Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa sellega öelda tahad? Ja üleüldse, kuidas sa siia sisse pääsesid?”

      Raphael vaatas teda, pilgus haletsus. „Puuri lukku saab väljastpoolt avada. Nii et sisse saada ei olnud mul sugugi raske.”

      „Noh, tundsid ennast siis üksildasena ja igatsesid tunda enda kõrval sõbra õlga või?” uuris Simon. „Meie viimasel kohtumisel kutsusid mind endale ihukaitsjaks ja andsid pärast seda, kui olin sulle ära öelnud, üsna selgesõnaliselt mõista, et tapad mu, kui peaksin kunagi Kaini märgist ilma jääma.”

      Raphael vaatas teda ja naeratas.

      „Tahad öelda, et see tund on nüüd tulnud?” küsis Simon. „Pean ütlema, et nii hõlpsasti ei pruugi see minna. Arvatavasti jääd oma teoga vahele.”

      „Jah,” vastas Raphael mõtlikult. „Maureenile teeks sinu lahkumine suurt tuska. Juhtusin kord üksnes mokaotsast mainima, et sind võiks müüa kuritegelikele sortsidele, aga see mõte ei tundunud talle põrmugi naljakas. Kahju küll. Valguses Kõndija verel on tervendavad omadused, selle eest makstaks head hinda.” Ta ohkas. „See oleks olnud suurepärane võimalus. Paraku on Maureen liiga rumal, et jagada minu seisukohti. Tema eelistab riietada sind nagu nukku ja hoida puuris. Aga mis parata, ta on peast segi.”

      „Kas sinust pole rumal öelda niisuguseid sõnu oma valitseja, vampiiride kuninganna kohta?”

      „Oli aeg, kui ihkasin su surma, Valguses Kõndija,” jätkas Raphael mõnusasti, nagu jutustaks Simonile, et oli kunagi plaaninud osta talle karbi šokolaadi. „Aga nüüd on mul suurem vaenlane. Sina ja mina oleme praegu liitlased.”

      Puurivarvad soonisid Simonile ebamugavalt selga. Poiss muutis asendit. „Maureen?” pakkus ta. „Oled alati ihanud olla vampiiride pealik, ent nüüd on tema selle koha endale napsanud.”

      Raphael kõverdas kurjalt huuli. „Kas arvad, et asi on ainult võimuvõitluses?” lausus ta. „Sa ei saa mitte millestki aru. Enne kui Maureen pöörati, hirmutati ja piinati teda, nii et ta läks peaaegu segaseks. Üles tõusnud, kaevas ta end küüntega hauast välja. Polnud kedagi, kes oleks teda õpetanud. Kedagi, kes oleks andnud talle esimest korda verd. Nii nagu mina andsin sulle.”

      Simon jäi talle otsa vaatama. Ühtäkki meenus talle surnuaed; meenus, kuidas ta oli kraapinud end mullast välja; meenusid külm õhk, pori ja nälg, rebestav nälg; meenus, kuidas Raphael oli visanud talle esimese paki verd. Simon ei olnud seni kunagi mõelnud sellele kui heateole või teenele, aga kui talle poleks võimaldatud seda esimest söömaaega, oleks ta karanud kallale esimesele ettejuhtunud elusolendile. Ta oleks äärepealt Claryle hambad sisse löönud. Just Raphael polnud lasknud sellel sündida.

      Raphael oli olnud seegi, kes kandis Simoni Dumortist Instituuti; tema asetas verest tühjaks jooksva poisi välistrepile, kust kaugemale nad minna ei tohtinud, ning seletas Simoni sõpradele, mis oli juhtunud. Küllap oleks Raphael võinud proovida juhtunut varjata; ta oleks võinud nefilimidele ka valetada, oletas Simon, aga oli sellegipoolest juhtunu üles tunnistanud, kartmata tagajärgi.

      Raphael polnud kunagi käitunud Simoniga eriti meeldivalt, aga tal oli oma veider aukoodeks.

      „Sa oled minu tehtud,” ütles Raphael. „Sinust tegi vampiiri minu veri, mis voolab su soontes.”

      „Oled alati rõhutanud, kui kehv vampiir ma olen,” osutas Simon.

      „Ma ei ootagi sinult tänu,” lausus Raphael. „Sa pole kunagi tahtnud saada selleks, kes oled. Võib arvata, et ega Maureengi tahtnud. Pööramine röövis talt mõistuse ja segane on ta seniajani. Ta tapab silmagi pilgutamata. Maureen ei mõtle, millised ohud võivad kaasneda sellega, kui mõttetult mõrvates tõmmatakse vampiiridele inimilma tähelepanu. Ta ei oska arvata, et kui vampiirid hakkavad tapma vähimagi vajaduse ja mõtteta, on ühel päeval toit ilmast otsas.”

