Название: Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat
Автор: Cassandra Clare
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Ужасы и Мистика
isbn: 9789985332665
isbn:
Tal oli õigus. Analüütilise mõtlemisega Tiberius võitis peaaegu alati. Livvy ei pannud seda kunagi pahaks, aga Dru tahtis samuti võita, seepärast lõppesid mängud pahatihti sellega, et nood kaks olid teineteisel karvus kinni.
„Ma lähen ise.” Tüdruk andis Tavvy tagasi ja hakkas end püsti ajama, kui tuppa astus Helen, nägu morn. Neiu nägi neid ning tema sünge ilme asendus murelikuga. Emma tundis, kuidas tal kuklakarvad turri tõusevad.
„Helen,” lausus Julian. „Mis juhtus?”
„Sebastiani väed ründasid Londoni Instituuti.”
Emma tajus, kuidas Julian pingule tõmbus. Ta tundis seda peaaegu füüsiliselt, just nagu oleksid nende närvid ühendatud ning poisi hirmust saaks tema hirm. Julesi nägu, mis oli juba niigi kõhn, näis tõmbuvat veel väiksemaks, ehkki pisipõnni hoidis ta endist viisi kindlalt ja hellalt. „Mis sai onu Arthurist?” küsis ta.
„Elus,” vastas Helen kiiresti. „Onu sai haavata. See ei lase tal otsekohe Idrisesse tulla, aga tema elu ei ole ohus. Tõtt-öelda on Londoni Instituudis kõik elus. Rünnak jooksis liiva.”
„Kuidas?” Juliani hääl oli vaevu valjem kui sosin.
„Me ei tea seda veel päris täpselt,” vastas Helen. „Lähen koos Aline’i, konsuli ja teistega Gardi; proovime saada selgust, mis juhtus.” Ta laskus põlvili ja silitas Tavvy lokkis juukseid. „Need on head uudised,” lausus ta Julianile, kelle näolt võis välja lugeda ennekõike jahmatust. „Muidugi on hirmus mõelda, et Sebastian jälle ründas, aga sedapuhku ta ei võitnud.”
Emma ja Juliani pilgud kohtusid. Tüdruk teadis, et peaks olema heade uudiste üle rõõmus, aga teda lõhestas iseäralik tunne – kohutav kadedus. Miks jäid Londoni Instituudi asukad ellu, aga tema vanemad pidid surema? Kas võis olla, et nood olid võidelnud paremini või andnud endast rohkem?
„See pole õiglane,” ütles Julian.
„Jules,” sõnas Helen püsti tõustes. „Sebastian sai lüüa. See on väga tähtis. See tähendab, et me suudame Sebastianile ja tema väesalkadele vastu hakata. Nad alistada. Tuua sõja käiku pöörde. Hirm hakkab nüüd pisut järele andma. See on tähtis.”
„Loodan, et ta nabitakse elusalt kinni,” lausus Emma, vaadates Julianile silma. „Loodan, et ta hukatakse Ingli väljakul, nii et saame kõik vaadata, kuidas ta sureb; ning loodan, et tema surm on pikaldane.”
„Emma,” ütles Helen ehmunult, aga Juliani sinirohelistest silmadest vastuvaatav vihkamine ei jäänud Emma omale põrmugi alla – neis polnud kübetki pahakspanu. Emma polnud kunagi varem armastanud poissi nii tugevasti kui praegu: too jagas isegi kõige hämaramaid tundeid, mis olid peidus tüdruku südame sügavaimas sopis.
Relvapood oli imeline. Clary ei uskunud, et ta oleks kunagi varem pidanud mõnda relvapoodi imeliseks. Selle sõnaga oleks ta ehk kirjeldanud päikeseloojangut või New Yorgi siluetti selge öötaeva taustal, aga mitte poodi, kus müüdi sõjanuiasid ja – kirveid ning mõõku, mida sai maskeerida jalutuskepiks.
Aga jah, see pood oli imeline. Välisukse kohal rippus nooletupekujuline metallist silt, millele oli keerduvate tähtedega kirjutatud nimi Diana’s Arrow. Sees olid surmavate kulla-, terase- ja vasekarva lehvikutena välja pandud mõõgad. Laes rippus suur kroonlühter, millele olid rokokoostiilis maalitud lendavad nooled. Pärisnooled paiknesid nikerdatud puidust alustel. Seintel, kaunilt sepistatud lühikeste vasest ja messingist käepidemega Birma mõõkade kõrval rippusid Tiibeti pikkmõõgad, mille nuppu ehtisid türkiisid, hõbe ja korallid.
