Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sind seda lubavat piisavalt sageli, teadmaks, et sa ei mõtle seda kunagi tõsiselt.”

      „Selles see asi ongi,” vastas Magnus. „Olen uurinud, aga mul pole õnnestunud midagi leida. Ükskõik kes Sebastiani liitlased ka ei oleks – ta ei ole jätnud nende kohta maha pisimatki jälge. Mul on kogu aeg tunne, et olen millelgi sabast kinni saamas, ning iga kord pean tõdema, et haaran tühja õhku. Ma ei usu, et suudan neid aidata, Catarina. Mul on tunne, et seda ei suuda keegi.”

      Nähes sortsitari pilku ilmumas kaastunnet, pööras Magnus pilgu teisale, baari poole. Seal seisis letile nõjatudes Bat ja näppis telefoni; ekraani valgus heitis tema näole varje. Magnus nägi nüüd varje kõigi surelike näol – kõik inimesed, kõik varjukütid, kõik elusolendid olid määratud surmale.

      „Surelikud ei ela igavesti,” lausus Catarina. „See pole sulle ju uudis, ent ometi oled neid varemgi armastanud.”

      „Ei,” vastas Magnus, „mitte nõnda.”

      Catarina ahmis jahmunult õhku. „Oo,” sõnas ta. „Oo…” Naine võttis laualt oma klaasi. „Magnus,” lausus ta leebelt. „Sa oled kohutavalt rumal.”

      Magnus vaatas silmi pilutades tema poole. „Tõesti või?”

      „Kui sinu tunded on niisugused, peaksid olema temaga,” jätkas Catarina. „Mõtle Tessale9. Kas tema lugu sulle siis tõesti midagi ei õpetanud? Selle kohta, et suur armastus on väärt isegi sellega kaasnevat kaotusvalu?”

      „Alec on Alicantes.”

      „Ja siis?” vastas Catarina. „Sortse pidid nõukogus esindama sina, aga ladusid oma kohustused minu õlgadele. Annan selle koorma sulle tagasi. Mine Alicantesse. Kõige järgi otsustades on sul nõukogule niikuinii rohkem öelda, kui minul eales võiks olla.” Sortsitar torkas käe tasku – ta kandis õerõivaid, sest oli tulnud töö lõppedes kõrtsi otse haiglast. „Ah jaa – võta, see on sulle.”

      Magnus võttis naise ulatatud kortsunud paberitüki vastu. „Õhtuöögikutse või?” küsis ta imestunult.

      „Haldjarahvast esindav Meliorn kutsub kõiki nõukogusse valitud allilmlasi enne täiskogu istungit väikesele õhtusöögile,” vastas naine. „See peab vist olema mingi rahu ja hea tahte väljendus või siis tahab ta panna lihtsalt kõigi kannatuse proovile mõistujuttudega. Põnevaks tõotab see kujuneda igal juhul.”

      „Haldjatoit,” sõnas Magnus pahuralt. „Ma jälestan haldjatoitu. Isegi kui see on ohutu ega pane sind terveks sajandiks riili10 kargama. Kõik need toored köögiviljad ja sitikad…”

      Lause jäi lõpetamata. Toa teises otsas oli Bat surunud telefoni vastu kõrva. Tema teine käsi pigistas kramplikult letiserva.

      „Midagi on juhtunud,” lausus Magnus. „Midagi, mis puudutab karja.”

      Catarina asetas klaasi lauale. Ta tundis Magnust nii hästi, et teadis: tollel on arvatavasti õigus. Nainegi vaatas nüüd Bati poole; libahunt oli klõpsanud telefoni kinni. Ta oli näost kahvatu ning tema põsel olev arm kerkis veripunasena esile. Bat kummardus üle leti, ütles midagi selle taga seisvale Peletis Pete’ile, torkas siis kaks sõrme suhu ja vilistas.

      Vile kaikus üle kõrtsis valitseva häältekõma nagu auruveduri huile. Hetk hiljem oli viimne kui lükantroop jalul ja kõik tormasid Bati poole. Magnuski oli end püsti ajanud, ehkki Catarina püüdis teda varrukast sikutades tagasi hoida. „Ära…”

      „Ei juhtu minuga midagi.” Magnus tõmbas ennast lahti ja trügis teiste seast läbi Bati juurde. Teised karja liikmed seisid hõreda ringina nende ümber. Nähes endi keskel sortsi, seirasid nad teda umbusklikult ja trügisid karjajuhile lähemale. Heledapäine naislibahunt astus ette, et tõkestada Magnusel tee, aga Bat tõstis keelavalt käe.

