Doktor Proktor ja maailma lõpp. Võib-olla. Jo Nesbø

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga pihta,” ütles Bulle, kes seisis liikumatult, naeratus näol. „Aga ma tunnen, et teie naabrina võlgnen ma teile hoiatuse tagajärgede kohta, mis leiavad aset siis, kui viskate jäälumepalliga seitsmekoivalist peruu imiämblikku.”

      „Peapesu!” hüüdis Truls.

      „Oota!” ütles Trym. „Mis ees… kõrval… tagajärjed?”

      „Noh,” kostis Bulle. „Nagu üks õige peruulane kunagi, on ka see ämblik üles kasvanud lumega kaetud ja sõjast vaevatud Andide mägedes, kus lumepalliviskamine on üks osa karmist argipäevast. Kas te olete kuulnud kolmekümneaastasest lumepallisõjast? Ei? Noh, las ma ütlen siis parem nii; kui Perry saab lumepalliga pihta, reageerib ta instinktiivselt…”

      „Oota!” ütles Truls. „Mida see tähendab? Instink…”

      „See tähendab kättemaksu!” pahvatas Lise ja ehmatas enda häält kuuldes veidi ära. Aga ta jätkas:

      „Ta poeb lumepalliviskajale kõrva sisse. Täiesti ajuni välja…”

      „Fui!” ütles Trym.

      Trulsil oli selle mõtte juures vist kõrv sügelema hakanud, sest ta üritas üht sõrme kõrva pista, aga oli unustanud, et tal on käpikud käes.

      „Ja siis hakkab ta imema,” ütles Lise.

      „Imema?!” hüüdsid kaksikud kooris.

      „Endale sisse imema…” sosistas Bulle, ja Truls ja Trym kallutasid end automaatselt tema poole. „…tervet aju.” Bulle lasi järsku kuuldavale valju lurina ja kaksikud astusid hirmunult sammu võrra tagasi.

      „Esmalt kaob kõik, mida sa mäletad korrutustabelist ja Euroopa riikidest,” ütles Lise. „Seejärel ka kõik muu, mida sa oled koolis õppinud.” Kui see erilist muljet ei avaldanud, jätkas ta: „Siis unustad sa hümni noodid, kõikide oma sõprade nimed, kodutee ja lõpuks ei tule sulle meelde isegi omaenda nimi.”

      Aga see pani Trymi vaid haigutama.

      „Siis… siis…” ütles Lise. „Siis…”

      Truls tõstis käe jääkamakaga.

      „Siis unustad sa söömise ära,” ütles Bulle. „Jääd piitspeenikeseks ja sured nälga.”

      Truls ja Trym jõllitasid Bullet hirmust halvatud pärani silmadega.

      „Nüüd teeb ta seda jälle,” luksatas Truls. „Ta räägib meid ära!”

      „Päh!” ütles Trym ja sirutas käe Bulle pea poole, tõmbas selle taas tagasi ja avas käpiku. Ja selle sees istus Perry.

      „Haa, haa!” naeris Trym võidukalt. „Kätte sain! See on lihtsalt üks täiesti tavaline ämblik!”

      „Tõmba üks koib küljest ära!” hüüdis Truls ja hüppas üles-alla. „Ei, tõmba kolm koiba! Siis on see kolmekoivaline peru… per… imiämblik!”

      „Seda ma küll ei teeks,” lausus Bulle.

      Kaksikud keerasid end tema poole.

      „Kõik teavad, et kolmekoivaline peruu imiämblik on kolm korda ohtlikum kui seitsmekoivaline.”

      Kaksikud jõllitasid ämblikku.

      „Tee seda ise,” ütles Trym ja sirutas käpiku ämblikuga Trulsile.

      „Mina?” sõnas Truls ja väristas õlgu. „Tee ise!”

      „Ei, sina!” ütles Trym ja vehkis käpikuga.

      „Sina!”

      „Ma võin seda ise teha,” ütles Bulle ja napsas käpiku endale. Ta tõstis Perry ettevaatlikult üles ja pani ta endale pähe. Siis kattis ta Perry oranži tuttmütsiga ja ulatas käpiku Trymile tagasi.

      „Aga alles siis, kui ma koju jõuan,” lausus Bulle. „Sellised ämblikukoivaoperatsioonid peavad toimuma kontrollitud keskkonnas, lõikuri, narkoosiga ja vanemate juuresolekul. Hästi?”

      „Hästi,” vastas Trym ettevaatlikult.

      „Hästi jah,” vastas Truls.

      „Valgustuslikku päeva teile,” ütles Bulle.

      Ja nende sõnadega hakkasid tema ja Lise edasi kooli poole lonkima.

      „Ma ei teadnud, et sa selleks võimeline oled,” ütles Bulle, kui nad olid kuuldeulatusest väljas.

      „Milleks?” küsis Lise.

      „Kogu see jutt korrutustabeli ja hümninootide unustamisest. Sa oled ju nende asjade väljamõtlemisel hullem kui mina.”

      „Keegi pole hullem kui sina, Bulle.”

      Lise lasi kuuldavale valju imava lurina. Ja see ajas nad nii kõvasti naerma, et nad põrkasid üksteisele otsa ja oleks peaaegu jäävallidel pikali kukkunud.

      Ja nii kõndisid nad terve tee, üksteisele otsa põrgates, lurisevaid hääli tehes ja selle üle naerdes.

      Alles siis, kui esimene koolitund oli tükk aega kestnud ja proua Strobe rääkis norra keele tavalistest kõnevigadest, jõudis see Lisele kohale. Ta sai aru, mis valesti oli olnud. Miks ta tundis, et midagi oli ta vanematega lahti. Ja et see ei puudutanud ainult neid, vaid ka teisi. Trulsi ja Trymi. Ja Beatrize’i. Jah, kui ta järele mõtles, siis puudutas see peaaegu kõiki tema ümber. Ja tal tõusid karvad, ka need peaaegu nähtamatud karvad tema küünarvarrel, turri.

      Kuues peatükk

      Kureneelaja, kühvelrott ja koljatsipelgas

      „Kas sa mäletad, et eile ütles doktor Proktor esmalt sokivaras ja siis kõnevead?” küsis Lise vahetunnil. Tema ja Bulle seisid koolihoovis lumehunniku otas ja vaatasid alla teiste poole, kes rääkisid erutatult Hallvard Tenoresenist ja Fanni Voisisest. „Ja eile ütles isa kalliš, mitte kallis. Ja ema ütles külmkapiš. Kas need pole mitte kõnevead?”

      „See võib ka juhuslik olla,” ütles Bulle. „Võib-olla läks neil lihtsalt sassi. Polnud nagu nende päev.”

      „Aga mõtle nüüd järele,” sõnas Lise. „Kas sa pole tähele pannud, et viimastel päevadel on peaaegu kõik hakanud vigaselt rääkima?”

      Bulle mõtles järele.

      „Kui sa seda nüüd ütled,” lausus ta. „Mu ema palus mul tegelikult täna hommikul kohvimašina tööle panna. Ja mu õde ütles „šaad”, selle asemel et öelda „saad”.

      „Nii et ta susistas S-i?”

      „Mu õde ei ole normaalne.”

      „Ja üks asi veel,” ütles Lise. „Tead, mida eile uudistes räägiti?”

      „Et naised valisid ülemaailmsel hääletusel aasta meheks Bulle?”

      „Ei. Et inimesed kaotavad rohkem sokke kui tavaliselt.”

      „Oi,” СКАЧАТЬ