„Mis tuhin sulle siis äkki peale tuli?” küsis Jace uudishimulikult, võttes seinalt jaapani hieroglüüfidega ehitud naginata12. Kui poiss selle põrandale toetas, põimides sõrmed ümber varre, et relva tasakaalus hoida, jäi tera tema peast kõrgemale. „Millest korraga see mõõgaihalus?”
„Kui kuuled kaheteistkümneaastase plika suust, et sul on sitt relv, siis on aeg see parema vastu välja vahetada,” vastas Clary.
Leti taga seisja hakkas naerma. Clary tundis temas ära kalatätoveeringuga naise, kes oli nõukogu koosolekul sõna võtnud. „Igatahes olete tulnud kõige õigemasse kohta.”
„Kas see on teie pood?” küsis Clary, küünitades end puudutama rauast käepidemega pikkmõõga teravikku.
Naine naeratas. „Jah, mina olen Diana. Diana Wrayburn.”
Clary sirutas käe, et võtta mõõk alla, aga Jace, kes oli toetanud naginata vastu seina, vaatas tema poole ja raputas pead. „See claymore13 on pikem kui sina. Ei saa küll öelda, et sinust oleks raske pikem olla.”
Clary näitas talle keelt ja võttis seinalt alla ühe lühikese mõõga. Selle teral olid isevärki uurded – kriimud, mis osutusid lähemal vaatlusel millekski kirjatähtede taoliseks, ehkki keel oli tüdrukule tundmatu.
„Need on ruunid, aga mitte varjuküttide omad,” selgitas Diana. „See on viikingite mõõk – väga vana. Ja väga raske.”
„Kas sina tead, mis sinna on kirjutatud?”
„„Ainult neile, kes on seda väärt,”” vastas Diana. „Mu isa ütles alati, et heast mõõgast annab märku sellele graveeritud nimi või pealiskiri.”
„Eile nägin üht niisugust,” tuli Claryle meelde. „Selle oli graveeritud midagi niisugust nagu „Olen valmistatud sellestsamast karastatud terasest mis Joyeuse ja Durendal”.”
„Cortana.” Diana silmad lõid särama. „Ogieri14 mõõk. Vaat see juba on midagi. Selle omanik võib olla sama uhke, nagu oleks tal Excalibur või Kusanagi-no-Tsurugi15. Cortana oli vist Carstairside mõõk. Kas selle omanik on nüüd Emma Carstairs – seesama tüdruk, kes oli eile nõukogu istungil?”
Clary noogutas.
Diana ajas huuled prunti. „Vaene laps,” lausus ta. „Ja Blackthornidest on ka kahju – ühesainsas rünnakus nii palju hukkunuid… Tahaksin neid hea meelega kuidagi aidata.”
„Mina samuti,” ütles Clary.
Diana mõõtis teda hindava pilguga ja sukeldus siis leti taha. Hetk hiljem kerkis ta uuesti nähtavale, käes umbes Clary küünarvarre pikkune mõõk. „Mida sa sellest arvad?”
Clary vaatas mõõka. See oli kahtlemata ilus. Kaitseraud, käepide ja nupp olid kuldsed, tsiseleeritud obsidiaaniga, hõbedane tera oli nii tume, et seda võinuks nimetada mustaks. Clary laskis kiiresti peast läbi kõik relvatüübid, mille nimetused ta tundides pähe oli õppinud: falchion’id16, saablid, ühe teraga mõõgad, pikkmõõgad. „Kas see on cinquedea17?” oletas ta.
„See on lühimõõk. Tahad ehk vaadata ka teist külge,” ütles Diana ja pööras relva. Tera vastasküljel jooksis СКАЧАТЬ
12
Samuraide hellebardisarnane relv.
13
Keskaegne pikk Šoti kahekäemõõk.
14
Prantsuse eepose „Rolandi laul” kangelane.
15
Legendaarne Jaapani mõõk – jaapanlastele sama tähendusega mis kuningas Arthuri Excalibur brittidele.
16
Euroopa päritolu ühekäemõõk, meenutab Pärsia skimitari.
17
Põhja-Itaalias renessansiajal levinud lühikese teraga mõõk.