Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaubikus oli jahe ning poisil olid käes nahast autojuhikindad, aga need ei varjanud rooli ümber klammerdunud sõrmede valgeid nukke. Maia tundis, kuidas Jordanist õhkub lainetena ärevust.

      „Kõik on hästi,” vastas ta. See polnud tõsi. Ta oli mures Simoni pärast ning maadles sisimas ikka veel sõnadega, mis kipitasid kurgus, ent mida ta ei suutnud lausuda. Polnud õige rääkida sellest nüüd, kui Simon oli kadunud, kuid ometi tundus tüdrukule, et iga mööduv hetk suurendab tema valet.

      Nad pöörasid pikale valgele kõrvalteele, mis kulges eemalt paistva väina poole. Jordan köhatas kurgu puhtaks. „Sa tead, et armastan sind, eks?”

      „Tean,” vastas Maia vaikselt ja takistas end väevõimuga ütlemast aitäh. Kui keegi ütles, et armastab sind, siis polnud kombeks tänada. Kombeks oli öelda seda, mida Jordan ilmselgelt ootas…

      Tüdruk vaatas aknast välja ja võpatas, tema sünged mõtted katkesid korraks. „Jordan, kas väljas sajab lund?”

      „Ei usu.” Aga ometi lendas akende taga ja kogunes tuuleklaasile valgeid helbeid. Jordan jättis auto seisma, keris ühe akna alla ja sirutas avatud peopesa välja, et püüda üht helvest. Noormees tõmbas käe tagasi ning tema nägu muutus süngeks. „See ei ole lumi,” lausus ta. „See on tuhk.”

      Maia tundis südames pitsitust, kui Jordan käigu uuesti sisse lükkas; auto sööstis edasi ja võttis kurvi. Otse nende ees, kus pidanuks halli keskpäevase laotuse taustal kuldsena kõrguma Praetor Lupuse peakorter, kerkis must suitsusammas. Vandudes rapsas Jordan rooli vasakule; kaubik sõitis jõnksatades kraavi ja suri välja. Noormees paiskas ukse lahti ning hüppas välja; Maia järgnes talle hetk hiljem.

      Praetor Lupuse peakorter oli ehitatud tohutu suurele rohuplatsile, mis ulatus alanedes väinani välja. Peahoone oli kullakarva kivist romaani stiilis härrastemaja, mida ümbritsesid võlvitud sammaskäigud. Õigemini oli olnud. Nüüd oli sellest järel suitsev puidu- ja kivihunnik nagu krematooriumis söestunud luud. Aedade kohal hõljus tihedate pilvedena valget pulbrit ja tuhka; õhk oli lämmatav ja pani Maial kurgu kipitama ning ta tõstis käe kaitseks näo ette.

      Jordani pruunid juuksed olid juba tihedalt täis tuhka otsekui lumehelbeid. Ta vaatas ringi, segaduses ja jahmunud. „Ma ei…”

      Maia nägi midagi silmanurgast; suitsu sees vilksatas miski. Ta haaras Jordanil varrukast kinni. „Vaata, seal on keegi…”

      Jordan hakkas jooksma sinnapoole, kus suitses Praetorite maja ahervare. Maia järgnes talle, aga aeglustas õuduses sammu, vaadates maast turritavatele majajäänustele: seinad, mis olid kunagi kandnud katust, aknad, mis olid puruks paiskunud või sulanud, siin-seal midagi valget – tellised või luud…

      Eespool jooksnud Jordan jäi seisma. Maia astus edasi ning jäi seisma poisi kõrval. Tuhk kleepus kingade külge, tahm tungis paelte vahele. Tema ja Jordan seisid peakorpuses, mille ümbert teised hooned olid maani maha põlenud. Taamal, üsna lähedal sinetas vesi. Tuli polnud edasi levinud, kuid siingi oli söestunud lehti ja lendlevat tuhka… ning pügatud hekiridade vahel lamasid surnukehad.

      Kenasti hooldatud teeradadel vedelesid libahundid – igas vanuses, kuid enamasti noored –, nende laipu oli hakanud aeglaselt katma tuhakiht, nagu mattuksid nad tuiskavasse lumme.

      Libahundid hoidsid loomusunniliselt üksteise ligi, koondusid karjadesse, et ammutada üksteiselt tuge. Näha koos nii paljusid surnud lükantroope oli südantlõhestavalt valus, otsekui oleks maailma kangasse käristatud auk. Maiale meenusid Kiplingi sõnad, mida ta oli näinud Praetorite maja seinal. Sest Hundita ei oleks Karja; Hunt Karjata abitu näib.

