Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sepp Waylandilt kaks mõõka – need olid sarnased ja moodustasid komplekti. Üks oli suurem, teine väiksem, mõeldud isale ja pojale. Et Morgenstern tähendab koidutähte, anti neile nimi tähe eri aspektide järgi: väiksemat – seda siin – nimetatakse Heosphoroseks, mis tähendab Koidutoojat, ja suurem sai nimeks Phaesphoros ehk Valgusetooja. Phaesphorost olete kahtlemata juba näinud, sest seda kandis Valentine ning pärast tema surma läks see tema pojale.”

      „Sa tead, kes me oleme,” ütles Jace. See ei olnud küsimus. „Kes Clary on.”

      „Varjuküttide maailm on väike,” vastas Diana, libistades pilgu kord ühele, kord teisele. „Ma kuulun nõukogusse. Olen näinud sind tunnistust andmas, Valentine’i tütar.”

      Clary silmitses kõhklevalt mõõka. „Ma ei mõista,” lausus ta. „Valentine ei oleks eluilmaski lasknud Morgensternide mõõgal enda valdusest ära minna. Kuidas see sinu kätte sattus?”

      „Tema naine müüs selle,” ütles Diana. „Minu isale, kes pidas seda poodi vanasti, enne Mässu. Mõõk kuulus kunagi su emale. Nüüd peaks see kuuluma sulle.”

      Clary võbistas õlgu. „Olen näinud selle mõõga suurt varianti kandmas kahte meest ning ma vihkasin neid mõlemat. Selles maailmas ei ole Morgensterne, kel oleks südames midagi peale kurjuse.”

      „Sina oled,” ütles Jace.

      Clary vaatas poisi poole, aga tolle näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.

      „Ma ei saa seda endale niikuinii lubada,” lausus Clary. „See on kullast ja mustast kullast ja adamas’est. Mul ei ole raha, et soetada endale niisugust relva.”

      „Ma kingin selle sulle,” ütles Diana. „Sul on õigus: inimesed vihkavad Morgensterne; räägitakse, et mõõkadesse sepistati surmavat maagiat, nii et nende ainsa hobiga võib surmata tuhandeid. Muidugi on need lihtsalt rahvajutud, millel ei ole mingit tõepõhja all, aga ikkagi – see pole niisugune relv, mida saaksin müüa kellelegi teisele. Või tahaksingi. See peaks minema headesse kätesse.”

      „Ma ei taha seda,” sosistas Clary.

      „Kui mõõga ees kohkuma lööd, annad talle enda üle võimu,” lausus Diana. „Võta see, lõika oma vennal kõri läbi ja taasta oma suguvõsa au.”

      Naine lükkas mõõga üle leti Clary ette. Sõnatult võttis tüdruk selle vastu, sõrmed sulgusid nupu ümber ning see istus täpselt pihku, just nagu oleks tema tarvis valmistatud. Ehkki terasest ja väärismetallidest, tundus relv tema käes sulgkerge. Ta tõstis selle kõrgele. Tera ehtivad mustad tähed välgatasid, justkui oleks mööda mõõga terasest pinda jooksnud elus sädelev tuli.

      Clary vaatas Diana poole ja nägi, kuidas naine püüdis midagi õhust: käis valgussähvatus, mis võttis paberilehekese kuju. Naine laskis silmadel sellest üle libiseda ja tema kulmud tõmbusid murelikult ninajuurele kokku. „Ingel hoidku,” lausus ta. „Londoni Instituuti on rünnatud.”

      Clary oleks äärepealt mõõga käest pillanud. Ta kuulis, kuidas tema kõrval seisev Jace kahinal sisse hingas. „Mida?” nõudis ta.

      Diana tõstis pilgu. „Kõik on korras. Selgub, et Londoni Instituudile on pandud eriline kaitse – midagi niisugust, millest polnud teadlik isegi nõukogu. On mõni haavatu, aga surma ei saanud keegi. Sebastiani sõjavägi löödi tagasi. Kahjuks ei õnnestunud vangi võtta või tappa ühtki tumestatut.” Kuulates Diana juttu, pani Clary tähele, et naine kannab valgeid rõivaid. Kas ta oli kaotanud kedagi Valentine’i sõjas? Või Instituutidele korraldatud rünnakutes Sebastiani sõdalaste käe läbi?

      Kui palju verd olid Morgensternid valanud?

