Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ning see tähendab, et olen sõjajalal ka nende liitlastega. See,” ta viipas vaba käega tahapoole, kus suitsesid varemed, „on minu sõnum. Ja sina toimetad selle kohale.”

      Maia valmistus pead raputama, aga tundis, kuidas miski tema kätt pigistab – need olid Jordani sõrmed. Tüdruk langetas pilgu. Jordan oli luukahvatu, tema pilk oli kiindunud Maia silmadesse. Neiu nägi nendes sõnatut palvet. Tee, nagu ta ütleb.

      „Mis sõnum see on?” sosistas Maia.

      „Et nad tuletaksid meelde, mida on kirjutanud Shakespeare,” ütles Sebastian. „„Ma ei rahune, ei peatu enne, kui on kas surm mu silmad sulgenud või saatus mõõtnud välja kättemaksu!””8 Ta pilgutas ja ripsmed riivasid korraks verist põske. „Anna kõigile allilmlastele edasi,” ütles ta. „Ma ihkan kätte maksta ega peatu enne, kui see on mul õnnestunud. Nõnda vabanen kõigist, kes on asunud varjuküttide poolele. Mul ei ole teiesugustega mingit kana kitkuda, kuni te ei liitu selles sõjas nefilimidega. Need, kes seda teevad, langevad minu ja mu sõjaväe mõõga all, kuni viimnegi neist on maamunalt hävitatud.” Sebastian langetas mõõgateraviku, nii et see libises mööda Maia särgi nööpe alla, nagu kavatseks poiss tal riided seljast lõigata. Ikka veel irvitades tõmbas ta lõpuks mõõga tagasi. „Kas suudad selle meelde jätta, hundiplika?”

      „Ma…”

      „Muidugi suudad,” ütles poiss ja langetas pilgu Jordani kehale, mis lebas nüüd liikumatult tüdruku käte vahel. „Su peika on muide surnud,” lisas Sebastian. Torganud mõõga vööl rippuvasse tuppe, marssis ta eemale, keerutades minnes saabastega üles tuhapilvi.

      Sellest kui Magnus viimati, keeluajal Hunters Mooni kõrtsis käis, oli möödas palju aastaid; toona oli see olnud salaurgas – koht, kuhu vaikselt kogunesid maapealsed, et juua end pildituks. Millalgi 1940. aastatel vahetas koht omanikku, läks allilmlaste valdusse ning oli sellest ajast peale teenindanudki nimetatud klientuuri – peamiselt libahunte.

      Armetu oli kohake olnud toona ning armetu oli see ka nüüd oma põrandaga, mida kattis kleepuv saepuru. Puidust baarileti pealne oli täis täkkeid, ringe, mida sellele aastakümnete vältel olid jätnud niisked klaasid, ning pikki küünejälgi. Baaripidaja Peletis Pete valas Luke’i Manhattani hundikarja ajutisele juhile Bat Velasquezele parajasti kokakoolat. Magnus seiras teda mõtliku pilguga.

      „Kas viskad silma uuele karjajuhile?” küsis Catarina, kes istus Magnuse kõrval kitsukeses hämaras kabiinis, sinised sõrmed põimitud ümber Long Islandi jäätee klaasi. „Mõtlesin, et pärast Woolsey Scotti sai sul libahuntidest isu täis.”

      „Ma ei viska talle silma,” vastas Magnus hooletult. Bati välimusel polnud viga midagi – mõnele meeldisid just niisugused kandilise lõua ja laiade õlgadega tüübid, aga Magnus oli liiga sügavalt mõttes. „Mu mõtted olid mujal.”

      „Mida sa ka ei plaaniks, heida see peast!” ütles Catarina. „See on sant mõte.”

      „Miks sa nõnda ütled?”

      „Sellepärast et teistsuguseid sul ei olegi,” vastas naine. „Olen tundnud sind juba pikka aega ning võin seda kõhklematult väita. Kui kavatsed jälle piraadiks hakata, siis on see sant mõte.”

      „Ma ei tee üht ja sedasama viga mitu korda,” lausus Magnus solvunult.

      „See on tõsi. Sa teed alati uusi, endistest hullemaid vigu,” ütles Catarina. „Mis see ka ei oleks, jäta see sinnapaika. Ära asu libahuntide ülestõusu etteotsa, ära võta ette midagi, mis võiks kogemata kutsuda esile maailmalõpu, ning ära loo omaenda sädeleva ihupiima brändi ega proovi hakata seda Sephoras müüma.”

