Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Nagu päriselt ka,” ütles Beatrize, kes ei olnud lihtsalt kõige ilusam tüdruk klassis, vaid ka parim matemaatikas, kehalises, keksu hüppamises ja tegelikult peaaegu kõiges. „Minu meelest me peaksime nagu enda koori tegema. Ja siis saaksime järgmisel aastal osaleda.”

      Ja nagu ikka, kui Beatrize midagi ütles, noogutasid teised tüdrukud takka. Kõik peale Lise, kellele oli armuliselt pingiotsale koht loovutatud.

      Beatrize viskas oma pikki blonde juukseid ja uuris oma värskelt lakitud küüsi: „Ma olen nagu täiega kindel, et me võidaksime. Nagu lihtsalt vaadake meid. Meist nagu lausa õhkub sarmi ja sisemist ilu ja sellist värki.”

      Lise pööritas silmi, aga keegi tüdrukutest ei märganud seda. Ja vaevalt oleks neile korda läinud, kui nad oleksidki märganud.

      „Aga kuidas me selle koori nagu teeme, Beatrize?” küsis üks tüdrukutest.

      „Lihtsalt,” vastas Beatrize ja uuris oma juukseotsi. „Me vajame nagu ainult dirigenti.”

      „Aga kuidas me ta nagu leiame?”

      Ülevalt kõlas hüüatus: „Dirigendi?”

      Ja koos hüüatusega pudenes midagi ülalt alla ja maandus laksatusega nende ette, jäädes pidama kahele kingatallale, suurus kakskümmend kaheksa. Silmad hiilgasid tedretähnide vahel. Väikeses peas istus viltune erkoranž tuttmüts. „Hästi, ma võtan töö vastu.”

      „Kust sina nagu välja ilmusid?” küsis Beatrize.

      „Mütsiriiulilt,” vastas Bulle, kägardas võileivapaberi kokku ja viskas selle täiusliku kaarega Lise kõrval seisvasse prügikasti. „Millal ma alustan?”

      Beatrize pööritas silmi. „Kas sa arvad, et me tahame mingit punapäist päkapikku endale dirigendiks?”

      Teised tüdrukud kihistasid.

      „Sellisel juhul ei hääletaks meie poolt keegi,” sosistas üks neist.

      „Kui meie dirigendiks oleks see kaltsukott,” sosistas teine.

      „Sa ei ole eriti teemas, pisipõnn,” ütles Beatrize.

      „Pakkumine saab läbi viie sekundi pärast,” sõnas Bulle. „Neli, kolm… Noh, mis te kostate?”

      Ja vastus kõlas ühehäälselt nagu koor: „EIIIII!”

      „Ahah siis,” ütles Bulle. „Aga ärge tulge siis meile kaebama, et teile ei antud võimalustki, kui me järgmisel aastal võidame.”

      „Meie?” küsis Beatrize.

      „Jah,” vastas Bulle.

      „Nagu kes siis?”

      „Lise on sopran ja mina olen tenor.”

      Tüdrukud hakkasid hüsteeriliselt naerma, aga Lise ärritus.

      „Bulle…” alustas ta.

      „Kas teil on mingi nimi ka vä?” itsitas Beatrize.

      „Aga muidugi,” vastas Bulle ja joonistas õhku tähed, samal ajal nime aeglaselt ja rõhutatult ette veerides: „Bulle Üsna Harmooniline Ja Täiesti Segane Koor.”

      „Haa, haa,” naeris Beatrize põlglikult. „Kas teie kooris on nagu ainult kaks liiget vä? Hallvard Tenoresenil on nagu vähemalt kolmkümmend.”

      „Kes ütles, et ainult kaks?” küsis Bulle. „Loomulikult on meid rohkem.”

      „Nagu kes siis veel ä?”