      „Inimesed,” parandas Simon. „Inimesed on ilmast otsas.”

      „Sa oled tõesti kohutavalt kehv vampiir,” möönis Raphael. „Aga selles asjas oleme ühes leeris. Sina soovid kaitsta inimesi. Mina soovin kaitsta vampiire. Meie eesmärk on üks ja seesama.”

      „Eks tapa siis ta,” soovitas Simon. „Tapa Maureen ja võta klanni juhtimine temalt üle.”

      „Ma ei saa.” Raphaeli nägu oli sünge. „Teistele klanni lastele ta meeldib. Nemad ei oska ette näha tulevikku ja horisondil luuravat pimedust. Nemad näevad ainult seda, et neil on vabadus tappa ja tarbida, nii palju kui süda lustib. Nad ei pea painutama end Ühismeele leppe alla, ei pea järgima väljastpoolt pealesurutud Seadust. Maureen on andnud neile täiesti vabad käed ning nendega kaevavad nad iseendale hauda.” Raphaeli häälest kostis kibedust.

      „Sulle läheb tõepoolest korda, mis saab klannist,” lausus Simon üllatunult. „Sinust saaks päris hea juht.”

      Raphael põrnitses teda vihaselt.

      „Ma ei ole siiski kindel, kas sulle sobiks luudest tiaara,” lisas Simon. „Kuule, ma saan aru, millest sa räägid, aga kuidas saan mina sind aidata? Ma olen puuris, kui sa ehk ei märganud. Kui lased mu välja, nabitakse sind kinni. Ja kui põgenen, otsib Maureen mu üles.”

      „Mine Alicantesse, sealt ta sind kätte ei saa,” ütles Raphael.

      „Alicantesse?” Simon jäi talle üllatunult otsa vaatama. „Et siis Idrise pealinna Alicantesse või?”

      „Eriti tark sa just ei ole,” ütles Raphael. „Jah, just seda Alicantet ma silmas pidasingi.” Nähes Simoni jahmunud ilmet, naeratas ta põgusalt. „Vampiiridel on nõukogus oma esindaja. Anselm Nightshade. Los Angelese klanni pealik – muidu vaiksevõitu mees, aga tunneb mõningaid minu… sõpru. Sortse.”

      „Magnust või?” imestas Simon. Raphael ja Magnus olid mõlemad surematud, mõlemad elasid New Yorgis ja seisid mõlemad oma allilmlaste harus üsna väljapaistval kohal. Sellegipoolest polnud talle kordagi pähe tulnud mõtet, kuidas või kui hästi nood kaks võiksid teineteist tunda.

      Raphael ei vaevunud Simoni küsimusele vastama. „Nightshade nõustus saatma mind enda asemel esindajaks, kuid Maureen ei tea seda. Niisiis lähen ma Alicantesse ja võtan osa nõukogu suurest istungist, aga tahan, et sina tuleksid minuga kaasa.”

      „Miks?”

      „Sellepärast et varjukütid ei usalda mind eriti,” vastas Raphael keerutamata. „Sind nad usaldavad. Iseäranis New Yorgi nefilimid. No vaata ennast. Sa kannad kaelas Isabelle Lightwoodi ripatsit. Nad teavad, et oled varjuküttidega lähedasem kui Öö Lastega. Nad usuvad, kui ütled, et Maureen on rikkunud Ühismeele lepet ning tema tegutsemisele tuleb piir panna.”

      „Justament,” ütles Simon. „Nad usaldavad mind.” Raphael vaatas talle suurte süütute silmadega otsa. „Ja praegu pole asi üldse selles, nagu kardaksid klanni teada saavat, et sina Maureeni üles andsid, sest tüdruk meeldib kõigile ja nad kargaksid sulle nagu üks mees kõri kallale.”

      „Sina tunned inkvisiitori lapsi,” vastas Raphael. „Võid anda oma tunnistuse otse temale.”

      „Igatahes,” ütles Simon. „Klannile ei lähe ju kõige vähematki korda, et kitusin nende kuninganna peale ja lasksin ta tappa. Olen kindel, et pärast naasmist on mu elu lausa lust ja lillepidu.”

      Raphael kehitas õlgu. „Minulgi on siin oma toetajad,” lausus ta. „Keegi pidi mind siia sisse laskma. Kui Maureeniga on asjad ühel pool, võime arvatavasti New Yorki tagasi pöörduda, ilma et peaksime СКАЧАТЬ