Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ koos minuga Alicantesse, jätan su rõõmuga siia puuri – ole siis pealegi Maureeni mänguasi. Mina pakun sulle võimalust ühineda Klaaslinnas olevate sõpradega. Catarina Loss ootab all, et teha meile portaal. Valik on sinu.”

      Raphael nõjatus tahapoole, üks jalg konksu tõmmatud, käsi lõdvalt üle põlve rippumas, nagu istuks ta mõnusasti pargis. Tema taga eristas Simon läbi puurivarbade teise vampiiri siluetti: ukse juures seisis tumedajuukseline vampiiripiiga, kelle nägu jäi varju. Too tüdruk oligi lasknud Raphaeli sisse, oletas Simon. Tema mõtted läksid Jordanile. Sinu libahundist kaitsja. Kogu see klannide ja huvide vastasseis ning ennekõike Maureeni mõrvarlik verejanu ja tapakihk oli siiski liiga ränk koorem, et seda võinuks veeretada Jordani õlgadele.

      „Pole vist eriti suurt valikut või mis?” lausus Simon.

      Raphael naeratas. „Ei, Valguses Kõndija. Valikut pole õieti ollagi.”

      Kui Clary viimati siin viibis, oli Ühismeele hall olnud peaaegu hävitatud – selle kristallist katus oli kildudeks purustatud, marmorpõrandad pragunenud, keskel olev purskkaev kuiv.

      Tüdruk pidi tunnistama, et varjukütid olid selle taastamiseks muljetavaldavalt palju ära teinud. Katus oli jälle ühes tükis, kuldsetest soontest kirjatud marmorpõrand puhas ja sile. Pea kohal kummusid võlvkaared ning läbi katuse sisse särav valgus tõstis esile nendesse raiutud ruunid. Saali keskel oleva purskkaevu merineitsi kuju säras hilise pärastlõuna päikeses, mis oli andnud veele pronksikarva varjundi.

      „Kui oled saanud endale esimese päris relva, on kombeks tulla siia ning õnnistada mõõka purskkaevu vees,” ütles Jace. „Varjukütid on teinud seda juba paljude põlvkondade vältel.” Ta liikus tuhmkuldse valguse vihus edasi ning jäi seisma purskkaevu ääres. Claryle meenus unenägu, milles ta oli Jace’iga siin tantsinud. Noormees vaatas üle õla tagasi ja viipas, et tüdruk lähemale astuks. „Tule siia.”

      Clary läks ligemale ja jäi seisma poisi kõrval. Purskkaevu keskel olevat kuju, merineitsit katsid üksteisega osaliselt kattuvad pronksist ja vasest soomused, millel rohetas oksiidikiht. Merineitsi hoidis käes kannu, millest voolas vett, ja tema näole oli tardunud sõdalase naeratus.

      „Pane mõõk purskkaevu ja korda minu järel,” ütles Jace. „Vabastagu selle purskkaevu vesi mõõgatera kõigest halvast. Pühitsegu see ainuüksi minule. Lasku mul tarvitada seda ainult õiguse nimel. Lubagu mul tõsta seda tõe nimel. Saagu minust seda mõõka kasutades tubli Idrise sõdalane. Kaitsku see mõõk mind, et saaksin naasta siinse purskkaevu juurde ning metalli uuesti pühitseda. Razieli nimel.”

      Clary torkas mõõga vette ning kordas sõnu, mida Jace ees ütles. Vesi virdas ja sillerdas mõõga ümber ning Clary silme ette kerkisid teine purskkaev, teine paik ning Sebastian, kes istus tema selja taga ja vaatas Clary moonutatud peegelpilti. Sul on tume süda, Valentine’i tütar.

      „Hästi,” ütles Jace. Clary tundis randmel tema kätt; purskkaevust pritsis üles vett ning poisi puudutus oli jahe ja märg. Jace tõmbas tema käe koos mõõgaga veest välja ja laskis selle lahti, et tüdruk saaks tõsta relva kõrgele. Päike oli nüüd vajunud madalamale, aga valgust oli ikka veel piisavalt, et panna kiiskama tera keskel kulgev obsidiaanist tähtede rida. „Anna nüüd mõõgale nimi.”

      „Heosphoros,” lausus tüdruk, torkas mõõga tagasi tuppe ning kinnitas tupe vööle. „Koidutooja.”

      Jace mühatas naerda, kummardus ja suudles tüdrukut kergelt suunurgale. „Peaksin su nüüd koju saatma…” Poiss ajas end sirgu.

      „Sa oled mõelnud tema peale,” ütles Clary.