      „Nojaa, meil on ju bariton doktor Proktor,” sõnas Bulle ja pigistas kulmud kokku, samal ajal sõrmede pealt lugedes, nagu oleks kõiki liikmeid õudselt raske meelde tuletada. „Ja… ja alti laulab meil tema kihlatu, Juliette Margariin. Ja siis on meil loomulikult veel kastraatlaulja Perry.”

      „Kes see Perry nagu veel on?”

      „Perry on seitsmekoivaline peruu imiämblik. Ta suudab võtta nii kõrgeid noote, et ebamusikaalne inimkõrv ei suuda neid tabadagi. See on väga nauditav.”

      „Päh,” turtsatas Beatrize. „Sa lihtsalt mõtled kõik jälle välja nagu tavaliselt, Bulle. Kõik teavad ju, et pole olemas mingisugust seitsmekoivalist peruu… peruu…”

      „Või et pole olemas?” küsis Bulle. „Öelge siis tere…” Ta napsas oranži mütsi peast. „Perryle!”

      Tüdrukud pistsid kisama. Mõned lausa nii valjult, et neil kukkusid võileivad sülest. Sest Bulle peanupu otsas seisis tõepoolest üks must ja rangisjalgne ämblik. Ta ei näinud just eriti peruulik, imav ega ka laulualdis välja, aga tegemist oli igal juhul ämblikuga. Ja kui lugema hakata, siis oli tal tõepoolest seitse koiba.

      „K-kas see elukas nagu tõepoolest laulab?” nuhatas Beatrize.

      „Aga muidugi,” vastas Bulle. „Kas sa siis ei kuule?” Ta sulges silmad ja liigutas pead küljelt küljele, ise samal ajal ümisedes: „Halleluuja, halleluuja…”

      Tüdrukud vaatasid ammuli sui Bullet ja ämblikku. Lise ohkas. See olukord oli tavapärasest veel piinlikum.

      „Tegelikult ka,” ütles Beatrize. „Ma kuulen ainult sind, sa tilluke tola.”

      „Loomulikult,” sõnas Lise. „Ta ütles ju, et imiämblikud laulavad nii kõrgelt, et ebamusikaalsed kõrvad seda ei taba.”

      Beatrize vaatas suu ammuli Liset. Sest Beatrize arvas, et ta on ka muusikas tugev, aga siin istus Lise ja ütles peaaegu otse välja, et tema – Beatrize – oli ebamusikaalne!

      „Halleluuja, halleluuja,” laulis Lise ja liigutas oma pead Bullega samas taktis.

      „Tegelikult ka,” nuhatas Beatrize ja tõusis püsti. „Tulge, kooriplikad.”

      Ja nende sõnade juures tõstsid nad ninad taeva poole ja marssisid Lisest ja Bullest ja Perryst mööda koolihoovi poole.

      „Jajah,” ütles Lise. „Sinna kadusid siis need sõbrannad. Ja see koor. Ja ma olin just nende juures pingil endale koha saanud.”

      „Praegu on siin rohkem ruumi,” ütles Bulle ja istus tema kõrvale. „Ja miks üldse tahta kooris laulda, kui saab orkestris pilli mängida?”

      Ja kui Lise järele mõtles, siis võis Bullel tõesti õigus olla.

      „See on nüüd küll üks kena ämblik.”

      Hääl pani Lisel ja Bullel südame seisma, sest nad ei olnud kuulnud kedagi lähenemas. Üle nende kummardus käsitööõpetaja Gregor Galvanius, kes jõllitas neid – või täpsemalt Bullet – üpris näljaste silmadega.

      „Härra Hõkk,” pahvatas Bulle.

      „Härra Hõkk?” küsis Galvanius, samal ajal kui silmalaud libisesid tema kergelt punnis silmamunadel üles-alla ja vahtisid Perryt. „Kas see ongi see maiustus, kellest sa rääkisid?”

      „Ah tema?” sõnas Bulle. „Sõbrad СКАЧАТЬ