Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Claryl vaba käega käest kinni ja tõmbas tüdruku tagasi, eemale maas lebavast peata surnukehast. „See on lõks!” hüüdis ta Claryle, püüdes end lahingukäras kuuldavaks teha. „Mine kuhugi seina äärde, et saaksid teha portaali! Peame siit pääsema!”

      Clary rohelised silmad läksid suureks. Jace oleks tahtnud haarata tüdruku embusesse, suudelda teda, suruda ta enda vastu, kaitsta teda, aga ta oli võitleja ning teadis, et oli ise Clary sellesse ellu juhatanud. Oli tüdrukut julgustanud. Teda juhendanud. Nähes neiu silmis koitmas arusaamist, noogutas Jace ning laskis tal minna.

      Clary tõmbas käe Jace’i pihust ja lipsas mööda sauaga hoope jagavast Vaikivast Vennast, kelle pärgamendikarva rüü oli verine. Tüdruku saapad libisesid lumel, kui ta tsitadelli poole tormas. Inimsumm neelas ta just siis, kui üks tumestatud sõdalane tõmbas relva ja kargas Jace’ile kallale.

      Nagu kõigil tumestatud varjuküttidel olid tollelgi liigutused tabamatult kiired, peaaegu metsloomalikud. Kui vastane kerkis, mõõk kõrgele tõstetud, tundus, otsekui varjutaks ta kuu. Üles kohus ka Jace’i veri, nagu tuli tuhises see läbi tema soonte ning poisi teadvus keskendus ainult ühele. Kogu maailmas polnud ühtäkki midagi peale selle hetke, peale relva, mida ta käes hoidis. Mõõk ette sirutatud, viskus ta tumeda varjuküti poole.

      Clary kummardus, et tõsta Heosphoros lumest, kuhu see oli kukkunud. Tera nõretas verest, tumeda varjuküti verest; too ise jooksis temast juba eemale ja kadus tasandikul möllava lahingu keerisesse.

      Nõnda oli nüüd juhtunud juba viis-kuus korda. Clary oli rünnanud, püüdnud astuda ühe või teise tumestatuga võitlusse, aga ikka olid nood pillanud relva käest, taganenud, pööranud talle selja, otsekui oleksid näinud kummitust, ja jooksnud minema. Paaril esimesel korral oli tal käinud peast läbi mõte, et nad kardavad Heosphorost – neid ajab segadusse, et Clary mõõk on Sebastiani omaga nii sarnane. Nüüd kahtlustas tüdruk juba midagi muud. Ilmselt oli Sebastian keelanud neil teda puutuda või vigastada ning nad kuulasid sõna.

      Clary oleks tahtnud nördimusest karjuda. Tüdruk teadis, et võiks söösta neile järele, teha põgenejatele selja tagant antud hoobiga otsa peale või lõigata neil kõri läbi, aga ei suutnud sundida end seda tegema. Nood nägid ikka veel välja nagu nefilimid – sarnanesid inimesega. Nende veri värvis lume punaseks. Clary oleks tundnud end argpüksina, rünnates kedagi, kes ei osuta vastupanu.

      Clary selja taga krudises jää ning tüdruk pöördus, mõõk ette sirutatud. Kõik oli juhtunud nii kiiresti: tõdemus, et tumestatuid on poole rohkem kui arv, millega olid rehkendanud nemad; et nefilimid olid kahelt poolt sisse piiratud; et Jace oli palunud tal teha portaali. Tõugeldes tegi ta nüüd endale hirmunud inimsummas teed. Osa varjukütte oli laiali jooksnud, osa oli jäänud paigale ning otsustanud võidelda. Nende salkkonda suruti sammhaaval nõlvast alla tasandiku poole – sinna, kus võitlus oli kõige ägedam; läbisegi välkusid hiilgavad seeravinoad ja tumedad terad, segunesid pöörases vihuris must, valge ja punane.

      Esimest korda oli Claryl põhjust tänada oma väikest kasvu. Ta oli suuteline teiste vahelt läbi trügima, haarates seejuures pilguga elu ja surma peale käiva võitluse stseene. Seal heitles temast ehk üksnes pisut vanem varjukütt meeleheitlikult tumestatuga, kes oli temast poole suurem ning sundis teda taganema verest libedale lumele; tera tegi kaare, järgnes karjatus ja seeravinuga kustus igaveseks. Teisal seisis musti lahingurõivaid kandev tumedajuukseline noor mees punases rüüs sõdalase surnukeha kohal. Ta hoidis ühes käes verist mõõka ega varjanud pisaraid, mis mööda tema nägu alla jooksid. Sealsamas lähedal – pisut ootamatu, kuid väga meeldiv vaatepilt – purustas pärgamendikarva rüüs Vaikiv Vend puust saua ainsa hoobiga tumeda varjuküti kolba; tumestatu varises häält tegemata kokku. Üks mees langes põlvili ja põimis käed ümber punaseid rõivaid kandva naise jalgade; too heitis põlvitajale kiretu pilgu ning surus talle mõõga abaluude vahele. Ainuski võitleja ei teinud katset teda takistada.

