Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõesti?” ütles Bulle. „Tema on seitsmekoivaline…”

      „Peruu imiämblik,” lõpetas Galvanius. „Ja pealekauba veel selline eriti rasvane ja ilus.” Ühest tema suunurgast oli hakanud voolama õhuke ilaniit.

      Bulle võttis oranži tuttmütsi ja sikutas selle ettevaatlikult Perryle ja endale pähe.

      „Külm on,” sõnas ta vabandavalt. „Perryl hakkavad koivad nii kiiresti külmetama, ja kui on veel seitse jalga, mida külmetada, siis hakkab tõepoolest… ee, väga külm. Või mis?”

      Lise avastas, et ta seisis ja vaatas Galvaniuse kingi. Need nägid uued välja. Täiesti uued. Tegelikult lausa ebanormaalselt uued. Jah, kui ta järele mõtles, siis ta polnud kunagi nii uusi kingi näinudki.

      „Mis siin toimub?” kuulsid nad üht häält küsimas.

      See oli proua Strobe. Galvanius luksatas valjult ja läks näost punaseks.

      „Kas te ei peaks juba tundi minema?” küsis naine.

      „A-aga kell pole veel helisenud,” vastas Lise.

      Ja selle lause juures hakkas koolikell – nagu ta oleks proua Strobe käsku kuulnud – helisema. See sumises ägedalt nagu mesilane moosipurgis.

      Bulle ja Lise tõusid püsti ja jooksid klassiruumi poole. Ja enda taga kuulsid nad proua Strobe nõudlikku häält.

      „See käib ka sinu kohta, Gregor.”

      „Otse loomulikult, proua Strobe.”

      Ja nende sõnade juures lahkus Galvanius pikkade imelike hüpetega.

      Ja kui Lise ja Bulle olid tagasi klassiruumis ja tund oli alanud, nägi Lise, kuidas Beatrize ja teised tüdrukud pead kokku panid, itsitasid ja tema ja Bulle poole kahjurõõmsaid pilke heitsid. Ja Lise mõtles, et Bullel oli õigus. Kes tahaks kooris laulda, kui saab hoopis orkestris mängida? Ja täna õhtul oli orkestriproov.

      Neljas peatükk

      Koor ja orkester

      Terve Norra, mõningate eranditega, oli teleri ette naelutatud, kui Kalle Papps, „Laululahingu” saatejuht, kaamerasse hõikas, et finaali aeg on käes ja esimene koor lahingutules on…

      Kalle Pappsi hääl muutus falsetiks, kui ta käega lavale näitas:

      „…Hallvard Tenoresen ja Fanni Voisis!”

      Ja seal nad seisid oma stiilsetes, mustades ja kitsastes särkides. Funny Voices. Ja nende ees, veel stiilsemas, mustemas ja kitsamas särgis: Hallvard Tenoresen. Ta naeratas laialt, tõstis mõlemad käed, pigistas pöidla ja nimetissõrme kokku, nagu hoiaks midagi vastikut, tema pea tõmbles imelikult, nagu ta oleks elektrilöögi saanud, ja seejärel alustas koor:

      Manni, manni, manni

      mass bi fanni

      innäriš määns vöööl!

      Kolmanda salmi juures pööras Tenoresen ringi, naeratas kaamera poole ja jätkas dirigeerimist, justkui seal, tuhandetes kodudes, oleks tema koor, kes laulma peaks.

      Ja seda rahvas tegigi. Nad istusid oma kohvitasside või limonaadipurkide või lutipudelitega ja laulsid sellest, kui igav on tööd teha ja kui palju vahvam oleks rikas olla.

      Ja kui Tenoresen lauluga maha sai, tuli Kalle Papps ekraanile tagasi ja hüüdis:

      „Väga hea! Kui te tahate hääletada Fanni Voisise poolt, siis helistage ekraanil olevale numbrile!”

      Ja elutubades Lindesnesist kuni Kirkenesini tõstsid inimesed telefoni, et hääletada. Ja samal ajal, kui teised koorid laulsid nii hästi, kui suutsid, sõid inimesed kartulikrõpsu, popkorni, juustupalle ja teisi asju, milles P täht sees, ise fantastilisest Hallvard Tenoresenist rääkides. Ühes Hønefossi juuksurisalongis itsitas juuksur:

      „Ma arvan, et ma panen selle Tenoreseni juures kiropraktika aja kinni.”