      „Las olla, Amabel,” lausus ta. Tema hääl oli viisakas, kuigi mitte just sõbralik. „Magnus Bane, eks? Brooklyni ülemsorts? Maia Roberts kinnitas, et sind võib usaldada.”

      „Võib küll.”

      „Olgu peale, aga meil on siin karjaga omad asjad arutada. Mida sul vaja on?”

      „Sulle helistati.” Magnus osutas Bati telefoni poole. „Kas kõne oli Luke’ilt? Kas Alicantes on midagi juhtunud?”

      Bat raputas pead, tema näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.

      „On siis rünnatud järjekordset Instituuti?” uuris Magnus. Ta oli harjunud sellega, et kõik uudised jõuavad temani, ega sallinud teadmatust. Ning ehkki New Yorgi Instituut oli maha jäetud, et tähendanud see veel, nagu olnuksid seda kõik teised Instituudid; mõnes oli ju võinud puhkeda lahing – mõnes, mida Alec oli otsustanud kaitsma minna…

      „Seekord ei rünnatud Instituuti,” vastas Bat. „Helistas Maia. Praetor Lupuse peakorter on maani maha põletatud. Tapetud on vähemalt sada libahunti, sealhulgas praetor Scott ja Jordan Kyle. Sebastian Morgenstern on kandnud sõja üle meie maa-alale.”

      6

      Vend tina ja õde teras 11

      „Ära viska, palun, palun ära viska… oh jumal, ikka viskas,” ütles Julian olukorraga leppinult, kui otse tema kõrva äärest tuhises mööda kartulitükk ja lendas läbi toa.

      „Midagi halba ei juhtunud,” rahustas Emma teda. Tüdruk istus, selg vastu Tavvy voodikest, ja vaatas, kuidas Julian annab kõige väiksemale vennale õhtuoodet. Tavvy oli jõudnud niisugusse vanusesse, et oli toiduga väga pirtsakas ning kõik, mis tema nõuetele ei vastanud, lendas põrandale. „Lamp sai õige natuke kartuliga kokku ja ongi kogu lugu.”

      Ehkki üldiselt võis Penhallow’de maja pidada üpris elegantseks, oli pööning, kus „sõjapõgenikud” – nõnda nimetati kokkuvõtlikult kõiki Blackthornide lapsi ja Emmat – pärast Idrisesse saabumist endale peavarju leidsid, õnneks äärmiselt lihtne, funktsionaalne ja vastupidavalt ehitatud. See võttis enda alla kogu hoone ülemise korruse, mitu ühendatud tuba, väikese köögi ja vannitoa, siit-sealt kokkutassitud voodid ja igal pool vedelevad asjad. Helen magas küll alakorrusel Aline’i juures, aga päeval oli kogu aeg üleval; Emmale oli antud omaette tuba nagu Julianilegi, kuid poiss peaaegu ei viibinudki seal. Drusilla ja Octavius ärkasid ikka veel öösiti iga natukese aja järel karjudes üles, sellepärast eelistas Julian magada väikestega ühes toas, olles laotanud oma teki ja padja vennakese voodi juurde põrandale. Kõrget tooli polnud kusagilt võtta, seepärast istus ta põngerja juures toiduga kokkumäkerdatud tekil, käes taldrik ja näol ahastav ilme.

      Emma tuli, istus tema kõrvale ja upitas Tavvy endale sülle. Poisikese väike nägu oli õnnetult krimpsus. „Memma,” ütles ta, kui tüdruk teda tõstis.

      „Mängi temaga tsuhh-tsuhh rongi,” soovitas ta Julesile. Emma pidas endamisi aru, kas öelda poisile, et tal on juustes spagetikastet. Järele mõelnud, otsustas ta, et pole ilmselt mõtet.

      Tüdruk vaatas, kuidas poiss toidupala põristades ringi sõidutas, enne kui selle Tavvyle suhu pistis. See tegi põngerjale nalja. Emma nägi vaeva, et suruda alla kaotusvalu. Talle meenus, kuidas isa oli kannatlikult jaganud tema taldrikul toidu mitmesse ossa, kui Emma oli parasjagu keeldunud söömast kõike, mis oli roheline.

      „Ta sööb liiga vähe,” lausus Jules СКАЧАТЬ