Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

      „Meil ei ole sõpru, Bulle. Peale üksteise on meil veel vaid üks sõber!”

      „Kõlab nagu terve kari sõpru, kui sa minu käest küsid,” sõnas Bulle ja hakkas vilistama „Vana jäägrimarsi” esimest häält. Ja siis ei suutnud Lise vastu panna; ta läks kaasa ja vilistas klarneti osa.

      Ja „Vana jäägrimarsi” helide saatel marssisid nad koolist Kanonveienile, mööda punasest majast, kus elas Lise, mööda kollasest majast otse üle tee, kus elas Bulle, ja edasi veidra, sinise ja viltuse maja juurde, mis asus tänava lõpus, peaaegu peidetud lumehangede alla, kus elas nende ainus sõber. Nad sumasid läbi lume, mööda raagus pirnipuust ja koputasid uksele, kuna uksekell oli endiselt rivist väljas.

      „Doktor Proktor!” hüüdis Bulle. „Tee lahti!”

      Teine peatükk

      Tasakaalukingad ja kuukameeleonid

      Aga keegi ei tulnud doktor Proktori maja ust avama.

      „Kus ta olla võib?” pomises Bulle ja kiikas postipilust sisse.

      „Seal,” vastas Lise.

      „Kus?” küsis Bulle.

      „Seal ülal.”

      Bulle keeras ringi ja vaatas, kuhu Lise osutas.

      Ja seal nägi ta katuseharjal tasakaalu hoidmas pikka kõhna professorikuues meest, kellel olid roosad kõrvaklapid peas. Mees kõndis üliväikeste sammudega ja hoidis käsi enda ees.

      „Doktor Proktor!” hüüdis Bulle nii kõvasti, kui suutis.

      „Ta ei kuule,” sõnas Lise. „Tal on Topeltkurt peas.”

      Topeltkurt – ehk Doktor Proktori Topeltkurdistavad Kõrvaklapid – oli asi, mille professor oli leiutanud selleks, et kaitsta kuulmist ühe oma teise leiutise kõrvulukustava paugu eest, nimelt Doktor Proktori Puuksunaudipulbri eest.

      Lise voolis lumepalli ja lasi selle lendu. Pall kukkus katusele täpselt professori ette, kes võpatas ja hakkas mingit imelikku tantsu tantsima. Tema käed käisid kui tuuleveskid ja ta lükkas kogemata roosad kõrvaklapid ühe silma peale.

      „Millega sa tegeled?” hüüdis Bulle.

      „Ma… ma vehin kätega,” hõikas professor ja vehkis veel rohkem kätega. „Ja kõigutan oma ülakeha…” oigas ta, samal ajal kui ta pikk ja kõhn ülakeha siia-sinna kõikus. „Ja kaotan tasakaalu!” karjus ta ja oli järsku kadunud.

      Lise ja Bulle vaatasid hirmunult üksteisele otsa. Seejärel jooksid nad teisele poole maja.

      „Halloo?” hüüdis Lise.

      „Halloo?” hüüdis Bulle.

      „Halloo jah,” kõlas kuivalt ja õõnsalt lume seest august, kust kaks kätt välja paistsid. „Ja kui me oleme hallootamisega ühele poole saanud, siis kas oleks võimalik pisut abi saada?”

      Lise ja Bulle haarasid kumbki ühest käest kinni ja juba teist korda sel imelikul päeval tõmmati lumest välja üks täiskasvanud mees. Või kui täiskasvanuks sai seda meest pidada. Doktor Proktor leiutas peamiselt selliseid asju, mis olid üpris lapsikud, kohutavalt naljakad ja täiskasvanute maailmas kahjuks mitte eriti kasulikud. Aga see ei olnud eriti oluline, sest tal oli aed pirnipuuga, kaks head sõpra ja lisaks kõigele oli ta kihlatud maailma kõige toredama ja – nii palju kui ta läbi tahmunud ujumisprillide suutis otsustada – Oslo kauneima naise Juliette Margariiniga.

      „Miks sul kõrvaklapid peas on?” küsis Lise, kui nad doktori jalule aitasid.

      „Mul kõrvad kohutavalt külmetasid, aga ma ei leidnud mütsi üles,” vastas professor. „Mis toimetate?”

      Lise jutustas, mis koolihoovis juhtunud oli.

      „Gregor Galvanius jah,” sõnas Proktor ja harjas sassis juustest lund välja. „Päris omamoodi tegelane.”

      „Kas sa tunned härra Hõkki?” küsis Bulle. „Truls ja Trym õmblesid tõeliselt kohutavate ristpistetega ta püksid tooli külge. Kunst ja käsitöö on ühed kahtlased asjad, ma ütlen. Huvitav, kuidas nad said seda nii teha, et ta ei märganud midagi.”

      Proktor ohkas. „Gregor oli vast magama jäänud, vaeseke.”

      „Ükski õpetaja ei jää ju omaenda tunnis magama,” sõnas Lise.

      „Jääb ikka, kui tegemist on olevusega, kes peaks tegelikult talveunes olema,” vastas Proktor.

      „Mis need veel on?” küsis Bulle ja osutas Proktori jalgadele.

      „Need,” vastas professor ja vaatas alla punase-oranžikirjudele saabastele, mida ehtisid sinised paelad, „on minu uus leiutis. Doktor Proktori Tasakaalukingad. Vaadake…” Ta tõstis ühe jala ja näitas neile saapatalda. „Need on vanad poksitossud, mille sisse ma panin aktiivsed magnetiribad. Nendega saab kõikjal tasakaalu hoida. Peab lihtsalt seda lülitit sättima.”

      Jalanõule oli kinnitatud tavaline ahjulüliti. Lise luges tähiseid:

      SIRGE JOON

      KÕVER JOON

      AIAPIIRE

      SILLAKAAR

      KATUSEHARI

      „Lahe!” hüüdis Bulle. „Kas ma tohin proovida?”

      „Veel mitte, armas Bulle. Seda peab natuke täiustama, enne kui see on… ee, täiuslik.”

      „Aga miks siis sina nendega katusel kõndisid?” küsis Bulle pisut solvunult. Sest kui Bulle sai doktor Proktori leiutisi testida, meeldisid talle enim just need, mis ei olnud veel päris täiuslikud.

      „Ma pean antenni kohendama,” vastas Proktor ja osutas katusele, kus üks suur teleriantenn joonistas kahvatu talvetaeva taustale sirgeid musti jooni. „Ma ei näe enam peaaegu ühtegi telekanalit.”

      Lise oigas: „Aga armas professor! Kas sa ei teagi, et telesignaalid on nüüd digitaalseks muutunud? Mitte ükski vana antenn ei tööta enam.”

      Doktor Proktor kergitas üht kulmu ja vaatas Liset. Seejärel katusel olevat antenni. Ja siis kella.

      „Kuidas küll aeg läheb. Mis toimps?”

      „Vabandust?” küsis Lise.

      „Mis toi-me-ta-te?”

      „Ma nägin midagi, mis kadus siis, kui lumi ära sulas,” vastas Bulle.

      „Lumi kipub seda ikka tegema, kui ära sulab,” sõnas Proktor ja haigutas. „Mis muud?”

      „Koolilipul on üks täht puudu,” ütles Lise.

      „Tundub, nagu oleks maailma lõpp lähedal,” lausus Proktor kuivalt ja hakkas läbi lume välisukse poole sumpama.

      „Kas СКАЧАТЬ