      Ühes Fræna sööklas põristas rekajuht:

      „Ma olen kuulnd, et ta suudab ühel käel ülesse tõsta kolm täiskasvand meest ja samal ajal rehvi vahetada, balalaikat mängida ja nõusid pesta.”

      Ja ühes Raufossi vanadekodus sõnas kõige vanem rauk väriseval häälel:

      „Lehes oli kirjas, et ta on suudelnud kuutesadat kuutekümmend kahte tüdrukut ja naisterahvast huultele. Lisaks veel mõnda meesterahvast, kes nägid välja nagu naisterahvad. Ja üht naisterahvast, keda ta pidas meesterahvaks, kes pidas end naisterahvaks.”

      Kui kõik koorid olid ära esinenud ja kell hakkas ühe minuti pärast seitse saama, täitis ekraani taas Kalle Pappsi nägu.

      „Nüüd tuleb lihtsalt edasi hääletada, kallis rahvas. Meie telefoniliinid on avatud kella kaheksani. Siis selguvad tulemused. Kes võidab…”

      Ta andis publikule märku, nii et kõik hõikasid temaga kooris: „„Laululahingu”!”

*

      Täpselt kell seitse kohendas Madsen piloodiprille, köhatas ja tõstis taktikepi. Tema ees laiuvas võimlas istusid poisid, tüdrukud, trompetid, klarnetid, väikesed trummid, metsasarved, saksofonid, basstrumm ja tuuba, mis kõik kokku moodustasid Dølgeni Kooliorkestri. Orkester oli suvel saanud Stampesletta orkestrilaagris erilise tunnustuse osaliseks. Žürii arvates olid nad absoluutselt kõige halvem orkester, keda nad kunagi kuulnud olid, ja kui välja arvata mõned üksikud talendid, kelle eesotsas seisis tibatilluke punapäine trompetimängija, oli see üks üsna muljetavaldav kamp ebamusikaalseid lapsi, keda suudaks nii pika aja vältel dirigeerida vaid üks tõeline entusiast. Ja nende sõnadega ulatasid nad Madsenile tema auhinna: paari ehtsast nahast Saksa kõrvatroppe. Madsen viskas kõrvatropid minema, määras nädalasse veel ühe proovipäeva ja nüüd seisis ta ja andis märku „Üsna vana jäägrimarsi” alustamiseks, mis oli komponeeritud hiljem kui „Vana jäägrimarss”, aga varem kui „Uus jäägrimarss”. Ta luges numbreid alguseni, nagu seisaks tema ees viitsütikuga pomm: „4, 3, 2…”

      Madsen pomises viimase vaikse palve ja ajas selja sirgu, enne kui karjus „1!” ja lasi taktikepil langeda.

      Kolm minutit hiljem joonistas ta taktikepiga õhku risti, mis tähendas, et „Üsna vana jäägrimarss” oli lõppenud. Ja kui välja arvata üks hilinenud saksofoniprääks, lõpetasid kõik enam-vähem ühel ajal.

      „Hmm,” mühatas Madsen, kui vaikus oli võimla peale langenud. Ta mõtles järele, mis sõnad suudaksid kõige paremini kirjeldada seda, mida ta just kuulnud oli. Sest see ei olnudki nii halb. Mõned ebakõlad olid seal loomulikult olnud; närviline klarnet, mis oli pisut falsetti lõiganud, mõningad vead metsasarvedel, mööda löönud basstrumm ja võib-olla üks puuksatus ühelt puhkpillimängijalt, kes oli liiga kõvasti pingutanud. Aga kokkuvõttes: hea. Tegelikult isegi väga hea.

      Madsen köhatas, samal ajal kui orkester teda põnevusega vaatas.

      „Siiamaani mitte kõige hullem,” sõnas ta.

      Madsenile ei meeldinud liialdada. Seepärast ta ütles „mitte kõige hullem”. Aga kui ta järele mõtles, oli „mitte kõige hullem” СКАЧАТЬ