      „Äkki täpsustad pisut,” vastas Jace, kuid neiu kahtlustas, et noormees teab, mida ta öelda tahtis.

      „Sebastianile,” selgitas Clary. „Arvan, et mõtled temale rohkem kui tavaliselt. Ja miski teeb sulle muret. Mis see on?”

      „Muretsemiseks on põhjust palju.” Jace hakkas kõndima Claryst eemale, seades sammud üle saali marmorist põranda sinnapoole, kus suure ukse mõlemad pooled olid lahti lükatud. Clary järgnes talle ning astus Ingli väljakule viiva trepi laiale platvormile. Taevas oli hakanud tumenema, nüüd oli see koobaltsinine, mereklaasi karva.

      „Ära tee seda,” ütles Clary. „Ära tõmbu endasse.”

      „Ma ei kavatsenudki seda teha.” Jace hingas kähedalt välja. „Selles ei ole lihtsalt midagi uut. Jah, ma mõtlen tema peale. Mõtlen tema peale kogu aeg. Ma ei taha talle mõelda. Ma ei suuda seletada seda kellegi peale sinu, sest sina olid seal. Tundsin ju, nagu oleksin temaga üks, ja kui räägid mulle nüüd, mida Sebastian on teinud – et ta jättis Amatise tuppa selle karbi –, siis tean ma täpselt, miks. Ja ma ei taha seda teada.”

      „Jace…”

      „Ära tule mulle ütlema, et minul ei ole temaga midagi ühist,” ütles poiss. „On küll. Oleme ühe isa kasvatatud – me mõlemad saime nautida tema erilisi haridusmeetodeid. Me räägime ühtesid ja samu keeli. Õppisime ühesuguseid võitlusvõtteid. Meisse sisendati ühesuguseid moraalinorme. Lemmikloomadki olid meil sarnased. Sellele tuli muidugi lõpp. Kui sain kümneseks, muutus kõik, aga lapsepõlves laotud vundament jääb sinuga kogu eluks. Mõnikord mõtlen, kas pole just mina selles kõiges süüdi.”

      See ehmatas Claryt. „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda. Sebastianiga koos olles ei teinud sa ju midagi vabatahtlikult…”

      „Ma nautisin seda,” lausus Jace ning tema häälel oli kare alatoon, nagu oleks see tõdemus kraapinud teda liivapaberiga. „Sebastian on tark, seda küll, aga tema mõtlemises on lünki; leidub asju, mida ta ei jaga – neil puhkudel aitasin teda. Istusime koos, arutasime, kuidas kogu maailma tuhaks põletada, ja see oli põnev. Ma ootasin, et see juhtuks – et plats saaks puhtaks ning kõik võiks otsast alata; vana mattuks tulle ja verre ning pärast seda kerkiks mäele hiilgav linn.”

      „Tema pani sind mõtlema, et tahad seda,” ütles Clary, kuid tüdruku hääl värises pisut. Sul on tume süda, Valentine’i tütar. „Sebastian sundis sind tegema seda, mida tahtis tema.”

      „Mulle meeldis seda teha,” ütles Jace. „Mille muuga seletada, et mul oli nii hõlpus leiutada viise, kuidas purustada ja hävitada, aga nüüd ei tule mulle pähe ainsatki moodust, kuidas seda heaks teha? Milleks ma siis õieti kõlban? Põrgu sõdalaste väepealikuks. Võiksin olla kindral nagu Asmodeus või Sammael.”

      „Jace…”

      „Kunagi olid nad Jumala andekaimad teenrid,” jätkas Jace. „Nõnda juhtub, kui langetakse. Kõik, mis sinus enne oli kirgast, muutub tumedaks. Mida targem sa varem olid, seda kurjemaks muutud. Sul tuleb kõrgelt kukkuda.”

      „Sina ei ole kukkunud.”

      „Veel mitte,” vastas noormees ning samal hetkel plahvatas taevas punaseks ja kuldseks. Hetkelises meeltesegaduses mõtles Clary tulevärgile, mis oli värvinud taevast ööl, kui nad tähistasid Ingli väljakul võitu. Nüüd astus tüdruk sammukese tagasi, et paremini näha.

      See ei olnud pidustuste tulevärk. Kui silmad olid eredusega kohanenud, nägi Clary, et valgus tuleb deemonitornidest. Need olid löönud tõrvikutena leegitsema ning hiilgasid taeva taustal punaselt ja kuldselt.

      Jace oli läinud näost valgeks. „Lahingumärguanne,” lausus ta. „Peame kiirustama Gardi.” Ta haaras tüdrukul käest ja hakkas teda trepist alla vedama.

      Clary СКАЧАТЬ