      Pääsenud teisel pool rahvasummast välja, leidis Clary end tsitadelli kõrvalt. Selle seinad hiilgasid silmipimestavalt. Tüdrukule tundus, et ta näeb käärvärava kaare alt paistmas punakuldset hõõgust, otsekui põleks seal tuli. Ta kobas vööl, otsides stelet, leidis selle, toetas otsa vastu seina… ja tardus.

      Kõigest paar jalga temast eemal oli üks tumestatud varjukütt lahingumöllust eemaldunud ja lähenes tsitadelli väravale. Sõjanui käes ja koot kaenla all, heitis ta korraks irvitades pilgu sinnapoole, kus käis võitlus, ja põikas siis väravast sisse…

      Käärid laksatasid kokku. Karjatust ei järgnenud, aga purunevate luude iiveldamaajavat raginat ja kriginat oli kuulda isegi üle lahingumüra. Sulgunud väravale ladises verd ja Clary mõistis, et see tumestatu polnud esimene. Tsitadelli sein oli juba verepritsmetest kirju ja maapind selle all tume…

      Tundes, kuidas tal kõht krampi tõmbub, pööras Clary sellele vaatepildile selja ja surus stele kõvemini vastu kivi. Ta keskendus, sundis end mõtlema Alicantele, püüdis manada vaimusilma ette Gardi ees olevat muruplatsi ja peletada mõtetest selle, mis toimus ümberringi.

      „Viska stele käest, Valentine’i tütar,” kostis korraga külm rahulik hääl.

      Clary tardus paigale. Tema taga seisis Amatis, käes mõõk, mille teravik oli suunatud otse Claryle. Naise näol oli kiskjalik naeratus. „Kuulsid õigesti,” lausus ta. „Viska stele maha ja tule minuga kaasa. Tean kedagi, kes on sind nähes ülimalt rõõmus.”

      „Hakka astuma, Clarissa.” Amatis müksas Claryt mõõgaotsaga – mitte küll nii kõvasti, et teravik oleks tunginud jakist läbi, aga sellest piisas, et valmistada ebamugavust. Tüdruk oli lasknud stelel langeda; see lebas läikides tema jalge ees räpasel lumel ja peibutas teda oma säraga. „Ära viida aega.”

      „Sa ei saa mulle viga teha,” ütles Clary. „Sebastian on selle ära keelanud.”

      „Ta on keelanud sind tappa,” möönis Amatis. „Selle kohta, nagu ei tohiks sulle viga teha, ei lausunud ta midagi. Annan sind talle suurima rõõmuga üle, olles raiunud sul enne otsast kõik sõrmed, piiga. Ära loodagi, et ma pole valmis seda tegema.”

      Clary mõõtis teda tulivihase pilguga, ent pöördus siis ning laskis Amatisel ajada end sinnapoole, kus kees võitlus. Tüdruk libistas pilgu üle tumestatute, otsides veripunastes rõivastes sõdalaste meres tuttavat heledat pead. Ta tahtis teada, kui palju tal veel armuaega on, enne kui Amatis paiskab ta Sebastiani jalge ette ning tema võitlus on võideldud. Heosphorose oli Amatis temalt muidugi mõista ära võtnud ning nüüd kõlkus Morgensternide relv vanema naise puusal, keset tera kulgev tähtede rida ihmjas valguses veiklemas. „Vean kihla, et sa ei tea isegi seda, kus ta praegu viibib,” lausus Clary.

      Amatis andis talle uue müksu, tõugates tüdrukut edasi, nii et ta oleks äärepealt komistanud tumeda varjuküti surnukehale. Maapind oli lumest, verest ja porist libedaks sõtkutud. „Olen Sebastiani esimene asetäitja, tema asukoht on mulle alati teada. Sellepärast usaldaski ta sinu kohaletoimetamise just minu hooleks.”

      „Sebastian ei usalda sind. Ta ei hooli sinust, ta ei hooli millestki. Vaata.” Nad olid jõudnud väikese seljandiku harjale. Clary aeglustas käiku, jäi seisma ja sirutas käe välja, osutades lahinguvälja poole. „Vaata kui paljud teist langevad – Sebastianile pole te midagi enamat kui kahuriliha. Ta kasutab teid lihtsalt ära.”

      „Kas selline vaatepilt avaneb sinule? Mina näen surnud nefilime.” Clary piilus silmanurgast Amatise poole. Naise hallisegused pruunid juuksed lehvisid tuules ja tema silmad olid kalgid. „Kas arvad, et Klaav ei ole juba praegu ülekaalukatele jõududele alla jäämas? Vaata. Vaata sinna.” Naine osutas sõrmega ja Clary vaataski vastu tahtmist. Sebastiani kaks väesalka olid ühinenud ja võtnud vastased enda keskele piiramisrõngasse. Paljud nefilimid panid osavalt ja vihaselt vastu. СКАЧАТЬ