Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Tulge!” ütles doktor, lükkas ujumisprillid otsmikule ja läks nende ees vannituppa. Ja seal asetas ta kingad ettevaatlikult üle toa tõmmatud pesunöörile. Esmalt ühe ja siis teise. Ja tõepoolest: kingad jäid nöörile seisma.

      „Fantastiline!” hüüdis Bulle, nii õnnelikult ja erutatult, et Lise pidi kaks korda köhatama, enne kui Bullele meenus, miks nad sinna tulnud olid, ja tema nägu omandas jälle tõsise ilme, mis sobis olukorra tõsidusega.

      „Me lugesime kuukameeleoni kohta,” ütles Lise.

      Doktor Proktor vaatas neile hirmunult otsa. „Kas te lugesite kuu… kuu…?”

      „Ja me saame väga hästi aru, et sa ei tahtnud meile sellest rääkida,” vastas Lise. „See pole just midagi lastele.”

      „Aga kustkohast te küll selle kohta lugesite?”

      „Raamatust „LOOMAD, KELLE OLEMASOLUST SA TEADA EI SOOVI”,” vastas Bulle. „Lehekülg kolmsada viisteist.”

      Doktor Proktor vajus toolile: „Aga kuukameeleon on lihtsalt üks kuulujutt. Ma kuulsin seda, kui Pariisis õppisin; tondijutt aastast 1968, kui esimene kuurakett maale tagasi pöördus. Käis kõlakas, et see oli midagi kaasa toonud. Või kedagi. Kes oli nähtamatu. Või õigemini; kes võis maskeeruda ükskõik milleks. Sealt ka nimi kuukameeleon. Räägiti, et nad saatsid korda kõige hirmsamaid tegusid, aga ma olin selle kõik juba unustanud, kuni te jutustasite nähtamatust elukast, sokijälgedest ja kirjavigadest. Kõik nagu klappis, aga ma ei tahtnud teid hirmutada. See oli lihtsalt üks tondijutt, ja nagu te teate, ei ole neil tõepõhja all.” Ta vaatas Lisele ja Bullele otsa. „Te ikka teate?”

      Nad ei vastanud.

      Proktor ringutas käsi. „Oh teid küll. Mida selle kohta siis raamatus kirjutati?”

      Bulle jutustas ja Lise aitas, kui poiss midagi unustas.

      „Peale selle, et ta suudab ümbruskonnaga sulanduda, varastab ta ka veel,” rääkis Bulle. „Lihtne ja labane sokivargus. Ta kõnnib otse inimeste kodudesse, hiilib neist mööda, kui nad telerit vaatavad, maskeerub ilmateateks või jalgpallimatšiks ja patseerib vannituppa, kus pätsab pesumasinast sokid ja paneb need jalga. Seda nägime ka võimlas, märgade sokkide jälgi.”

      Proktor hõõrus lõuga: „Ma olen samuti kuulnud seda sokivarguse juttu, aga ma ei usu seda eriti.”

      Bulle ohkas ja osutas doktor Proktori jalgade poole. „Vaata ise. Ühes jalas on sul punane ja teises sinine sokk. Kas sa oskad seda seletada?”

      „Mis siin ikka seletada,” pomises Proktor. „Mul on üks punane sokk puudu.”

      „No nii. Üks punane sokk kadus pesumasinast kui nõiaväel, kas pole?”

      „Ei, see läks põlema, kui üritasin seda leivaröstris kuivatada.”

      Lise naeris ja Bulle lasi kuuldavale oige.

      „Sellest hoolimata,” alustas ta. „Iga päev kaob tervest maailmast sokke. Igapäevased sokimüsteeriumid jäävad lahenduseta ja inimesed vaatavad hämmastunult üksteisele otsa ja küsivad: kuhu sindrima kohta kadus… Aga kuna need on kõigest sokid, siis need unustatakse. Miljonid sokid! Terved müriaadid jalakatteid! Galaktikatäied õmmeldud, kootud, heegeldatud, nõelutud, triibulisi sokke!”