      Jordan laskis pilgul ringi käia; poisi huuled liikusid, kui ta loetles surnute nimesid: Andrea, Teal, Amon, Kurosh, Mara. Korraga nägi Maia veepiiril midagi vilksatamas – surnukeha, pooleldi vee alla vajunud. Ta pistis jooksu, Jordan tihedalt kannul. Külg ees, libistas tüdruk end läbi tuha alla, sinna, kus rohi läks üle liivaks, ja viskus laiba kõrvale põlvili.

      See oli praetor Scott; tema laip hulpis vees, nägu allapoole, hallblondid juuksed läbi ligunenud, vesi ümberringi roosakaspunane. Maia kummardus, et pöörata ta ümber, ja oleks äärepealt öökima hakanud. Mehe pärani, surnud silmad jõllitasid taevast, kõri oli laialt läbi lõigatud.

      „Maia.” Neiu tundis, kuidas tema seljale langes kellegi… Jordani käsi. „Ära…”

      Lause jäi lõpetamata, poiss ahmis õhku ja Maia pöördus kanna pealt ning õudustunne, mis teda valdas, oli nii ääretu, et tal kiskus silme ees mustaks. Tema taga seisis Jordan, käsi välja sirutatud, näol tohutu hämming.

      Noormehe rinnust ulatus välja mõõgatera, millele oli pressitud mustadest tähekestest muster. See nägi välja tohutult veider; tundus, justkui oleks keegi selle sinna kleepinud või nagu oleks see mingi isevärki teatrirekvisiit.

      Mõõgatera ümber hakkas laienema ümmargune verine laik, mis kattis poisi jaki rinnaesise. Tõmmanud veel korra korisedes hinge, vajus Jordan põlvili; mõõk tõmbus kehast tagasi ning poiss varises maha, tuues nähtavale selle, kes seisis tema selja taga.

      Noormees, kes hoidis käes suurt hõbemusta mõõka, seisis ja vaatas põlvitava Jordani kohale kummardunud Maiat. Mõõga käepide oli verest libe; tõtt-öelda oli seisja üleni verega koos – see kattis teda heledatest juustest saabasteni välja, just nagu oleks ta äsja seisnud punast värvi pritsiva puhuri ees. Tema nägu oli laial irvel.

      „Maia Roberts ja Jordan Kyle,” lausus ta. „Teist olen ma palju kuulnud.”

      Maia langes põlvili ja just sel hetkel varises Jordan külitsi kokku. Neiu püüdis ta kinni ja tõmbas endale sülle. Kogu tema keha oli õudusest nii kangestunud, nagu lebaks ta väina jäises põhjas. Jordan vappus tema süles; Maia põimis käed talle ümber ja vaatas, kuidas poisi suunurkadest hakkab voolama verd.

      Tüdruk tõstis pilgu tollele, kes seisis tema kohal. Ühel peadpööritaval hetkel tundus talle, et see on tema hirmuunenäost väljaastunud vend Daniel. Noormees oli sama ilus kui Daniel, ehkki muus mõttes olid nad nii erinevad kui üldse võimalik. Danielil oli nagu Maialgi olnud pruun nahk, aga see poiss siin oli otsekui jääst nikerdatud. Valge nahk, teravad kahvatud põsenukid, otsmikule langevad soolvalged juuksesalgud. Tema silmad olid mustad nagu hail – lamedad ja külmad.

      „Sebastian,” lausus tüdruk. „Sa oled Valentine’i poeg.”

      „Maia,” sosistas Jordan. Neiu käed olid tema rinnal üleni verised. Verest oli läbi ligunenud ka poisi särk ja liiv oli nende all samuti kleepuvast punasest vedelikust klompis. „Ära jää siia… põgene…”

      „Kuss.” Maia suudles poisi põske. „Kõik läheb hästi.”

      „Ei lähe,” vastas Sebastian tüdinult. „Ta sureb.”

      Maia pea nõksatas püsti. „Pea suu,” sisistas ta. „Pea suu, sa… sa koletis…”

      Noormees tegi kiire randmeliigutuse – Maia polnud iial näinud kedagi nii kiiresti liikumas, kui siis ehk Jace’i – ja kohe oligi mõõgatera tema kõril. „Jää vait, allilmlane,” ütles ta. „Vaata kui palju surnuid su ümber lamab. Kas arvad, et kõhkleksin tapmast veel üht?”

      Maia neelatas, kuid ei tõmbunud eemale. „Mis värk on? Arvasin, et sõdid varjuküttidega.”

      „See on üsna pikk jutt,” venitas Sebastian. „Piisab kui öelda, et Londoni Instituut on tüütult hästi kaitstud ja selle eest tuli maksta Praetoril. Ma lihtsalt СКАЧАТЬ