Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see pani teda tundma midagi, mida ta kunagi varem tundnud polnud; ta oli liigutatud. Jah, tema silmad läksid päikeseprillide taga suisa pisut märjaks. Ta kohendas prille, et nende tagant kindlasti midagi näha poleks.

      „Üks kord veel,” ütles Madsen ja tundis, et oleks pidanud enne köhatama.

      Ja Dølgeni Kooliorkester mängis ühe korra veel. Ja siis veel ühe korra. Ja see kõlas aina paremini ja paremini.

      „Võtame selle üks kord veel, enne kui pausile lähme,” sõnas Madsen.

      Ta tõstis taktikepi. Aga langetas selle taas, enne kui hakkas numbreid lugema.

      „Kuhu teie lähete, Truls ja Trym?”

      Truls ja Trym olid oma väikesed trummid kokku pakkinud, tõmmanud kinni lukud oma puhvis sulejopedel, millega nad nägid välja nagu Michelini mehikesed, ja olid nüüd teel välisukse poole.

      „Koju Tenoreseni poolt hääletama,” vastas Truls. „Telefoniliinid suletakse poole tunni pärast.”

      „Proov pole veel läbi,” sõnas Madsen.

      „Ei huvita,” vastas Truls. „Me lahkume.”

      „L-lahkute?” Madsen kohendas mitu korda oma prille, aga ta ei näinud ega kuulnud valesti. Need kaks loodrit olid lihtsalt otsustanud tema orkestrist lahkuda!

      „Te ei saa nüüd lahkuda,” hüüdis Lise. „Mitte nüüd, mil me lõpuks hakkame kõlama nagu üks tõeline kooliorkester.”

      „Ära irise, Puuksu-Lise,” vastas Truls. „Orkester on nõme.”

      „Täiega nõme,” ütles Trym ja avas välisukse.

      „Oodake!” hüüdis Madsen. „Mis te siis nüüd tegema hakkate?”

      „Me hakkame kooris laulma.”

      „Kooris?” Madsen ei uskunud oma suurepärase kuulmisega kõrvu. „Kes tahaks kooris laulda, kui saab orkestris mängida?”

      „Meie,” vastas Truls. „Ja nemad.”

      Ta osutas Beatrize’i ja tolle kahe sõbranna poole, kes pakkisid oma pille kokku.

      „Ja nemad,” sõnas Trym ja osutas kõigi kolme metsasarvemängija poole, kes metsasarvekottidel lukke kinni tõmbasid.

      „Mis toimub?” hüüdis Madsen ja lõi taktikepiga noodipuldi pihta. Aga sellest polnud kasu. Hoopis vastupidi, aina enam lapsi pakkis oma pillid kokku.

      „Mäss!” hüüdis Bulle ja hüppas toolile püsti.

      Aga tundus, et keegi ei kuulanud teda. Nad marssisid välja ja Beatrize lahkus viimasena, näitas Bullele keelt ja lõi ukse enda järel pauguga kinni.

      Kui vaikus taas võimla peale langes, vaatas Lise ringi. Kohale olid jäänud peale tema enda, Bulle ja Madseni veel tuubat mängiv Janne, tüdruk, kes kunagi kellegagi ei rääkinud ja kelle prilliklaase kattis plaaster, sest ta oli lumepimedaks jäänud nagu alati jaanuarikuus.

      Madsen seisis nende ees, käed ripakil ja alahuul värisemas. Sedamoodi seisis ta kaua, täiesti liikumatult, kuniks alahuul värisemise lõpetas. Siis kohendas ta prille, tõstis taktikepi ja suunas pilgu kolmele allesjäänud moosekandile:

      „Valmis olla „Üsna vanaks jäägrimarsiks”. Neli, kolm, kaks, üks…”

*

      Kui Lise koju jõudis, võttis ta saapad jalast ja pani kappi.

      Ta läks elutuppa. Üle ema ja isa tugitoolide seljatugede nägi ta teleriekraani, kus Tenoresen seisis, süli lilli täis, ja säras ning naeratas kõigile.