      „Aga mida hakkab üks… ee, kuuelukas pihta sokkide ja sukkadega?” küsis Proktor.

      „Mis sa ise arvad?” küsis Bulle.

      „Ee…”

      „Käpad külmetavad,” vastas Bulle.

      „Aga sellisel juhul oleks ju kingad paremad?”

      Bulle tegi grimassi: „Need varbad pole mõeldud kingadega käimiseks. Jalajäljed näitavad, et kuukameeleonidel on kõige pikemad, teravamad ja hooletusse jäetumad varbaküüned, mida võite endale ette kujutada. Sellised, mis kulutavad sokkidesse kohe augud sisse. Sellepärast peavad nad kogu aeg uusi varastama. Ja mis veel hirmsam, nad on võitmatud, neil ei ole nõrkusi. Nojah, välja arvatud õigekiri.”

      „Mis asja?” pahvatas Proktor.

      Lise köhatas: „Raamat ütleb, et kuukameeleonid on õigekirjas päris oskamatud.”

      „Tegelikult täiesti kobad,” lisas Bulle.

      „Ja eriti käib see topelttähtede kohta,” lausus Lise. „See ongi üks moodus, kuidas kuukameeleoni ära tunda. Kui nad maskeeruvad sildiks, kus seisab näiteks KARAMELLIPUDINGI PAKKUMINE, siis see muutub KARAMELLIPUDINGI PAKUMISEKS.”

      „K-A-R-A-M-E-L,” luges Bulle tähthaaval. „Said aru?”

      Proktor noogutas.

      „Ja P-A-K-U…” alustas Bulle.

      „Ma usun, et ta on sellele nüüd pihta saanud,” lausus Lise.

      „Hästi,” sõnas Bulle. „Kui Lise vaatas võimlas enda arust orkestrilippu ja märkas, et sellel seisval nimel on üks täht puudu, ei näinud ta üldsegi mitte lippu.” Bulle tasandas häält. „Vaid hoopis kuukameeleoni, kes seisis hiirvaikselt lipu ees!”

      „Uäh,” ütles Proktor.

      „Topeltuäh,” ütles Lise.

      „Aga kõnevead?” küsis Proktor.

      „Hüpnoos,” vastas Lise.

      „Hüpnoos?”

      Proktor vaatas esmalt Lise ja siis Bulle otsa, kes aeglaselt noogutas.

      „See on LKOSTESes kirjas,” ütles poiss. „Kui maskeerunud kuukameeleon vaatab sulle silma kauem kui kaks minutit, saab ta sind hüpnotiseerida, nii et sa teed täpselt nõnda, nagu ta ette ütleb. Ainus viis, kuidas aru saada, kas keegi on hüpnotiseeritud, on nende kõnevead.”

      „Ja ainus viis, kuidas hüpnoos murda,” jätkas Lise, „on kasutada midagi, mis on tugevam kui hüpnoos.”

      „Nagu näiteks mida?”

      „Midagi, mis on veel hüpnotiseerivam.”

      „Või mis nad hirmust segaseks ajab,” ütles Bulle ja laksutas hambaid. „Grrr!”

      „Hmm,” sõnas doktor Proktor. „Nagu ma aru saan, olete seda raamatut põhjalikult lugenud.”

      Bulle ja Lise noogutasid.

      „Järelikult olete aru saanud, et mitte kirjavigade, kõnevigade ega sokinäppamise pärast pole nad sinna raamatusse sattunud.”

      Nad raputasid pead. Lise sulges silmad ja keskendus.

      „Lehekülg kolmsada kuusteist,” ütles ta ja alustas tsiteerimist: „Keegi ei tea, kus kuukameeleonid maakeral pesitsevad, aga on teada, et nad väldivad päevavalgust. Kui sa oleksid nii suure ebaõnnega koos, et näeksid kuukameeleoni päise päeva ajal, oleks midagi jubedat teoksil. Tegelikult lausa midagi super jubedat. Kui päris täpne olla, siis midagi ultragigasuper jubedat. Või kui täiesti СКАЧАТЬ