      „Viimasel mõttel on jumet,” tähendas Magnus. „Aga mul pole plaanis ametit vahetada. Mõtlesin hoopis…”

      „Alec Lightwoodile?” Catarina hakkas naerma. „Ma pole veel näinud, et keegi oleks sulle nii hinge pugenud kui see poiss.”

      „Ega sa mind nii kaua ka tundnud ole,” pomises Magnus, aga tema hääl polnud eriti pahur.

      „No kuule. Palusid mul minna enda asemel Instituuti portaali tegema, et ei peaks temaga kohtuma, aga siis ilmusid ikka kohale, et öelda talle lihtsalt head aega. Ära mõtlegi tagasi ajada – nägin sind.”

      „Ma ei kavatsegi tagasi ajada. Ilmusin kohale, et öelda head aega, ning see oli viga. Ma poleks tohtinud seda teha.” Magnus võttis klaasist suure sõõmu.

      „Taevas hoidku,” ütles Catarina. „Mis värk sellega õieti on, Magnus? Sa pole olnud kellegagi nii õnnelik kui Aleciga. Armunult oled enamasti õnnetu. Võtame või Camille’i. Mina ei sallinud teda silmaotsaski. Ragnor ei sallinud teda…”

      Magnus laskis peal lauale vajuda.

      „Mitte keegi ei sallinud teda,” jätkas Catarina armutult. „See naine oli salakaval ja alatu. Noh, tal õnnestus sinu vaest kena kallimat ninapidi vedada, aga see pole ju ometi põhjus lõpetada igati head suhet. See oleks sama mis ässitada püüton jänkukesele kallale ja olla siis vihane, kui jänkuke alla jääb.”

      „Alec ei ole mingi jänkuke. Ta on varjukütt.”

      „Ja sina ei ole kunagi varem varjukütiga käinud. Kas selles ongi asi?”

      Magnus lükkas end lauast eemale ja see oli kergendus, sest laud haises õlle järele. „Mõnes mõttes jah,” ütles ta. „Maailm on hakanud muutuma. Kas sina ei taju seda, Catarina?”

      Sortsitar vaatas talle üle klaasi serva otsa. „Pole nagu aru saanud.”

      „Nefilimid on vastu pidanud tuhat aastat,” lausus Magnus. „Aga nüüd on midagi tulekul – mingi suur muutus. Oleme alati võtnud nende olemasolu nagu üht elu tõsiasja. Kummatigi leidub ka nii vanu sortse, kes mäletavad maailma, milles nefilime veel ei olnud. Niisama kiiresti kui nad tekkisid, võidakse nad siit maa pealt ka minema pühkida.”

      „Aga sa ei arva ju ometi…”

      „Mul on olnud unenägusid,” ütles Magnus. „Sa ju tead, et need on mõnikord endelised.”

      „Põhjus on sinu isas.” Catarina pani klaasi käest. Tema ilme oli nüüd tähelepanelik, selles ei olnud enam naljaraasugi. „Võib-olla tahab ta sind ainult hirmutada.”

      Catarina oli kogu maailmas üks väheseid, kes teadis Magnuse isa koha täit tõde; teine oli olnud Ragnor Fell. Magnusele ei meeldinud sellest rääkida. Sellest, et su üks vanem on deemon, polnudki ehk suurt lugu, aga kui su isale kuulus märkimisväärne osa põrgu kinnisvarast, oli lugu juba sootuks teine.

      „Mis mõte sellel oleks?” Magnus kehitas õlgu. „Ükskõik mis keeristorm maailma ka ei ähvardaks, mina selle keskmes ju ei ole.”

      „Aga sa kardad, et Alec on,” ütles Catarina. „Ning püüad teda endast eemale tõugata, enne kui ta kaotad.”

      „Ütlesid ju ise, et ma ei teeks midagi niisugust, mis võiks kogemata vallandada maailmalõpu,” sõnas Magnus. „Tean, et tegid nalja. Paraku ei tundu see millegipärast enam nii naljakas, kui ma ei suuda vabaneda tundest, et maailmalõpp on tõepoolest lähedal. Valentine Morgensternil oleks äärepealt õnnestunud varjukütid maa pealt minema pühkida ning poeg on temast kaks korda targem ja kuus korda kurjem. Ja ta ei tegutse üksi. Ta on koondanud enda selja taha abiväe – deemonid, kes on võimsamad isegi minu isast, ja teised…”

СКАЧАТЬ