      „Hei, kuidas läheb?” küsis Lise.

      „Tenoresen ja Fanni Voisis võitsid just!” naeris isa õnnelikult. „Kas sa ei olegi rõõmus?”

      „Tere, sõbrake,” ütles ema, ilma et oleks end ringi keeranud. „Külmkapiš on õhtusöök valmiš.”

      „Kooliorkestris otsustasid kõik hoopis kooris laulma hakata ja…”

      „Tss!” ütles ema. „Tenoresen hakkab uuesti dirigeerima.”

      Tema ja isa kallutasid end tugitoolides telerile lähemale.

      Lise ohkas ja läks kööki ja lohutas end ühega kahest külmast juustuvõileivast. Ta kuulis, kuidas ema ja isa elutoas kaasa laulsid:

      Armaštuš. Ilusaim sõna maailmaš…

      Kui Lise oli piima ära joonud ja hambad pesnud, läks ta uuesti vanemate juurde. „Laululahing” oli läbi saanud ja teleris rääkis uudisteankur, et Hallvard Tenoresen tahab rahvaga rääkida pärast uudiseid eetrisse minevas pikemas võiduintervjuus.

      „Head ööd,” ütles Lise ja kallistas ema ja isa.

      „Ma unustasin öelda,” sõnas ema. „Üleeilsel lastevanemate koosolekul ütles proua Strobe, et sa võiksid tunnis pisut rohkem kätt tõsta, sest sa tead ju alati õigeid vastuseid.”

      „Hästi,” ütles Lise ega jaksanud seletada, et tavaliselt vastab Bulle enne, kui tema jõuab käe tõsta. Ja et vastustel pole tavaliselt küsimusega midagi pistmist.

      „Me tutvusime muide ka uue kunsti- ja käsitööõpetajaga,” ütles isa. „Härra Galvanius, eks ole?”

      „Mulle tundus ta natuke jube,” ütles ema ja väristas õlgu. „Kas sa ei tundnud, et ta käsi oli kuidagi limane, kui me tal kätt surusime? Imelikud sõrmed olid tal ka, nagu oleks nende vahel ujunahad.”

      Komandandipapa naeris nii, et tema suur komandandivats rappus. „Ho, ho. Nüüd sa küll liialdad, kalliš. Või mis sa arvad, Lise?”

      „Mm,” ütles Lise, kes ei olnud küsimust kuulnud. Sest uudisteankur teleris oli tema tähelepanu köitnud ühe väikese uudisega. See uudis oli nii väike, et selle oleks võinud kergesti märkamata jätta, kuna see oli ilmateate ja suurest maavärinast rääkiva uudise vahele surutud. Uudis koosnes tegelikult vaid ühest lausest. Aga sellegipoolest ajas see karvad Lise kuklal turri. Täpselt nagu siis, kui ta võimlas seisis ja orkestrilippu vaatas.

      „Maga hästi, mu armsake,” ütles isa ja suudles Liset laubale.

      Aga kui Lise oli voodisse läinud ja püüdis magama jääda, keerles see muudkui tema peas ringi, see üksainus lause. Uudis oli nii väike, et uudisteankur luges seda kerge muigega: „Politsei annab teada, et kadunud sokkide kohta tehtavate avalduste arv on dramaatiliselt tõusnud.”

      Viies peatükk

      Jäälumepallid ja ajuimu

      Kui Bulle järgmisel hommikul ärkas, märkas ta, et midagi oli teistmoodi. Ta ei teadnud, mis see oli, sest enamik asju olid täpselt samasugused kui tavaliselt. Näiteks et Eva, tema suurem õde, oli lukustanud vannitoa ukse ja käskis tal uttu tõmmata ja mitte segada, kuniks ta end ilusaks teeb.

      „Seni, kuni sa oma vinne pigistad või?” küsis Bulle ukse tagant.

      „Sure maha, aiapäkapikk!” karjus õde. „Ma ei kavatse kiiruštama СКАЧАТЬ