      „Ma… Mul on nii kahju,” sai Clary üle huulte. Talle meenus Sebastian; tüdruk nägi noormeest selgesti vaimusilma ees: punased lahingurõivad ja punane veri, hõbedased juuksed ja hõbedane mõõk. Ta lõi vankuma.

      Ühtäkki tundis Clary käsivarrel kellegi kätt ja tajus, et õhk, mida ta sisse hingab, on külm. Ei tea kuidas, aga ta oli saanud relvapoest välja, seisis selle ees rahvarohkel tänaval ja Jace oli tema kõrval. „Clary,” lausus noormees. „Kõik on hästi. Kõik on korras. Londoni varjukütid pääsesid kõik eluga.”

      „Diana ütles, et oli haavatuid,” ütles tüdruk. „Morgensternid on taas verd valanud.”

      Jace langetas pilgu mõõgale, mida Clary ikka veel käes hoidis, pigistades käepidet, nii et sõrmed valged. „Sa ei pea seda mõõka võtma.”

      „Ei. Dianal oli õigus. Kui hakkan kõike Morgensternidele kuuluvat kartma, siis… annab see Sebastianile minu üle võimu. Ning just nimelt seda ta tahabki.”

      „Olen sinuga nõus,” vastas Jace. „Sellepärast tõingi sulle selle.”

      Poiss ulatas Claryle mõõgatupe – must nahk, millel oli hõbedastest tähtedest muster.

      „Sa ei saa käia tänaval ringi paljastatud relvaga,” lisas ta. „Seda et… tegelikult saad küll, aga tõenäoliselt hakatakse meid imelikult vaatama.”

      Clary võttis pakutu vastu, libistas mõõga tuppe, kinnitas selle vööle ja laskis mantlihõlmal alla vajuda. „Sobib?”

      Jace pühkis tema näolt punase juuksesalgu. „See on sinu esimene tõeline relv – niisugune, mis kuulub päriselt sulle. Morgensternide nimel ei lasu needust, Clary. See on vana auväärne nimi, mida varjukütid on kandnud sadu aastaid. Koidutäht.”

      „Koidutäht ei olegi õigupoolest täht,” ütles Clary tusaselt. „See on planeet. Meile õpetati seda astronoomiatunnis.”

      „Maapealsete haridus on kahetsusväärselt proosaline,” lausus Jace. „Vaata,” ütles ta ja osutas üles. Clary vaataski, aga mitte taevasse. Ta vaatas noormeest, tema heledaid juukseid, millel mängles päikesevalgus, ja huuli, mis kaardusid, kui Jace naeratas. „Kunagi ammu, kui inimesed ei teadnud veel planeetidest midagi, arvasid nad, et öö kangasse on rebitud säravad augud. Tähed. Nad teadsid, et üks neist tõuseb idakaarest puhte ajal, ja nimetasid selle hommikutäheks, valgusetoojaks, koidukuulutajaks. Kas selles on midagi paha? Kas on halb tuua maailmale valgus?”

      Clary tõusis loomusunniliselt kikivarvule ja suudles poisi põske. „Olgu,” lausus ta. „See oli tõesti poeetilisem kui astronoomiatund.”

      Jace laskis käe alla ja naeratas talle. „Tore,” ütles ta. „Nüüd teeme veel midagi poeetilist. Tule, tahan sulle midagi näidata.”

*

      Simon virgus sellest, et keegi puudutas külmade sõrmedega tema meelekohti. „Tee silmad lahti, Valguses Kõndija,” lausus kellegi kärsitu hääl. „Meil pole siin aastakaupa aega.”

      Simon kargas nii järsult istukile, et see, kes seisis tema vastas, põrkas sähisedes tagasi. Poiss jäi jahmunult vaatama. Tema ümber olid ikka Maureeni puuri varvad; ta viibis endiselt Dumorti hotelli lagunevas toas. Tema ees oli Raphael. Noormees kandis valget nööpidega särki ja teksasid, tema kurgu all välgatas midagi kuldset. Aga siiski… Simon oli seni näinud Raphaeli üksnes hoolikalt säetuna, riided pressitud, just nagu hakkaks ta minema ärikohtumisele. Praegu olid noormehe tumedad juuksed sassis ning valge särk oli lõhki rebitud ja määrdunud.

      „Tere hommikust, Valguses Kõndija,” ütles Raphael.

      „Mida sina siit otsid?” kähvas Simon. Ta oli räpane ja vihane ning tal oli СКАЧАТЬ