpingus.”

      „Pluss pool aastat tasuta juukselõikuseid Mossi ja Vossi juures,” lisas ema. „Pluss…”

      „Kes laulab?” küsis Lise.

      „Hallvard Tenoreseni koor,” põristas isa.

      „Kes on Hallvard Tenoresen?”

      „Kes on Hallvard Tenoresen?” kordas ema üllatunult. „Päriselt ka, Lise, sa peaksid pisut rohkem kollast ajakirjandust lugema. Hallvard Tenoresen on ju see laulev kiropraktik Jönköpingist. Kõige vahvam koorijuht Skandinaavias. Vaata, kui vahva ta on. Imelik, et ta abielus pole.”

      „Pole üldse imelik, et ta abielus pole,” mügistas komandandipapa.

      Lise vaatas kooriliikmeid, kes ajasid suud pärani, laulsid ja naeratasid. Siis läks ta ära.

      Kui Lise oli voodisse jõudnud, kustutas ta seinalambi, pani taskulambi põlema ja suunas valgusvihu teisel pool teed kõrguva kollase maja ühte aknasse. Ja nagu tavaliselt, läks ka täna seal tuli põlema ja pisitillukesed sõrmed hakkasid varjuteatrit tegema. Täna õhtul tundus peategelaseks olevat luksuv mees, kes ringi veeres ja millelegi otsa sõitis. Talle tuli appi pika ninaga naisterahvas. Mees üritas teda suudelda, aga naine tõukas ta eemale. Lise naeris valjult. Ja unustas täiesti, et ta oli unustanud selle, mille ta unustanud oli. Kui etendus läbi sai, uinus Lise rahulikult nagu ikka ja ebatavaliselt kiiresti. Ja ta ei pannud tähele, et lumesadu oli lakanud ja Kanonveieni kanalisatsioonikaevust hakkas kostma imelikku häältemõminat. See kandus üles kuu poole, kes pilgutas uniselt alla Oslo poole silmi ja ümises üht laulukest.

      Kolmas peatükk

      Seitsmekoivalised ämblikud ja Apollo 11

      Järgmisel päeval rääkisid koolis kõik „Laululahingust” ja kelle poolt nad hääletanud olid.

      „Hallvard Tenoreseni koori poolt,” ütles üks.

      „Koori, keda juhib Hallvard Tenoresen,” ütles teine.

      Aga teised ütlesid lihtsalt: „Hallvard Tenoresen.”

      „Laululahingu” viimane ja СКАЧАТЬ